Arvustus: lõhutud südamete kurbmäng

, filmitegija ja -kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Birte Schnöinki kehastatav Henriette Vogel näib filmis küll natuke naiivsena, kuid samas on ta õrn ja tundliku meelelaadiga.
Birte Schnöinki kehastatav Henriette Vogel näib filmis küll natuke naiivsena, kuid samas on ta õrn ja tundliku meelelaadiga. Foto: Kaader filmist

Heinrich von Kleisti ja Henriette Vogeli kaksikenesetapu lugu.

Läbi aegade on armastatud jutustada lugusid armastusest ja surmast. Mida õnnetum armastus või ebaharilikum surm, seda suurema dramaatilisema fantaasiapuhangu on see sündmus teose loojas tekitanud. Vähesed on otsustanud need kaks elementi oma maises elus täiuslikult realiseerida.

Saksa kirjanduse suurkujul Heinrich von Kleistil õnnestus teha seda märkimisväärse aplombiga aastal 1811, lastes vastastikusel kokkuleppel kõigepealt maha oma sõbratari Henriette Vogeli ning võttes seejärel elu ka iseendalt. Mees, keda ei tunnustatud tema eluajal, on nüüd saksa romantikute esifiguur, ja isegi üllatav, et von Kleistist on tehtud vaid üks-kaks biograafilist filmi.

Jessica Hausneri «Sõge armastus» («Amour Fou») räägib nüüd oma loo ülalkirjeldatud kaksikenesetapust ja režissööri fookus on koondunud Vogelile, naisele, kes von Kleistiga vabasurma läks.

Hausneri linateos pakub alternatiivset vaatenurka seni valitsenud sündmuste tõlgendusele. Kui enamasti ollakse keskendunud tol hetkel 34-aastase tulevase saksa kirjandusklassiku motiivide üle arutlemisele, siis «Sõge armastus» on Henriette’i (Birte Schnöink) lugu: von Kleist (Christian Friedel) on siin üksnes taustategelane, korraga nii traagiline kui ka naeruväärne oma wertherlikkuses.

Hoopis Henriette on see, kes üritab sotti saada oma elust empaatilise mehe ja armsa tütre kõrval. Vähetähtsad pole maailmas, eriti Prantsusmaal tol ajal toimuvad sündmused, mis mõjutavad ka eluolu Preisimaal.

Midagi on Henriette’i tervisega lahti, aga mis see olla võiks, ei oska öelda keegi. On need närvid või on see kasvaja, seda teab ainult jumal taevas – arstid kohe kindlasti mitte. Pere on armastav, kuid kõik see pole päris see, kõik on justkui mõttetu ...

Need, kes on näinud Austria režissööri Hausneri eelmisi filme («Lourdes», «Hotell»), teavad enam-vähem, mida «Sõgedast armastusest» oodata.

Kaader on staatiline, selle vorm napp, ja peaosas naine, kes otsib vastuseid oma olemise mõttele.

Ajuti on film justkui külmikus maha mängitud kammerdraama. Tegelased on vaoshoitult lähedased, nende soovid on suured, kuid pea keegi filmis nähtud aadlikest pole võimeline jäist koorikut sulada laskma.

Väidetavalt pöörati filmi puhul suurt tähelepanu loo visuaalsele küljele, interjööridele-eksterjööridele, vältimaks levinud väärarusaamu biidermeierlikust elulaadist. Ning tõsi ta on, «Sõgeda armastuse» autoritel on nappide vahenditega õnnestunud tuua linale küllaltki tõeselt mõjuv miljöö, igal juhul tõesem kui nii mõnigi holliwoodilik lavastus.

«Sõge armastus»

Režissöör Jessica Hausner

Austria 2014

Alates 29. augustist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles