Sel ajal kui poliitikavaatlejad tegid kokkuvõtteid Minskis toimunud Ukraina-teemalisest kohtumisest, suurendas Venemaa sissetungi intensiivsust Donetski oblasti lõunaosas. Viimase ööpäevaga on Ukraina territooriumile lisandunud üksusi, mis ei teeske enam kohalikke «separatiste», vaid sarnanevad üks-ühele Krimmi okupeerimiseks saadetud elukutseliste sõjaväelastega.
Võtke juuresolevat skeemi lihtsalt kui orientiiri, mille najal on võimalik Ukraina geograafiat mittetundvale inimesele selgitada üht-teist maasikul toimuva kohta. Kõigepealt piirkonna lõunapoolsemast ehk alumisest osast. Ukraina-Vene piir teeb rannikust u 10 km kaugusel järsu jõnksu ida poole.
Kõik, mis jääb Novoazovskist itta ja selle jõnksu põhjapoolse otsani on hetkel vene okupantide valduses. Ma pakun, et kuskil 200 ruutkilomeetri suurusel alal on venelased hõivanud kõik asulad. Kuressaare suurune Novoazovsk võib olla ukraina üksuste poolt juba hüljatud, hetkel on selle kohta ainult ühe ajakirjaniku tähelepanek, kuid Ukraina enda ametlike allikate teatel asuvad Mariupoli kaitsel olevad üksused Bezimenne idaserval, mis on Novoazovskist omakorda 10 km läänes. Nagu ma ennist pakkusingi, tegid venelased esialgu lihtsalt valearvestuse ja asusid algul sealt liiga väikeste jõududega läbi murdma. Nende eesmärk on kahtlemata edasi liikuda, sest keda huvitab mingi Novoazovsk, kui ees on suur sadamalinn Mariupol, kust separatistid eos häbiga minema peksti. Ja ei tasu ka unustada, et vene dessantväelaste vangistamine ei heiduta Venemaad, vaid pigem paneb kätte maksma.
Mis puudutab Ilovaiski piirkonda, siis selle skeemi kohaselt võiks tõmmata mõttelise joone Donetskist otse lõunasse (plahvatusmärgini), seejärel sealt itta Starobeševe ja edasi Amvrosiijvka peale ja Vene piirini. Niimoodi saate aimu vene vägede paiknemise ulatusest. Ukraina ametliku info kohaselt olevat Ilovaiski üksustele saadetud täiendavad jõud, et viia läbi «linna lõplik vabastamine». On ka olnud sõnumeid, et midagi on tõepoolest seal saadud - suurtükke näiteks.
Need läbirääkimised meenutavad diskussiooni inimsööjaga selle üle, kas sinep peaks olema kange või magusam.
Samas ma ei näe teid, mida mööda saaks Ukraina hetkel Ilovaiskisse täiendavaid jõudusid saata. Amvrosiijvka lähistel Kuteinikoves olevat polgusuurune (!) dessantüksus ning sama suur Novokaterinivkas ehk sealt 15 km Starobeševe poole. Nende vahepeal Pobeda nimelises asulas seadsid venelased sisse pataljoni juhtimisstaabi. Kogu eelnevat infot edastavad Ukraina, mitte terroristide või Venemaa infoallikad. Nemad muidugi ka. Starobeševe-Amvrosiijvka piirkonnas olevaid üksusi on kirjeldatud kui silmatorkavalt mittekohalikke, eraldusmärkideta ning valgete ringide või kolmnurkadega märgistatud tehnikal (viitavad ülevärvitud eraldusmärkidele).
Põhimõtteliselt on nüüd selge, et Minski kohtumise eel andis Putin käsu Vene armeele ulatuslikuks sissetungiks Ukrainasse. See ei meenuta enam lihtsalt tehnilist abi ega vabatahtlike sokutamist.
Luganski kandis põhimõttelisi muutusi hetkel pole, aga see ei olegi tänase päeva prioriteetne suund olnud. Niipalju on silma jäänud, et sealsed Ukraina üksused oleksid valmis linna vabastusoperatsiooni alustama, kuid neil pole edasiliikumiseks käsku.
Natuke poliitilist tausta, mis aitab ehk mõista toimuva laiemat pilti. Olen nõus Kadri Liigiga, et Putin demonstreerib hetkel Ukrainale, et Venemaad pole võimalik sõjaliselt võita. Seniks, kuid Donetski-Luganski joonel tegutsesid kirjud ebaseaduslikud relvagrupeeringud, liikus Ukraina armee jõudsalt edasi. Praegu on nad silmitsi täiesti teistsuguste väljakutsetega ja jõudude pariteet piirkonnas võib hakata tekkima. Putin tahab sundida Ukrainat läbirääkimistele Kremli tingimustel. Sellises olukorras vajab Ukraina hädasti liitlaste abi, et Venemaa sõjaline ülekaal ei oleks enam määrav.
Miks siis ikkagi lääneriigid Ukrainat ei abista? Ütleme nii, et isegi USA-l on keerulisem olla püham kui paavst ise, rääkimata Euroopast. Peale selle, et Venemaa ei tunnista oma osalust Ukraina-vastases sõjas, pole ka Ukraina ametlikult Venemaaga sõjaseisukorras. Kas lääneriigid peaksid Venemaale sõja kuulutama ilma, et seda teeks rünnaku ohver? Siit tuleneb järgmine küsimus – miks siis Ukraina seda ei tee? Varem olid põhjuseks valimised ning soov vältida võimuvaakumit, nüüd on kõneldud sõdivatele riikidele kehtivast relvamüügikeelust. Tegelikult on praegu üpris keeruline leida ratsionaalset põhjendust, miks Ukraina peaks jätkuvalt tegema näo, et ta on võimeline Venemaad mõjutama diplomaatiliselt, kui tegelikult on osapooled aktiivses sõjas. Need läbirääkimised meenutavad diskussiooni inimsööjaga selle üle, kas sinep peaks olema kange või magusam. Isegi kui sa suudad teda veenda kanget sinepit mitte kasutama, siis sind süüakse ikkagi koos magusaga.
Ma ei oska arvata, kas rünnak Novoazovski ja Mariupoli suunal kannab endaga kaugemat eesmärki – rajada maismaakoridor Krimmi, sest selle päeviku sisuks pole ennustada, vaid fikseerida igapäevane olukord. Igal juhul tuleb selleks liikuda ligikaudu 400 kilomeetrit ja peale Mariupoli jääb trassile veel kaks suuremat linna ja kaks oblastit. Aga Luganski masinatehase sisustuse vargus, mida on vene meedias pehmendavalt nimetatud evakueerimiseks, viitab justkui sellele, et Luganskiga Venemaal pikki plaane pole.
Moskvas ülikooli lõpetanud ja korrespondendina töötanud Igor Taro Ukraina päevik ilmub originaalis tema Facebooki kontol. Postimees avaldab teksti autori nõusolekul.