Igor Taro Ukraina päevik: 2.09

Igor Taro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: informnapalm.org

Ukraina üksused jätkasid taandumist Luganski ümbrusest, lastes tagatipuks õhku Luganski lennuväljaj. Samas ei pea paika venelaste levitatav info Donetski oblasti kogu lõunaosa hõivamise ja Mariupoli piiramise kohta.

Mõnikord võib vaielda selle üle, kes omab kontrolli ühe või teise asula või mäetipu üle, kui vastaspooled suudavad blokeerida vaidlusaluses kohas teine-teise tegevust. Viimastel päeval on Venemaa aktiivselt maalinud pilti pea tervenisti okupeeritud Donetski oblasti lõunaosast, kus ainsaks valgeks laiguks on Mariupoli linn. Seetõttu oli täna põnev sõita pisut ringi ning tutvuda olukorraga linnast mitmekümne kilomeetri kaugusel.

Meie tegime tiiru lääne suunal Volodarske ja Manguši rajoonikeskustesse. Silver Meikar jõudis põhja Volnovahhasse, kustkaudu me peaksime õhtupoole koju sõitma ja BBC kolleegide autojuht liikus sealt omakorda 10-15km kaugusele, kust esimene võimalik mitteukrainlaste soomuk paistis kusagil Novotroitski ja Olenivka vahel. Mulle tundub, et kolme tähe DNR maalimine kusagil küla ristmikul ei tähenda veel selle hõivamist. Pealegi, vene uudisteagentuurid on tõsimeeli vahendanud seda, et seal olla käinud mingid lahingud – keegi kohapeal pole kuulnud, pole näinud. Ma kindlasti ei hindaks hetkel selle piirkonna inimeste ukrainameelsust üle ega väidaks, et kõik neist oleksid valmis Ukraina nimel kuulde ette viskuma. Kuid mingisugust eufooriat vene tankide lähenemise osas pole samuti tähele pannud.

Donetski lennujaamas jätkuvad lahingud ning ukrainlased pole sealseid positsioone veel hüljanud. Tõenäoliselt on see lihtsalt aja küsimus. Ma ei oska enam arvata, mis kasu võiks hetkel enam olla lennuvälja hoidmisest iga hinnaga, kui tegelikult pole lähiajal oodata ulatuslikku vasturünnakut selles sektoris, kuna Ukrainal tõenäoliselt puuduvad märkimisväärsed ja lahinguvalmis reservid. Sama käib Debaltseve kohta. Mõistlik oleks üksused ohtlikest kohtadest välja tõmmata, stabiliseerida rinne korraliku kaitseliini sisseseadmisega ning positsioonisõja varjus tekitada uued löögivõimelised üksused, millega oleks võimalik taas sundida vastast eemalduma ja seda ka hävitada.

Ma kindlasti ei hindaks hetkel selle piirkonna inimeste ukrainameelsust üle ega väidaks, et kõik neist oleksid valmis Ukraina nimel kuulde ette viskuma. Kuid mingisugust eufooriat vene tankide lähenemise osas pole samuti tähele pannud.

Ka tänased sündmused Novoazovski kandis näitasid, et niinimetatud separatistid ei suuda oma jõududega kuigivõrd edeneda. Nende nihelemisele pandi koheselt piir ukraina piirivalvurite poolt. Ja kui Kremlis otsustatakse, et üks või teine territoorium on tarvis ära võtta, siis lükatakse taas tanki vene regulaarväed. Ka nende kaotused võivad olla üpris suured. Ainuüksi Pihkva diviisist umbes roodu jagu (ca 100 meest). Ja kui arvestada, et ka taanduvad ukrainlaste üksused on teinud siiski seda lahingutega ning üht-teist hävitanud, siis on Venemaale läinud ikka sadu kirste.

Neil päevil oli võimalik ka päris lähedalt näha linna sissesõidul asuvaid kontrollposte. Loodetavasti on neil põhijõud ikka kusagil peidus. Linnapea rääkis teise kaitseliini ehitamisest 15-20 kilomeetri kaugusele linnast. Ja linn olevat ka paras kindlus. Sellega võib nõustuda ainult siis, kui selle linna nimel hakatakse ka võitlema. Ainuüksi sadu hektareid hõivavas tehases on võimalik korraldada väike Stalingrad. Kui Ukraina hakkab järjest järele andma kas isikkoosseisu või infrastruktuuri või kohalike elanike või mille iganes säästmise nimel, siis kokkuvõttes kaotavad nad kõik eelpool nimetatud asjad ning lisaks ka territooriumi. On kõlanud arvamusi, et praegust hävingut pole põhjustanud ainuüksi Venemaalt toodud üksused, vaid ka juhtkonna tõsised möödalaskmised. Huvitav, et pärast kõike juhtunut pole ükski vastutav isik ametikohta kaotanud.

P.S. See kaart pole päris ideaalne, kuna okupeeritud alasse on hõivatud eilse seisuga ka Mariupolist põhja minev tee, mille kohta tegime ju täna kindlaks, et see ei vasta tõele, kuid see on siiski mõnevõrra vähem nilbe, kui senine skeem, mis näitab ammuilma venelaste poolt hõivatud asulaid ja territooriume ukraina lippudega. Sellise suhtumisega sõda ei võideta.

— at Мариуполь, Украина.

Moskvas ülikooli lõpetanud ja korrespondendina töötanud Igor Taro Ukraina päevik ilmub originaalis tema Facebooki kontol. Postimees avaldab teksti autori nõusolekul. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles