Isegi suhteliselt rahulikuks peetava Põhja-Afganistani naised on hakanud taas nägu katma, sest kardavad Talibani tagasitulekut, kirjutab uudistevõrk AFP.
Afgaani naised varjuvad Talibani eest burkasse
23. juuli 2010, 13:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nemad kui inimõiguslased pelgavad, et kui Afganistani valitsus läheb kokkuleppele Talibaniga, võib see afgaani naiste niigi mitte just roosilist olukorda veelgi halvendada.
Põhja-Afganistani suurima linna Mazar-e-Sharifi naised lahkuvad viimasel ajal katmata näoga kodunt järjest harvemini ning burka teeb comebacki mitte moe pärast, vaid hirmu tõttu, kinnitavad kohalikud.
«Õhustik on muutumas, naised katavad Mazari tänavatel oma näod, nad tõmbuvad tagasi burkade alla kartes, et Taliban läheneb,» rääkis seal kuritarvitatud naiste varjupaika pidav Hamid Safwat AFP-le. «Naised elavad suures rahuleppe hirmus, sest nad ei tea, mida see tähendab nende õiguste seisukohast.»
«Isegi kui nad (Taliban, toim) siin juba füüsiliselt pole, siis nende kohaolekut ja lähedust ikkagi tuntakse,» rääkis Safwat. «Kui Taliban tuleb rahuprotsessi ja pääseb parlamenti, liituvad nad fundamentalistidega üheks blokiks ning õõnestavad õigusi, mille afgaani naised 2001. aastast välja on võidelnud.»
Ka naised, kes elavad varjupaigas, millesarnaseid leidub Afganistanis vaid käputäis, kardavad, et nende niigi karm elu võib muutuda veel hullemaks.
Gul Andaman tuli varjupaika pärast seda, kui ta oli veetnud aasta vanglas selle eest, et keeldus abiellumast mehega, kelle tema vennad talle välja valisid. Varjupaika tuli ta seetõttu, et pärast vabanemist ähvardasid vennad ta tappa.
Nüüd – kolm aastat pärast varjupaika kolimist – tahavad vennad jätkuvalt, et Andaman naaseks koju ja abielluks nende valitud mehega. «Mida saab naine teha?» küsis ta. «Afgaani naise elu juba on halb, kuid kui president Karzai räägib Talibaniga ja nood saavad jõudu juurde, lähevad asjad isegi hullemaks.»
Lääneriikide liidrid, kelle koduse avalikkuse toetus vägede Afganistani saatmisele on allakäigukursil, toetavad Karzai plaani teha Talibaniga rahu.
Kui praegused kaasamisprogrammid puudutavad ennekõike n-ö kümne dollari taliibe, kes võitlevad mässuliste poolel lihtsalt seetõttu, et muud tööd neil pole, siis laiem lepitus tähendab rahukõnelusi Pakistanis baseeruvate Talibani liidritega. Nood tahavad aga osa võimust, võõrvägede väljaviimist ja oma verise liikumise ÜRO terrorirorganisatsioonide nimekirjast välja võtmist.
Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watch (HRW) hinnangul on naiste õiguste kitsendamine vastavalt Talibani maitsele juba alguse saanud.
HRW teatel elavad naised Talibani kontrolli alla jäävate piirkondades jätkuvalt samasuguste reeglite järgi nagu aastatel 1996-2001, kui islamistid terves riigis võimul olid ning tüdrukutel ei lubatud käia koolis ega naistel lahkuda kodunt meessugulasest saatja ja kõikevarjava burkata.
Nii Afganistanis kui Pakistanis tegeleb Taliban jätkuvalt tüdrukutekoolide õhkulaskmisega. Poliitiliselt aktiivseid afgaani naisi tabavad tihti mässuliste surmaähvardused, mõned neist naistest on ka tapetud või pagenud eksiili.
Kui siiani ahistas Taliban peaasjalikult lõunaprovintside elanikke, siis viimasel ajal on sagenenud nende rünnakud ka põhjas, mis on siiani olnud Afganistani liberaalsem ja turvalisem osa. Näiteks teisipäeval võtsid mässulised pea maha kuuel Baghlani provintsi politseinikul.
«Isegi ähmane võimalus, et Taliban tuleb, paneb naised kartma, paneb kõik kartma, sest siin – põhjas – on neil palju kaotada,» nentis Safwat.