Ott Aardam uues rollis

Pikka kasvu, tiheda habeme ja tihti justkui kusagile kaugusse vaatava pilguga Ott Aardam pole end loomingulise juhi avarasse kabinetti veel täielikult sisse seadnud. Lõunatunnil teed rüüpav ja vabal ajal kalastamisest lugu pidav saarlane osutab mahukale raamaturiiulile, mis eelkäijatest tühjaks jäänud ning nüüd näidendite ja muude ilukirjanduslike teostega täitmist ootab.

12 aastat tagasi tuli ta siia värskelt lavakunstikooli lõpetanuna, lahkus siis, et maailmas ligi aasta aega ringi vaadata, tegutses Theatrumis ja naasis nüüd 34-aastase mehena, et juhtkonnavahetustest räsitud väikelinnateatrit taas joonele juhatada.

Neile, kes siinkohal arvavad, et kohe saab Ugala laval ka Ott Aardami näitlejameisterlikkust nautida, peab siinkohal pettumuse valmistama – algaval hooajal tal endal lavalaudadele asja pole, küll aga loodetavasti edaspidi. Seni peavad austajad rahulduma Theatrumis pakutavaga, jälgima teleekraanilt «Õnne 13» Jaanuse tegemisi ning ootama, millal jõuab kinodesse mängufilm «Supilinna salaselts», milles Aardam kaasa teeb.

Ent 20. septembril peetav Ugala uue hooaja pidulik avaüritus pole enam mägede taga…

Lavakunstikooli 2002. aastal lõpetades ja Viljandi Ugalasse tulles olid veidi pettunud ka, et pealinnas tööd ei leidnud?

Vastupidi, mind ei kutsudki esialgu Ugalasse, kutsuti hoopis pealinna! Siiatulekuks avaldasin tol korral ise soovi. Tunnetasin lihtsalt vajadust keskkonna muutmise järele, argument oli seegi, et siia tulid mu koolikaaslased. Olime nagu üks punt. Arvasin, et Viljandi on mõnus müravaba koht loomingulise tööga tegelemiseks, keskendumiseks, süvenemiseks. Eks ma loodan seda siiamaani.

Muidugi olen vahepeal muutunud. (Muheleb.) Palju, ma arvan. Täiskasvanulikumaks. Selgroogu on rohkem tekkinud.

Kuidas sulle tundub, on see justkui kadunud poja tagasitulek?

Ei oskagi seda kohe niimoodi öelda… Eks see tagasitulek on mõnes mõttes keeruline, sest kui oled kusagilt lahkunud ja sinna tagasi läinud, siis justkui naaseksid emotsionaalselt sinna, kust ära läksid. Aga tegelikult on vahepeal väga palju aega mööda läinud ja väga palju asju muutunud. Olen püüdnud seda oma peas teadlikult lahus hoida – see ei ole tagasitulek. Tulen ikka täiesti uude olukorda ja uude rolli. Kuigi jah, tunnen maja ja siinset keskkonda ning paljusid inimesi. Tõenäoliselt on nii, et kui ma neid inimesi ei tunneks – ei tunneks seda väärtust –, siis ma poleks siia tulnud.

Seda kinnitab teadmine, et kui otsiti uut peanäitejuhti ja küsiti kollektiivi arvamust, oldi sinu poolt lausa sajaprotsendiliselt?

Kas just sajaprotsendiliselt, kuid toetus oli olemas. Tulla sellele ametipostile trupi toetuseta on… väga keeruline.

Juhina võib sul tekkida põhjus kedagi sind nõnda üksmeelselt toetavast trupist koondada…

Muidugi võib täiesti nii olla. Ja see oli üks põhjusi, mille pärast ma enne sellele kohale kandideerimist tugevasti kahtlesin.

Kas sa ei karda, et selliste otsuste tegemine võib su isikut tugevasti muuta?

Muide, see oli esimene asi, millest ma üle-eelmise peanäitejuhi Indrek Sammuliga rääkisin, et võim võib inimest talle endale märkamatult muuta. Üllatavalt tõi ta just selle teema esimesena välja.

Sul on siis täitsa huvitav iseennastki jälgida?

Jaa, kindlasti. (Muigab.) Aga ei tohi ennast selles uues rollis ka liiga tõsiselt võtta. Kuigi jah, loomingulise juhi positsioon on näitleja omast ikka väga erinev. Näitlejal on palju suurem vabadus, ta saab lubada endale luksust tegelda ainult oma rolliga.

Nüüd oled peanäitejuhi rollis ja kabinetis. Kui sa 12 aastat tagasi näitlejalepingut sõlmimas käisid, kes siis siin istus?

Peeter Tammearu istus. Ja siin oli ikka kõik suhteliselt teistmoodi! Seal toa otsas oli üks suur töölaud ning neid pompoosseid mööblitükke (peab silmas kaht väga massiivset tugitooli – toim) ei olnud, need on siia vahepeal tekkinud.

Tundub, nagu oleks need dekoratsioonid mõnest lavastusest.

Kardan, et need on siia majja muretsetud, aga mitte siia kabinetti. Ma ei teagi täpselt, kuidas nad on siia eksinud. (Muheleb.) Väga hästi nad siia ei sobi, pakkusin neid lavastaja Taago Tubinale uude lavastusse «Hirm sööb hinge seest» lavakujunduseks, aga nad on vist isegi sinna liiga suured. Ma pole jõudnud oma käe järgi siin midagi ära sättida.

Isegi riiulid on veel tühjad. Aga eks siia koguneb ajapikku igasugu kultuurikihti, näidendeid ja kirjandust, nii et ruumi paistab olevat kõvasti.

Aga jah, lisaks Peeter Tammearule on siin vahepeal peanäitejuhi ametit pidanud ka Indrek Sammul ja Margus Kasterpalu.

On nende lõhna tänini tunda?

Tammearu suitsetas, seda lõhna on kõvasti tunda.

Veel eile mõtlesin sellele, mis on selles ruumis vahepeal toimunud, kui palju emotsionaalset pinget on siin olnud, aga ma ei tunneta, et seintest väljuks tohutu taak. Püüan sellesse suhtuda kui neutraalsesse ruumi ja mitte võtta oma õlgadele kabinetiraskust. Isegi sellega harjub ära, et vaade on siit surnuaiale. See on päris tervislik, kui hakkad väga sahmima, rahustab maha.

Ugalas on pereheitmistega ikkagi tunduvalt kergemini läinud kui Vene Teatris?

Nojah… Ja minu meelest on praegu majas väga hea meeleolu. Ja mitte ainult majas, vaid ka majast väljaspool, linna peal. Ugala suhtes valitseb positiivne ootusärevus. Noh, eks need väntsutused ju väsitavad, olenemata sellest, kuidas asjad lahenevad. Ka publik kaugeneb teatrist, kui seal on segane olukord. Praegu tunnetan küll head meelestatust.

Milline on sinu nägemus uuenevast Ugalast?

Näen, et Ugala teater peaks lähtuma keskkonnast, kus oleme. Me ei saa pigistada silmi kinni, et oleme väikese koha suur teater. Meie võimalus toime tulla on olla võimalikult avatud ja koostööaldis muule kultuurielule. Viljandis asuvad ju kultuuriakadeemia, pärimusmuusika ait – minu nägemuses peaksime tegema koostööd, Ugala ei saa olla eraldiseisev, suletud kultuuritempel, kus tegeldakse ainult teatrikunstiga ja teistel pole põhjust sinna jalga tõsta. Teisalt – maa. Jah, Viljandi on küll linn, aga tegelikult on maa nii lähedal, peaksime tegelema teemadega, mis on siinsetele inimestele praegu olulised. Võtame või maapiirkondade ja Viljandi linna inimestest tühjaksjäämise, perede lõhestatuse – palju on peresid, kus pereisa töötab hoopis Soomes või mujal. Ma ei pea silmas, et peaksime end justkui Viljandi konteksti sulgema, need teemad on olulised ka Eestis laiemalt.

Eks see Ugala teater ongi oluline ka regionaalpoliitiliselt. Et inimesel, kes elab väljaspool suurt kultuurikeskust, ei oleks läheduses ainult toidupood. Inimväärseks eluks peab ikka midagi muud ka olema.

Oled maailma dramaturgia varasalvest juba piisavalt sobivaid näidendeid leidnud?

Eks neid ole ka seal, kuid isiklikult tahaks, et autorilavastused, mida olen ka ise siin teinud, oleks välisdramaturgia ja klassika kõrval samuti esindatud. Reeglina on selline teater mulle väga südamelähedane.

Sinu kirjutatud ja lavastatud «Mee hind» on Ugala laval juba neljandat aastat?

(Muigab.) «Mee hinnaga» on nii, et mingil hetkel oli tunne, et mõned etendused veel ja siis see tõenäoliselt enam pikalt publikut ei leia, aga pärast seda, kui Balti draamafestivalil hästi läks, sai see tuule tiibadesse ja uue tähelepanu lainel on see siiani repertuaaris.

Meeldiv üllatus, kui on teada, et samas mängitakse mõnd teist lavastust ehk kümme korda ja ongi kõik?

Jah, ega ma peast ei tea, mitu etendust oleme «Mee hinnaga» andnud.

Viiskümmend?

Võib-olla küll, jah. Väga hästi on läinud. Seda enam, et tegemist on väikese saali tükiga, millel puuduvad publikumagneti ilmsed tunnused. (Naerab.)

Milline sa lavastajana oled? Näitad näitlejale füüsiliselt ette, kuidas näidelda tuleb?

Mulle meeldib tööprotsess, kus näitleja on kaaslooja, mitte ettur lavastaja suures mängus.

Kiusatus ette näidata tekib ausalt öeldes küll, sest tundub, et ette näidates saab info – plaksti! – kohe, kiiresti ja lihtsalt edastada. Kui hakkad seda sõnadesse panema, tekib proovis, millel hea hoog sees, tempo raugemine, ja pole ju mõtet mõnest väikesest asjast tükk aega rääkida. Paraku arvan, et ma pole väga hea ettenäitaja. (Muheleb.) Ettenäitamine on nagu raamatulugemise asemel telekavaatamine, see pole näitleja kujutluse ärgitamiseks kõige parem.

Millest tunneb ära hea tüki, mis pakub tegijale endale midagi ja meelitab ka publikut?

Mulle meeldiks, kui ei peaks hakkama tootma spetsiaalselt kassatükke, mis tegijatele endale väga korda ei lähe ja selle kõrval saaks teha nn kunsttükke, milles on sõnum ja millesse on palju loomingulist energiat panustatud. Kui üks teatrilavastus õnnestub, see on hästi tehtud, siis usun, et publik leiab selle üles.

Siin aitab kaasa sinu kogemus Theatrumist?

Kindlasti, muidugi. Theatrumis on materjalide mängukavva valik väga põhjalikult läbi kaalutud. Seal on see lavastaja ja trupi ühine otsus, äratundmine, et see on praegu aktuaalne. Aga see on igal pool ühe hea lavastuse sünni eeldus.

Publik pole ju rumal ja ta saab aru, et on lihtsalt saali meelitatud ja peamine on tema käest piletiraha kätte saada. Kui see juhtub, läheb ta järgmisel korral mõne teise teatri etendust vaatama.

Milliste tunnetega võitlesid enne Viljandisse tööle ja elama asumist? Kalamajast tulite juba ära?

Ei veel, alles remondime Viljandis pinda, kuhu läheme elama. Natuke läheb veel aega, aga ehk jõuame septembri jooksul oma staabi siia üle kolida.

Sinu näitlejast abikaasa Laura Peterson liitub samuti Ugalaga?

Ei, praegu küll sellist plaani ei ole, tema jääb edasi Theatrumi näitlejaks. Eks me siis edaspidi vaatame, kuidas asjad paika loksuvad. Meil on kokkulepe, et Laura ei jäta temale loominguliselt olulisi töid sellepärast tegemata, et mina peanäitejuht olen.

Üks ühes, teine teises linnas – sa ei karda, et äkki võõrdute?

Eks oma staabi paneme ikka ühte kohta, me ei kavatse eri linnades elama hakata.

Staabi? Miks sa kodu staabiks nimetad?

(Naerdes.) Võib-olla sellepärast, et praegu pole see veel kodu staatuses… Seinad on pahteldamisel, õnneks on vend abiks käinud. Oleme sel suvel nii palju lennus olnud, et poeg Abram juba ütleb, et tahab oma koju!

Otsust Viljandisse tulla oli muidugi keeruline teha. Eriti kui sa pole äsja kooli lõpetanud seljakotiga näitleja, vaid kui vastutad ka teiste pereliikmete eest. Ma ei taha, et tekiks olukord, et mu lapsed ja pere kuidagi kannataksid. Pean seda silmas pidama. Õnneks on lapsed veel nii väikesed, et ei pea elukohamuutusest tingituna kooli vahetama.

Mu ema suhtus asja algul murega, et millal ma siis sind laval näen. Ja kui ma ikka mõtlen tagantjärele, siis otsuse sündi on ratsionaalselt isegi raske kirjeldada. Nii et mingis mõttes oli see isegi intuitiivne otsus.

Kui palju üldse elus intuitsioonist lähtud?

(Mõtleb.) Eks see ole alalõikudes erinev… Tegelikult ma ei ole nii väga emotsiooni pealt otsustaja.

Aga loojana?

Loojana on impulsside ja inspiratsiooni tekkimine endalegi vahel täiesti mõistatus. Need võivad tekkida näiteks siis, kui vaatad bussiaknast peatuses seisvaid inimesi, kui sõidad autoga läbi suvise Eestimaa ja näed mahajäetud talukohta, kui vaatad Youtube’ist mõnda videot… Tuleb olla lihtsalt avatud. Ja mitte ainult oodata. Impulsse hakkab siis rohkem tulema, kui ka ise töötada selles suunas. Mul isiklikult on dramaturgina väga raske näitemängu alustada. Aga kui juba töö käib, siis hakkab igasuguseid kummalisi ja inspireerivaid kokkusattumusi juhtuma.

Äkki võtad ka igapäevaelu kui näidendit?

Nagu Shakespeare, et elu on teatrilava, kus kõik rollides oleme…  Jah, võib ka nii vaadata, aga üldiselt ma igapäevast elu näidendina ei võta. On lihtsalt hetki, mis justkui kõlksuvad kokku, mis tekitavad mõtteid, mis ületavad tavareaalsuse piiri kas oma emotsionaalsuses, absurdsuses või milleski muus.

Mõtete kirjapanemiseks pead saama olla üksi. Seoses uue ametiga jääb nüüd sule liigutamine soiku?

Pean püüdma hoida tasakaalu, vastasel juhul oleksin ühel hetkel lihtsalt energiast tühi. Mängimist, kirjutamist ja lavastamist ei tahaks päris kõrvale jätta. Üksiolemise aega on kindlasti vaja, et teemad «välja kuulata» ja nendega edasi minna. Ega see lihtne ole.

Süvenemine kui selline ei ole meie ühiskonnas väärtusena just väga esil. Isegi kui suudad end mürast eemale hoida, see sada protsenti kunagi ei õnnestu. Kui unustad telefoni koju, on selline tunne, nagu oleksid ka ise koju jäänud, kuigi nagu oleksid kuskil mujal. Aga aeg-ajalt see õnnestub, aitavad ka paaritunnised looduses käigud.

Viimati sai valmis «Jää»?

Jah, see on viimane valmiskirjutatud näitemäng, ja eks on ka sahtlis mõned asjad.

Edu tiivustab, eks? Kui näed, et teisigi inimesi su kirjapandu huvitab?

Ikka, see on väga vajalik. Näitemängu kirjutamine on tegelikult hästi suur ettevõtmine. Nagu maja ehitamine. Kui tahad ehitada maja, aga tead, et sinna keegi elama ei lähe, saab see maja kindlasti teistsugune.

Kirjutama hakates on loo lõpp tavaliselt teada?

Ei ole alati. Aga on hea, kui lõpp on teada, sest lõpetada on alati kõige keerulisem.

Kuid kindlasti saadab sind kujutluspilt, kuidas see laval võiks välja näha. Kas kujutluspildi ja reaalsuse vahe on tihti valus?

Muidugi see erineb. Isegi kui juba kirjutades mõelda konkreetsetele näitlejatele. Lõpuks võivad nad sind proovis nii üllatada, et see kõik on veel mitu korda parem! Näiteks see, kuidas Meelis Rämmeld «Mee hinna» ühes stseenis kruvikeerajaga vastu pead kopsib. Seda juba laua taga välja ei mõtle! (Naerab.)

Kuivõrd on sünnipaik Saaremaa sind loojana mõjutanud?

Arvan, et tugevasti. Keskkond, kus lapsena kasvasin, küla- ja alevikeskkond, see on väga tugevasti mõjutanud, andnud fookust. Kuigi olen pikalt elanud linnas, tundub mulle siiski, et maal on mingid minule olulised teemad teravamalt esil, suur osa minu klotsidest on sealt pärit.

Fookust aitas kindlasti leida ka ümbermaailmareis, mille 2008. aastal abikaasa ja sõpradega ette võtsid?

Eks seegi lähtus ka keskkonnast – kui ikka oled mere ääres kasvanud, siis see tekitab mingi avaruse ihaluse, et kuhu see meri välja viib. Kihk on sealt pärit. Reis aitas kindlasti kaasa empaatiavõime kasvatamisele. Et inimlikud teemad on kõik universaalsed, ehkki olukorrad ja inimesed erinevad. Kõige eredamalt on mällu jäänud templietendused Indias, mis andsid reaalse katte teatrikoolis räägitule, et millistest rituaalidest on teater välja kasvanud. Seda näha oli väga huvitav. Teiseks viibisime kuu aega ühe teatritrupiga koos ja osalesime nende loominguliselt kaootilises tegevuses.

Siin, Viljandis, sa avarusest, merest puudust ei tunne?

Osa inimesi küsib, jah, et elad nüüd sisemaal ja nii edasi… Tegelikult pole ma seda tundnud. Eks siin ole teised võimalused loodusega kontakti saada – minna näiteks järvele või rabasse.

Tuleval aastal läheb Ugala kapitaalremonti ja vähemalt üks, mida saad aastategi pärast öelda, on, et see suur remont toimus «sinu ajal».

(Naerab.) Seda kindlasti! Suur ja väike saal saavad uue lavatehnika ja väike saal, veider ruum, mis kunagi tehtud banketisaaliks, normaalseks black box’iks ümber ehitatud. Veel saab teatrimaja fassaad korda ja soojapidavamaks tehtud.

Nüüd tegelengi juba hooajaga, mil oleme majast väljas.

Sinu praegune peaülesannete esikolmik?

Esiteks, Ugala 95. hooaja avamine 20. septembril. Teiseks, 2015. aasta repertuaari paikasaamine. Kolmandaks, perega end Viljandisse sisse seada.

Ott Aardam

Sündinud 1. juulil 1980 Orissaares.

Põhihariduse sai 1995. aastal Orissaare gümnaasiumist, keskhariduse omandas 1998. aastal Saaremaa ühisgümnaasiumis.

Lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli ja töötas kuni 2008. aastani Ugalas näitlejana.

2009. aastast oli näitleja Theatrumis.

Kirjutanud ja lavastanud mitmeid oma näidendeid («Mee hind» pälvis festivalil Balti teatrifestivalil 2012 parima lavastuse auhinna, «Jää» võitis mullu III preemia Eesti Teatri Agentuuri näidendivõist-lusel).

Mängib teleseriaalis «Õnne 13» Jaanust, ent kinopublik teab teda ka Kohlapuuna menufilmist «Nimed marmortahvlil».

Abielus näitleja Laura Petersoniga, peres sirguvad kaheksakuune Sonja ja kahe aasta ja nelja kuu vanune Abram.