Metsaülikool: põlvkondade vaheline kultuuritaju murrang ähvardab tõsise kultuurikatkestusega

Raul Sulbi
Raul Sulbi
:

Tänavuse Metsaülikooli kolmanda päeva avas Marju Lauristin ettekandega sellest, millised kultuuritarbijad on tänased eestlased, sellele järgnenud arutelul leiti, et haridussüsteemi võimetus käia kaasas senise tekstipõhise kultuuritaju muutumisega audiovisuaalseks ning tehnoloogiapõhiseks ähvardab meid tõsise kultuurikatkestusega.

Ettekande aluseks olnud mõne aasta taguse «Mina.Maailm.Meedia»-uuring. Välja joonistusid viis kultuuritarbimise tüüpi, kellest aktiivsemaid mitmekülgseid kultuuritarbijaid on 24 protsenti ning samavõrra palju on murettekitavalt passiivseid ja kultuurihuvita inimesi, kes on valdavalt noored.

Loengule järgnenud paneelis leiti ühiselt, et Eesti haridussüsteemi võimetus käia kaasas senise tekstipõhise kultuuritaju muutumisega audiovisuaalseks ning tehnoloogiapõhiseks ähvardab meid tõsise kultuurikatkestusega. Ühe võimaliku lahendusena nähti haridussüsteemi transformatsiooni.

Lauristin vaatles kõigepealt Eesti positsiooni Euroopas – 2007. ja 2013. aasta Eurobaromeetri uuringute alusel on meil Euroopa Liidu keskmisega võrreldes vägagi kõrge kultuuritarbimine, ehkki alates nõukogude ajast on kultuurihuvi oluliselt vähenenud.

«Eesti on üldise kultuuriaktiivsuse indeksi kohaselt Euroopas 4. kohal, Läti-Leedu Euroopa keskmisel tasemel. Tuleb välja, et koos Põhjamaadega oleme Euroopas ühe suurima kultuurihuviga rahvas,» rääkis ta.

Kultuur on väga olulisel kohal 16 protsendi eesti keelt kõnelevate vastanute elus. Naiste jaoks on see valdkond elu olulisem, samuti keskealistele ja eriti kõrgharidusega inimestele. Täiesti või üsna ebaoluliseks peab kultuuri aga üle poolte keskhariduseta inimestest ja 41 protsenti meestest, samuti ca 40 protsenti alla 30-aastastele inimestest.

«Raamatute lugemise harjumuse muutus teeb muret,» kõneles Lauristin. «17 protsenti inimesi ei olnud küsitlusele eelneval aastal ühtegi raamatut lugenud, 1-2 raamatut on enda väitel lugenud 27 protsenti. See tähendab, et 44 protsenti eestlastest pole just eriti raamatu kaudu kultuuriga kontaktis olnud, mis erineb drastiliselt pildist 1980ndail. Üle 10 raamatu aastas on lugenud 22,4 protsenti vastanuist. Raamatuid praktiliselt ei osta või ostab väga harva 63 protsenti inimestest, sageli külastab raamatupoodi aga vaid 6 protsenti. Võrdluseks – nõukogude ajal oli sagedasi raamatupoes käijaid 61 protsenti ehk ka siin näeme drastilist vähenemist. Inimesed laenutavad raamatuid peamiselt raamatukogudest, vanemad inimesed saavad veel ka kodustest raamatiriiulitest, nooremad aga sõpradelt. E-raamatu osakaal oli veel väga väike ja sellega kaasnevad uued küsimused, sest tegemist on uue vormi – failiga – mida väljaandja lubab näiteks raamatukogus lugeda vaid 20 korda. Sotsiaalteadlased alles hakkavad tegelema sellega, mille poolest erinev e-raamatu tajumine traditsioonilisest raamatust,» rääkis Lauristin.

Teatris on uuringu kohaselt 3 või enam korda aastas käinud ca 15 protsenti inimestest ja kontserdil 21 protsenti, sama sagedasi näitusekülastajaid aga oli 10 protsenti vastanuist.

Lauristin rõhutas, et hariduse roll kultuuritarbimisel on ülioluline. «Kultuuriõpetus koolis ei ole kohanenud uue keskkonnaga, kus raamatu juhtiv roll ei ole koolis enam endastmõistetav. Pigem on uue põlvkonna jaoks endastmõistetav puutetundlik tehnoloogia. Võimetus selle muutusega kaasas käia ähvardab meid väga tõsise kultuurikatkestusega, mida saab ehk vältida läbi hariduse muutuse. Teine väga suur teema on rahvusliku identiteedi küsimus. Noorte jaoks ei seostu kultuuritarbimine rahvusliku identiteedi kujundamise ja hoidmisega. Seni on see väga sõnapõhine olnud. Nüüdseks on rahvusliku identiteedi tüvitekstiks muutnud laulupidu ja kirjanduse roll on drastiliselt vähenenud. Kui me ühist rahvuslikku identiteeti läbi kirjasõna ei värskenda, võib karta, et see kapseldub ja konserveerub,» rääkis ta.

Paneelarutelus liitusid Lauristiniga Sirbi peatoimetaja Ott Karulin, venekeelse kultuuriajakirja Plug vedaja Olesja Rotar ja kirjanik Jan Kaus. Kaus kinnitas, et kunsti vajavad inimesed, kes on kogenud kahtlust.

«Kunst õpetab kahtlema oma õiguses. Mida rohkem õpib inimene mõistma võõraid vaateviise, seda tähendusrikkamaks võib kujuneda tema eksistents. Mida vähem välistada, seda suuremas osas maailmast saab osaleda. Kirjanikule on hädavajalik jätta tegelastele nende õigus, mis ei pruugi autori omaga ühtida. Kunsti autonoomia ja universaalsus väljendub selles, et ta sõnastab ja kujutab reaalsuse ja kujutluse vahelisi pingeid. Kunsti on vaja inimestele, kes lihtsalt pole elus, vaid tunnevad elu vastu huvi, tahavad rohkem teada ja mõista,» kõneles Kaus.

Karulin tõstatas küsimuse, kas oluline on see, et noor inimene võtab kätte raamatu ja loeb seda, või see, et ta omandab maailma tõlgendamise võime, kahtlemise oskuse.

«Millist meediumi seejuures kasutatakse, on põlvkonniti erinev. Me ei peaks vanast kinni hoidma, peaksime selle muutusega kaasa käima, kuitahes võõras see vanemale põlvkonnale ka tundub,» rääkis ta. Näiteks peaksime noorte audiovisuaalse meediumi eelistamises nägema võimalust, mitte ainult ohtu.

«Seda, et noored eelistavad teksti põhjal loodud filmi algsele raamatule, tuleks hariduses kasutada. Saaksime tuua noori filmi kaudu raamatu juurde, sest sõna on digitaliseerinud, see ei ole ära kadunud,» rääkis Karulin ja rõhutas, et tehnoloogia on õppeprogrammides täiesti alakasutatud.

«Süvalugemisoskus on vähenenud. Tehnoloogia võimaldaks teha lugemise lihtsamaks: nutiseadmest lugedes on näiteks kerge vaadata, mis mingi võõras sõna tähendab. Ideaalis peaks kooli muutust eest vedama haridusministeerium. Sellega kaasneb muidugi paratamatult vajadus õpetajad kas ümber õpetada või siis õpetada sootuks uued õpetajad peale,» nentis ta.

Karulini toetas ka Kaus, kes leidis, et filmikunst võiks aidata tasandada kultuurikatkestust, mis võib kaasneda transformatsiooniga sõnapõhisest digipõhiseks.

«Filmis transformeerub vorm, aga idee sageli püsib. Mina suhtun väga suure huviga, suur osa eest filmikunstist on kirjandusklassika ekraniseeringud. On nii-ja naasuguseid erineval tasemel asju, aga on ka palju suurepäraseid õnnestumisi, kus algteose idee elab edasi,» rääkis Kaus.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnade-raamate-raamatudeestlasedfilmikunstharidusministeeriumJan KauskirjandusklassikakultuurlugejadlugemineMarju Lauristinmeediametsaülikoolnooredott karulinraamatsirbi peatoimetajatehnoloogiauued õpetajaduuringõpetajad
Samal teemal
Terrorirünnakud Istanbulis
kaks piirivalvurit uppusid
Sisuturundus
Gallup

Kas Eesti vajaks korralikku vene erakonda?

Küsitluses on osalenud 3246 inimest
terror türgis
elu24
arvamus
naine24
Päevakava
Just nüüd
29JuuniOtseülekanne konverentsilt «Eesti keel ja kultuur maailmas»>
Homme09:00
30JuuniOtse: rahvusvaheline võrdõiguslikkuse konverents (2)>
Viimased uudised
Jalgpalli EM 2016Kõik
TarbijaKõik
VideoKõik
Teadus ja tehnikaKõik
MajandusKõik
MaailmKõik
SportKõik
NaineKõik
TervisKõik
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
MaaeluKõik
TallinnKõik
Tartu PostimeesKõik
48h populaarsemad teemad
Tänane lehtKõik
ArvamusKõik
KultuurKõik
ReisKõik
KoduKõik
LemmikKõik
VIIMASED GALERIID
SOOV.EE
Sünnipäevad

Palju õnne!

Mart Saarma

67

Mart Saarma

molekulaarbioloog, akadeemik

Taavo Virkhaus, 82

dirigent ja helilooja

Erik Lillo, 72

spordiajakirjanik

Ingvar Luhaäär, 71

kirjanik

Eldar Efendijev, 62

poliitik

Horoskoop
SetomaaKõik
60 PLUSSKõik
Arhiiv
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE