Tallinnas lõplikult uksed sulgenud Katusekino jätkab tegevust Riias.
Jumalaga, katuse-Paradiso!
3. september 2014, 20:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miski ei ole siin maailmas igavene. Rääkimata iseenesestmõistetavusest. Viis hooaega järjest siinset kultuuripilti rikastanud Katusekino käivitas pühapäeva õhtul viimast korda projektori ja edasi ei tule enam midagi – jäävad ainult mälestused.
Loodetavasti sama magusnukrad nagu Giuseppe Tornatore filmis «Kino Paradiso» – nostalgilises tagasivaates ja kummarduses ammusuletud kinole, kus möödusid kunagi elu kõige ilusamad tunnid –, millega Viru keskuse katusel tegutsenud vabaõhukino vägagi sümboolselt oma maise eksistentsi lõpetas.
Seda viit suve kokku võtta pole sugugi kerge. Ka Katusekino eestvedajal Aivar Laanel mitte. Seda enam, et lõpetamine ei ole tingitud ainult väsimusest, mille põhjuseks on võitlus heitliku ilmaga.
Tallinna kaubamärk
Aga laskem kõneleda kõigepealt arvudel. 70 000 müüdud piletit. Hinnanguliselt kuni 20 protsenti külastajatest turistid või Tallinnas elavad välismaalased (2014). 600 kinoõhtut, eriüritust, kontserti ja lavastust. 10 000 Facebooki sõpra. 600 000 interneti kodulehe külastust.
Veel huvitavat: eriline koht Tallinnas (Wallpaper* City Guide), üks Tallinna kultuuriliste vaatamisväärsuste tippkümnest (The Guardian), üks viiest maailma parimast vabaõhukinost (Elle Travel), Euroopa kultuuripealinna Tallinna programmi üllatuslikumaid näiteid (Helsingin Sanomat). Meediakajastused USA Todays, Observeris, Aftonbladetis…
«Kui tuleks nimetada tänavuse suve tähelepanuväärsemaid kultuurisündmusi, oleks üks kandidaatidest Katusekino avamine,» alustas oma artiklit viis suve tagasi, kui Katusekino esimene hooaeg oli lõpule jõudnud, ka Postimees.
Põhjust oli rohkem kui küll. Ja mitte ainult ettevõtmise atraktiivsuse mõttes. Katusekino näitas kolm kuud järjest iga päev (žanri)filmiklassikat, ühel või teisel viisil filmilukku jälje jätnud teoseid: «Emmanuelle’ist» «Lindudeni», «Haroldist ja Maude’ist» «Elavate surnute ööni». Tegutses sisuliselt arhiivikinona.
Teist sellist Eestis ei olnud. Ega ole ka näha, et tuleks. Aga vaja oleks.
«Julgelt 60–65 protsenti programmist oli lõpuks meie enda hangitud,» ütleb Laan. Just unikaalset programmi peab ta sisulisest küljest nende viie aasta suurimaks õnnestumiseks. «Üritasime tuua siia filmiklassikat ja haruldusi, mida muidu üheski teises kinos näha ei saaks, ja sellise regulaarsusega, et iga õhtu oleks sisuliselt eriüritus.»
Peale selle hulk retrospektiive ja eriprogramme: François Truffaut, Wim Wenders, Fatih Akin, Martin Scorsese, vennad Coenid… Kokku tuli selliseid 11.
Üheks suuremaks töövõiduks nimetab Laan tagantjärele Stanley Kubricku retrospektiivi hankimist. Nii tuli viimase pärandit haldava Kubrick’s Estate’i veenmiseks appi kutsuda koguni USA saatkond. Peale selle maksis see soolast hinda.
Viis aastat mangumist ja enesetõestamist (Laane sõnad) kulus ka Miloš Formani kuulsaima filmi «Lendas üle käopesa» õiguste saamiseks, enne kui see tänavu juunis lõpuks Katusekino ekraanile jõudis.
Mõne filmi puhul jäigi omanik leidmata, nii ei jõudnud ekraanile kas või Ridley Scotti legendaarne «Blade Runner».
Ajalukku jääb ka üks kõrvalehüpe Pärnusse, kus 2012. aastal avati Rannakino, paraku ebaõnnestunult – nappis nii publikut kui ka ilusat ilma. Laan ise seda mainimisväärseks ei pea ja tahaks pigem unustada. «Fiasko,» mainib ta napisõnaliselt.
Kehv suusailm
Ilmast ei saa ühe vabaõhukino puhul üle ega ümber. Kui 2010. ja 2011. aasta õnnistasid Katusekino suurepärase suvega (2010 sadas esimest korda vihma 40 päeva pärast kino avamist), siis 2012. aastal järgnes katastroof, nagu Laan seda nimetab: ilm oli külm ja vihma sadas pidevalt.
Sealjuures on ärajäänud seansside hulk viie aasta jooksul minimaalne, vaid üks-kaks hooaja kohta. Ja mitte vihma, vaid tuule tõttu (ekraani pärast).
Parimate killast polnud ka tänavune aasta. «Mai ja juuni võib maha kanda suurtes piirides. Juunis sadas kolmel päeval lund...» ütleb Laan ja võtab kokku vabaõhukinopidaja kibeda kogemuse elust enesest: «Üks kuu superilma ei kompenseeri meie laiuskraadil kahte kuud «kehva suusailma».»
Nii sugenes ka otsus mitte jätkata lõplikult alles sel suvel. Pärast seda, kui Katusekino oli esimest korda toetuspalvega pöördunud nii Eesti Kultuurkapitali kui Tallinna linna poole – ja saanud kummaltki eitava vastuse.
«Hetkel me ei näe, et kvaliteetset väärtfilmide programmi oleks võimalik ilma subsideerimiseta näidata, saati siis veel meie laiuskraadide ebastabiilses kliimas,» võtab Laan asja kokku.
Ja lisab: «Kahju, kui riiklikku kultuuriraha ümber jagavad instantsid ei näe põhjust viis aastat süsteemselt väärtfilmide maaletoomisega ja kinoprogrammi rikastamisega tegelenud Katusekino kohelda võrdväärselt teiste väärtfilme näitavate/levitavate kinode ja filmifestivalidega. Kahju, kui linnavalitsus ei pea vajalikuks, et ühes Euroopa pealinnadest tegutseks regulaarne ennast juba tõestanud ja linnale palju rahvusvahelist tähelepanu toonud vabaõhukino, mis meeldib ühtviisi nii linnakodanikele kui väliskülalistele.»
Ja ongi kõik. Finito.
Kahjuks vastab Laane jutt suuresti tõele. Mõista võib rahajagajate kimbatust. Raha on vähe.
Artis ja Sõprus (lisaks festivalid) juba näitavad n-ö kunsti. Sõprus on niigi erainitsiatiiv. Pealegi on Artise ülalpidamine riigile väga kallis.
Pikk ja soe aplaus
Ja ikkagi: mille poolest on vendade Coenite retrospektiiv (Katusekino) vähem väärtuslik kui Wes Andersoni oma (Sõprus) või Euroopa filmide linastamine kinos Artis, mida kultuurkapital on toetanud? Kas Euroopa film on automaatselt kunst? Kas vabaõhukino on vaid suveõhtune meelelahutus?
Pärast viimast seanssi sai Katusekino publikult pika ja sooja aplausi, koguni ovatsioonid. «See oli tõeliselt südantsoojendav,» ütleb Laan, pidades seda ühtlasi Katusekino suurimaks tunnustuseks.
-----------------------------------------------------------
Aivar Laan sulgemise põhjustest
1 - Viis aastat omanike rahakotil ning erabrändide/sponsorite toel tegutsenud kino üksinda jätkusuutlikult Eestis toimida ei suuda, kui ta tahab pakkuda kvaliteetset programmi.
2 - Pealinnavõim ei näe põhjust ega võimalust linna ainsat rahvusvahelist tähelepanu pälvinud vabaõhukino reaalselt toetada, olgu siis tegevus- või programmitoetusena.
3 - Ka ei pea Katusekino toetamisväärseks Eesti Kultuurkapital, kus võrdse kohtlemise printsiibist on asi kaugel. Riigilt igal aastal eelarveridade peal ja vahel suurusjärgus 400 000 eurot tegevus- ja filmilevitoetust saava Artise kino jaapani animefestival saab toetuse, ent kaalukad Katusekino retrospektiivid mitte.
4 - Oleme väsinud võitlemisest heitliku ilmaga.