Viha on inimeste nakkushaigus

Mihhail Kolossok
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lev Rubinštein ei tulnud enda sõnul Eestisse suureesmärgiga. Pigem ootavad    teda põnevad vestlused kolleegidega tuttavas Käsmu rannas.
Lev Rubinštein ei tulnud enda sõnul Eestisse suureesmärgiga. Pigem ootavad teda põnevad vestlused kolleegidega tuttavas Käsmu rannas. Foto: Mihhail Kolossok

Moskva luuletaja, kriitik, publitsist ja esseist, minimalismi eestvedaja Lev Rubinštein ei ole Eesti lugejate seas väga tuntud kirjandustegelane. Ka venekeelse koolihariduse teed läinud eestimaalased mäletavad 1970ndate kontseptualismi teemal pigem Dmitri Prigovit. Rubinštein, kes töötas kunagi bibliograafina, sai Moskva nõukaaja underground’i poolt tunnistatud kartoteegi stiilis tehtud luuletustega. Putini Venemaal kirjutab ta luulet märksa vähem, sihiks on võetud sotsiaalvõrgustike ja opositsiooniblogide postituse kirjutamine.

Palvetamisel saab auväärt Jumalalt tõtt küsida, sest midagi muud ta palvetajale anda ei saa. Kas tõe otsimine viib teid Eestisse?

Ausalt öeldes ma väldin «tõe» sõna kasutamist. Olen järjepidev relativist ning arvan, et mingisugune absoluutne tõde puudub. On olemas vaid tõe otsimine, teekond tõe juurde. Samamoodi käsitlen religiooni, ma ei pea end usklikuks aga tunnen, et kõik mõtlevad inimesed alateadvuses otsivad teed just sinna, Jumala juurde. Samamoodi käsitlen tõtt – see on loomulikult suhteline asi.

Mis eesmärgil te Tallinnas olete?

Raske on kohe midagi öelda. Ma ei tulnud siia mingisuguste suureesmärkidega. Võiks ausalt tunnistada, et ma pole lihtsalt ammu Eestis käinud. Tallinnas ja eriti Käsmus, sest nooruses käisin seal kümme aastat järjest. See on küll pinnapealne motivatsioon, aga siiski mõjuv põhjus. Loomulikult oma ametialase tegevuse pärast võtan pakkumise vastu, kui pakutakse siia tulla. See tähendab, et inimesed tunnevad huvi mu arvamuste vastu sel või teisel teemal. Järelikult lähen ja jutustan ja kuulan teisi. Pole eesmärk, et nüüd tulen ja räägin midagi, mis hakkab kardinaalselt elusid muutma. Neid ambitsioone mul ei ole.

Mis ambitsioone teil aga on?

Suurim ambitsioon on endale midagi selgeks teha. Kui ma kirjutan, üritan muljet formuleerida, tegemist on teraapilise tegevusega. Olen keeleinimene ja mu enesetunne paraneb, kui mul õnnestub midagi selgelt formuleerida. See on miinimumeesmärk. Maksimaalne õnnestumine on siis, kui keegi teine minuga nõustub. Aga kui keegi ei nõustu, isegi siis on hea, sest arusaamine on mulle endale kasulik.

Miks selline ebakindlus, et teie arvamus saab teiste inimeste toetust?

Tõsi, ma ei ole veendunud, et nii juhtub. Veel enam, ma pelgan neid, kes on omas tões veendunud, arvates, et nende sõnad on teistele olulised. Mul on raske selliste inimestega suhelda.

Kellega suhtlemine paistab kerge?

Samasuguste karakteritega kui mina ise.

Tundlike poeetiliste tegijatega.

Võib ka nii öelda. Teate, ka poeetilised tegijad on ambivalentne mõiste. Poeetiliste tegijate seas on neid, kes kalduvad autismi poole, kes ei ole dialoogist huvitatud, armastavad rääkida, aga mitte kuulata. Loodetavasti mind ei ole nende tegijate seas.

Räägime teie muljete fikseerimisest ja formuleerimisest lähemalt. Räägime neist viimasest.

Teate, neid on riigis, kus ma elan, nii palju, et ma ei suuda neid enam mitte ainult formuleerida, isegi fikseerida ei jõua. Milline hoogne pealekäimine – sündmusterikas, rahutu, arusaamatu. Täna hommikul lugesin sellest, kuidas Moskva stalinistliku kõrghoone tippu heisati Ukraina lipp. Paar tundi oli see seal kõrguses. See ongi mu viimane mulje, mida ei suuda kuidagi formuleerida.

Kas te ise teekside seda, heiskaksite Ukraina lipu Moskva kõrghoonele?

Tehnilises mõttes poleks ma võimeline.

Aga idee teile meeldib?

Idee on mulle sümpaatne ja lõbus, see on nagu vastupanuliikumise žest. Ukraina lipp ses kontekstis ei ole välisriigi sümbol, vaid vastupanuliikumise lipp.

Eriti siis, kui peame silmas, et venelased ja ukrainlased pole vennasrahvad, nad on siiami-vennasrahvad.

Nad on üsna lähedased, jah. Kaks rahvast, kes vaatavad peeglisse, kui üritavad üksteisele vaadata.

Ja mida labasemaks propaganda läks, seda radikaalsemaks muutus vastupanuliikumise keel. «Voina» rühmitus, näiteks.

Aga niimoodi ju alati läheb. See on füüsikaseadus, tegevuse jõudu tasakaalustab vastupanujõud. See on radikaliseerumine, mille eest üritan põgeneda igas mõttes. Oma sotsiaalses ja kultuurilises käitumises püüan olla ebaradikaalne. Minu jaoks on see oluline.

Kas point of no return ebaradikaalse vastupanu juurde on nüüdseks läbi?

Seda ei tea me kunagi. Kuna meil pole teada, kus põhi on, võime lõputult põhja poole liikuda. Ja me ei tea, kus see põhi on.

Vahel tundub küll, et põhi on edukalt saavutatud. Näiteks Pervõi Kanali reportaažid neonatsidest, mis portreteerivad Berliini ja Stockholmi elu.  

Ma hetkel hakkasin isegi kartma, nagu see oleks tõde. Pervõi Kanali puhul ei ole erilist mõtet edasi rääkida, sest me alustasime ju tõest, ja Pervõi Kanalil on kindlasti oma tõde. Aga ma olen kuulnud oma Euroopas elavate sõprade käest, et paremäärmusluse osa on sealses ühiskonnaelus tõepoolest kasvamas. Ma arvan, et need protsessid on Venemaa tingimustes grotesksemad, kuid need peegeldavad alati maailmatrende. Miski ei teki isoleeritult. Radikaliseerumise ja viha aine vallutab erinevaid inimesi, nii toimub igal pool, ainult doseeritakse see ainet siin ja seal erinevalt. See, mis Venemaa avarusel toimub, on nakkushaigus.

Viha epideemia.

Viha, absurdsuse, ebamõistlikkuse epideemia. Mul on palju tuttavaid, kellega ei ole võimalik faktide ja loogika keelt kasutada. Neil on maailmapilt juba välja kujunenud ja see pilt on piisavalt ebaratsionaalne. Nagu paganausulisel, kelle maailmapilt on alati ebaratsionaalne. Mingi süvakiht on inimestes üles ärganud, midagi väga tumedat, mis võimaldab neil unustada, et nad on hariduse omandanud, maailma näinud, valdavad mitut keelt – see on eriti kummaline ja hirmutav.

Miks paralleel paganausulistega?

Sest nende maailmapilt kujuneb mitte teaduse või faktide, vaid müütide abil. Müüt on valmis maailmapilt, mis ei nõua tõestust.

Maalime siis Venemaa paganausuliste maailmapildi.  

Mulle tundub, et kaasaegse Venemaa põhimüüt on suuruse müüt. Seda saab edukalt kirjeldada psühhiaatrilise erialakeele abil. Nagu mu tuttavad spetsialistid ütlevad, individuaalsel tasandil on see ammu teaduslikult kirjeldatud. Suurühiskondade puhul on tegemist on juba sotsiaalse psühholoogiaga, ja kirjeldus läheb keerulisemaks. Igal juhul psüühilise nakkushaiguse tunnused on olemas. Õnneks mõned inimesed on selle suhtes immuunsed, loodetavasti üks nendest olen minagi.

Artemi Troitski märkis hiljuti, et selliste inimeste arv Venemaal on märksa suurem, kui oleme harjunud mõtlema. Lihtsalt Brežnevi aeg on tagasi ning ankeediküsimustele vastatakse «õigete» vastustega. Igaks juhuks.

Artemil on õigus, ma ei usaldaks sotsioloogide tulemusi, Brežnevi-aegne ankeediküsimuste vastamise olukord on tagasi. Lisaks on meil karjatunne. Inimesel võib olla arvamus, aga ta ei saa ka endaga rääkides seda tunnistada. Raske on leppida sellega, et sada inimest arvab ühtemoodi ja sina üksi arvad teisiti. Inimene kaldub siiski konformismile. Minu jaoks pole see kunagi probleemiks olnud, sest nii esteetiliselt kui sotsiaalselt olin nii kasvatatud, et automaatselt võtan alati vähemuse positsiooni. Enamuse arvamus polnud mulle kunagi määrav. Mida see tähendab – enamus? Ta võib näiteks arvata, et maakera on lame.

Aga Eesti enamuse arvamus olukorrast Venemaal on Kremli propagandast väga erinev. Äkki nüüd, riigipiiri teiselt poolt, hakkab teil tunne, nagu meie enamus ootab teilt järeldusi ja arvamusi teatud mõtteraamistikus?

Ma ei tea, mida Eestis või Euroopas enamus arvab. Ausõna, enamuse arvamus mind eriti ei huvita. Ei ole oluline, kas tegutsen riigipiiri ühel või teisel poolel. Ma olen ka Moskvas «teisel poolel», sest meie maailm muutus informatsiooni- ja mitte territooriumimaailmaks. Internetis pole oluline, kas oled New Yorgis, Moskvas, Tallinnas.

Kas teie fragmentaarne stiil on teist endist tõukunud või on see on näide sellest, kui kiire on meie tänapäev?

Fragmentaarne stiil on mu temperamendile sobiv. Ärge mõelge, et ma siin kiitlen, aga nüüd ma saan aru, et 1970ndatel valisin endale esteetika, mis praegu blogipostitustele vastab. Internetieelsel ajal kirjutasin nii, nagu sotsiaalvõrgustikus kirjutatakse. Kui minult küsitakse, mis kirjandusliik on kõige perspektiivikam, vastan, et sotsiaalvõrgustik.

Ehk kollaaž.

Loomulikult. Kollaaž, väga põnev ja operatiivne – alati huvitab, mis sellest edasi saab. Orientatsioon originaalsusele ei ole valitsenud kunstide ajaloos kogu aeg. Praegu originaalsus ei ole nii aktuaalne, kui on adekvaatsus.


Lev Rubinštein 

•    Lev Rubinštein (s 1947), lõpetas aastal 1971 Moskva Lenini-nimelise pedagoogilise instituudi, kust sai raamatukoguhoidja diplomi. Kirjutamist alustas juba ülikoolipäevil, kuid tuntuks on saanud kartoteegižanriga, mille «leiutas» 1974. aastal, olles osaliselt mõjutatud oma elukutsest, kuid ka nt John Cage’i kirjanduslikest tekstidest; minimalistide (Cage, Glass, Stockhausen) muusikat on Rubinštein ise korduvalt nimetanud oma noorusea olulise mõjutajana. Samast ajast kuulus nn Moskva kontseptualistide hulka; seltskond koosnes põhiliselt kunstnikest, kuid sinna kuulus ka kirjanikke.

•    Raamat «Kartoteegid» (eesti keeles 2003).

•    Täna kell 16 ootab Avatud Eesti Fond sarja «Venemaa hääled» vestlusõhtule, kus Venemaal toimuvat püüavad Käsmu rannamändide all mõista kriitik Artemi Troitski, kirjanik Lev Rubinštein ja keskkonnaaktivist Jevgenia Tširikova. Vestlust juhib David Vseviov. Vestlus on vene keeles, tõlketa. Kuulama ja kaasa rääkima on oodatud kõik huvilised, ent osalemine tuleb eelnevalt registreerida Avatud Eesti Fondi veebilehel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles