IBM Eesti juht Valdo Randpere kritiseeris teravalt portaali rate.ee ja soovitas isegi see sulgeda. Kas teie hinnangul oleks sel mõtet?

Tihti ei mõista, et internet on üks võimalikke tööriistu, nagu sisepõlemismootor või ratas. Needki olid kunagi uued leiutised. Aga ka ratta ja sisepõlemismootori abil saab kuriteo toime panna, sooritada inimsusevastaseid tegusid. Ja sama lugu on internetiga, nii et neti kasutamisega peavad olema mingid kokkulepitud reeglid.

Kas reegleid on praegu piisavalt?

Mina küll ei tahaks enam rohkem mingit riiklikku regulatsiooni sellesse vallas. Esimene küsimus tekib kohe sellest, kas anonüümsus on lubatud või mitte. Kas on võimalik kasutada seda keskkonda ära kurjasti, jäädes ise täiesti varju.

Eesti seaduste järgi on tsiviilkohtupidamise korras kohtul võimalik kõik need kasutajad lõpuks tuvastada. Sama lugu on kriminaalmenetlusega, kui on tegemist vaenu õhutamise või lasteporno levitamisega. Kuid küsimus on ressursis, mis selle peale kulub.

Ma tulen nüri järjekindlusega tagasi selle juurde, et kui Eestis on kasutusele võetud ja seadusega kohustuslikuks tehtud ID-kaart ja sellega seonduv X-tee keskkond, siis miks ei või teha nii, et ee-domeenides olevad kommentaariumid ja keskkonnad oleksid ligipääsetavad ID-kaardi vahendusel.

Miks seda siis ei kasutata? Liiga keeruline, liiga kallis?

ID-kaardi lugeja maksab pangast tellides alla saja krooni. Uutel masinatel on ID-kaardi lugeja sisse ehitatud. Nii et polegi ühtegi takistust.

Loomulikult, need, kes tahavad teiste inimeste peale sappi valada, mõtlevad välja tuhandeid argumente, et kahelda selles võimaluses.

Aga samamoodi võiks siis ju liikluseeskirjadest loobuda, las igaüks paneb tänaval, nagu tahab. Osale inimestele see väga meeldiks.

Mille poolest on siis etem, et netis on võimalik karistamatult kedagi solvata, laimata, sest on teada, et põhimõtteliselt on kasutaja tuvastatav küll, aga see tuvastamine on nii palju ressursse nõudev, et keegi ei hakka sellega tegelema?

Eks me jõua jälle sinna tagasi, et tead küll, et pole lubatud, aga keegi ei tee midagi ...

Jah, lihtsalt ongi selline olukord, et keegi kas ei taha või on asi liiga kulukas. Kõikvõimalikud IT-mehed kirjutavad-räägivad, et tehnoloogia areneb nii kiiresti, et tuvastamine, kes kusagilt on võrku sisenenud ja mida seal teinud, on võimatu.

Tahan selle väite kummutada – mitte ükski asi pole võimatu. Küsimus on vaid selles, kui palju kulub selleks tööd, vaeva ja raha.

Näiteks USAs on väga selge nõue: kõik, mis sa teise kohta internetis ütled, peab olema adekvaatselt tuvastatav. Pseudonüümide kasutamine on lubatud, aga kui asi läheb kurjaks, kui keegi tahab vastulauset esitada, tahab teada, kes on selle pseudonüümi taga, siis see peab olema teada.

Kõigis Euroopa riikides lähtutakse põhimõttest, et avaldaja vastutab.

Läheb väga keeruliseks, ehk toote mõne näite. Kas see tähendab, et kui keegi kirjutab postimees.ee-s, et Lang on nõme, siis peab olema see isik tuvastatav?

Mina olen avaliku elu tegelane ning muidugi ma võin protsessida, nõuda vastulauset ja mida veel, aga üheski kohtus ma õigust ei saaks. Avaliku elu tegelasena, poliitikuna, pean ma suutma kriitikat taluda.

Kuid oletame, et kusagil ilmub selline uudis, et ma viibisin eile õhtul kõrtsis, lõin seal baaripidajale pudeliga pähe ja räuskasin umbjoobes, siis see peab olema ümberlükatav.

Kui ma tahan oma au ja väärikust kaitsta, siis pean ma saama teada, kes seda infot levitas. Näiteks Delfi levitab seda seisukohta, et nemad ei vastuta säärase teadaande eest, vaid vastutab see, kes selle kommentaari kirjutas. Ja nüüd peaksin mina hakkama otsima selle kommentaari kirjutajat tsiviilkohtu kaudu, pöördudes kõikvõimalike elektroonilise sideteenuse pakkujate poole, et tuvastada kirjutajat.

Tegelikult see nii pole: kes selle avaldab, see ka vastutab. Kui keegi tahab seda minu nahal proovida, siis andku minna.

Kuid veel, ameeriklastel on mõiste punitive damage, mis eesti keeles võiks olla «karistuslikud kahjud». See tähendab, et solvatu saab lisaks kohtukuludele, moraalse kahju kuludele proportsionaalse osa tekitatud kahjuga seotud kasumist enda kasuks välja nõuda.

Praegu on ju nii, et kui näiteks Delfi kasumliku tegevuse eesmärk ongi öelda, et peaminister on pedofiil ja kui peaminister saab tsiviilkohtu korras tagasi moraalse kahju, mis on 30 000 krooni, kuid Delfi teenib sellega näiteks kolm miljonit, siis järelikult muutub talle kasulikumaks maksta kohtu kaudu neid kahjusid ja teenida kasumit. See tähendab, et õiguskaitset pole. Ja see on tõsine probleem.

Rate.ee looja Andrei Korobeinik on oma intervjuudes öelnud, et see rõvetsemine internetis näitab pigem olematut kodust kasvatust. Olete temaga nõus?

> Loe edasi