Arvustus: kui armastus kaotab valikud

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armastajaid mängivad Vanemuise uuslavastuses Reimo Sagor ja Jaanika Arum.
Armastajaid mängivad Vanemuise uuslavastuses Reimo Sagor ja Jaanika Arum. Foto: Andres Keil.

Vanemuise 145. hooaja avalavastus toob publiku ette seitse uut näitlejat.

Vahitornilikult ülepaisutatud paradiislik lavakujundus tõmbab Sadamateatri saali sisenedes hinge kinni – papile maalitud imalat ilu on liiga palju. Kui laval hakkavad püüdlikult silmi pööritades rääkima Hernehirmutis (Markus Dvinjaninov) ja flirtivalt naeratav lehm (Kärt Tammjärv), siis hakkab aju paaniliselt otsima vastust küsimustele, et mida ma siin teen, kas see on lastelavastus, kui kaua see veel kestab…

Vanemuise 145. hooaja avalavastus «Armastan! Armastan! Armastan!» vajab sisseelamiseks aega. Grusiinist lavastaja lüüriline armastuslugu kasutab esteetilist keelt, mis eesti teatris on harjumatu või pigem näide kehvast lastelavastusest.

Kui end lubada loo meelevalda, siis asetub kõik õigetele kohtadele. Saalist väljudes võib südamerahuga väita, et kunstnik Silver Vahtre lavakujunduseta ning lehma ammuu-ammuudeta poleks «Armastan!...» sugugi õnnestunud, kuid õnnestunud see lavastus on.

Vanemuine nimetab Avtandil Varsimašvili kirjutatud ja lavastatud «Armastan!...» Gruusia «Romeoks ja Juliaks». Nii ongi, loo käivitavaks jõuks on armastus – 20-aastane Nikala (Reimo Sagor) sebib ära aasta noorema Tamta (Jaanika Arum).

Muinasjutud lõppevad lausega, et «kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult koos veel praegugi», ent «Armastan!...» pole muinasjutt. Venemaa väed tungivad Lõuna- Osseetiasse ja Gruusia paradiisliku küla idüll laguneb.

Aega, mil Tamta ja Nikala ainsaks mureks oli leida teineteise hellitamiseks sobiv paigake, noorte muretust, rõõmu ning elukergust võimendataksegi vahitornilikult magusa maailmaga. Teiseks vaatuseks on ilus elu jäädavalt möödas ning lilli katavad sõjaväe maskeerimiskangad.

Lisaks mehe-naise armastusele on «Armastan!...» teema kodumaa-armastus ning kohustus vastutada, andestada ja leppida.

Kas sõdur, kes täidab käsku, on süüdi ja kuidas ta saab süü (iseenda ees) lunastada? Millised valikud on raseda kallima juurest sõtta mineval poisil? Mida tunneb naine, kes pole tahtnud saada abikaasaks ega emaks? Kas sõjas armsama kaotanud naine saab andestada venelasele, kes on olnud sõdur ja võib-olla tema mehe mõrvar?

Vanemuise uuslavastus annab neile küsimustele vastused. Võib-olla on välja pakutud vastused liialt lihtsustatud ning tõukunud materiaalsetest valikutest, kuid ehk on need vastused siirad. Arvestades, et näidendi autori-lavastaja poeg osales 2008. aasta sõjas.

Ukraina sõja tõttu veelgi olulisemaks tõusnud poliitilistele teemadele lisaks on «Armastan!...» lavastus eriline ka näitlejate tõttu – laval on Jaanika Arum, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Reimo Sagor ja Markus Dvinjaninov ehk seitse kevadel lavakooli lõpetanud noort, kes sidusid oma tuleviku Tartu teatriga.

Lavastuses mängib ka «vana» vanemuislane Tanel Jonas, kelle kehastada on Stalini välimusega vanaisa. Vaevalt, et Gruusia lavastaja teab eesti teatris ja Vanemuises toimuvat, kuid eks ole sümboolne, et 2004. aastal Vanemuise teatriga liitunud näitleja mängib tolmunud kuju – kui vanaisa end laval patsutab või liigub, siis saadab teda jahupilv – noorte, kes peaksid Vanemuisesse tooma uue hingamise ning Eesti vanima teatri taas ka tänasel päeval oluliseks muutma, rollid on elusad ja värvilistes kostüümides. Potentsiaali uutes vanemuislastes on, seda näitab ka «Armastan!...».

Armastajatest oli rohkem mänguruumi Jaanika Arumil Tamtana, sest lisaks õrnalt õhkavale noorele neiule sai ta näidata ka väsinud, hirmunud ning vihast naist (just naist, mitte enam neiut). Reimo Sagori Nikala jäi teises vaatuses peaaegu, et vaid tumma vaatleja rolli.

Lisaks esimesele armastajale on juba praegu Arumis sügavust mängida küpseid naisrolle ning tuleb loota, et teater talle selliseid võimalusi ka pakub ega jää kinni tema tütarlapselikku välimusse.

Sagoriga näib ühte tüüpi näitleja olevat Veiko Porkanen (koer, Badri, Vitali), nende kehalist sarnasust kasutas kavalalt ära ka Gruusia lavastaja. Mõlemad on suure lavalise energiaga noormehed, jõulised näitlejad, kes suudavad mängida nii väärikat täiskasvanud meest kui ka lustlikku poisikest.

Milliseks kujuneb näitlejana Markus Dvinjaninov, seda on pisut üle mängitud Hernehirmutise rolli põhjal raske ennustada. Paistab, et noores Dvinjaninovis on kiirelikku koomilisust. Vanemuise lavastus ei avanud veel Marian Heinati (Kilpkonn, Ni, Naabrinaine) ja Linda Kolde (Part ja Kala) võimeid, nad peavad oma tugevad küljed publikule veel meeldejäävaks mängima.

Ka Kärt Tammjärvel oli lavastuses «Armastan!...» mängida mitu rolli (Lehm, Jõgi, Liblikas, Lammas), ent ta tõusis teistest esile sügava ja kohati karedalt, ent samas laulvalt kõlava häälega. Usun, et tema kohta saab tulevikus kirjutada «iseloomuga näitleja, kes magnetina tõmbab publiku pilku».

Jaanika Arum, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Reimo Sagor ja Markus Dvinjaninov läksid lavakooli õppima seepärast, et nad armastasid teatrit ega saanud teisti. «Rohkem kui kunagi varem,» nii vastatakse «Armastan!...» etenduses Hernehirmutise esitatud küsimusele, kas ikka veel armastad.

Olla repertuaariteatris näitleja ajal, mil kunstilise õnnestumise kõrval on jumalaks piletitulu, on proovikivi. Aga vaataja ja kriitikuna ootan lavale näitlejaid, kes kogu hingest hüüavad: «Armastan! Armastan! Armastan!». Tartus Sadamateatris mängitavas lavastuses nad seda teevad.

Armastan! Armastan! Armastan!

Autor ja lavastaja Avtandil Varsimašvili

Tõlge gruusia keelest Natali Lohk

Kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Avtandil Varsimašvili

Osades Jaanika Arum, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Tanel Jonas

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles