Kui Viljandi folgi eestvedaja Ando Kiviberg festivalile hinge sisse püüdis puhuda, ei olnud ülemäära palju neid, kes tema plaane eriti uskunuks. Uskmatud eksisid.
Teostunud utoopia
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
24. juuli 2010, 13:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi kultuurikooli rahvamuusikatudeng Ando Kiviberg, torupillimängust vaimustunud hiidlane, oli 23, kui sõitis pealinna, et pääseda seal Eesti Eks-pressi peatoimetaja Priit Hõbemäe jutule.
See ei olnud lihtne. Küll saadeti teda uksest, küll aknast minema, mäletab Kiviberg. Kuid emotsionaalse ja kärsituna – enda sõnul oli ta «väike tuumaplahvatus kogu aeg» – ei andnud Kiviberg alla, vaid üritas edasi.
Tema peas valitses veendumus, et kui püüda 1993. aasta 15. mail Viljandi lauluväljakul ligi kahesaja piletiga kuulaja osavõtul toimunud pärimusmuusikafestival Pärimusa kasvatada mitmepäevaseks ürituseks, ei saa kuidagi hakkama suure meedia abita.
Tollaste tormiliste muutuste aegu ühiskonnas laineid löönud Eesti Ekspress tundus just sellise väljaandena, mille abil kohaliku tähtsusega sündmuse mastaapi laiendama asuda.
Ambitsioonikusest ja enesekindlusest Kivibergil puudu ei tulnud. Ta oli Hõbemäge pommitanud koguni kirjaga, kus kuulutas: «Toetades meid, aitate aluse panna suurepärase suveürituse traditsioonile, mille kuulsus levib tulevikus kaugele väljapoole Eesti piire.»
Lõpuks soostus Hõbemägi Viljandist saabunud külalise ära kuulama. Too seletas endale iseloomuliku ägedusega, kuidas festival peab tulema vähemalt kolmepäevane, kuidas esinemispaiku peaks olema rohkem kui üks ja esinejad saabuma ka välismaalt.
Arvestades, et selleks ajaks olid hingusele läinud nii Tartu muusikapäevad kui Pärnu Fiesta ning Rock Summergi ilmutas hääbumise märke, võis Kiviberg tunduda oma visiooniga liiga pilvedesse tõusvat.
Sellegipoolest küsis Hõbemägi, Kivibergi mäletamist mööda üksjagu umbusklikult, et mida too siis lõpuks tahab.
Vastus oli tal valmis: «Neli nädalat järjest neljandik lehekülge tasuta värvireklaami.»
Hõbemägi oli mõelnud mõne sekundi ja siis vastanud: «Saad mustvalget.»
Tasuta värvilise reklaami pidanuks ta reklaamiosakonnaga läbi rääkima, mustvalge tasuta reklaami väljakäimine käis aga peatoimetaja kompetentsi alla.
Kiviberg oli sellegipoolest rahul ja õnnelik. Enda sõnul koguni nii õnnelik, et oleks äärepealt pükstest välja karanud. Edasi rääkis ta ära Postimehe ja teisedki lehed. Seejärel võttis koos Raivo Sildoja ja Marek Rätsepaga ette kohalikud raadiojaamad.
Tasuta eeter
Raadiost oli Kiviberg abi otsinud juba esimese festivali eel. Eve Rohtla, nüüdne Sakala peatoimetaja, töötas 1993. aasta kevadel Mulgi Kuku raadio uudistetoimetajana. Ühel päeval astuski tema juurde Kiviberg, kes rääkis oma festivaliplaanist ning kurtis, et keegi ei taha eriti kaasa tulla. Isegi Viljandi linn, mäletab Rohtla, ei suhtunud Kivibergi jutu järgi tema kavadesse kuigi toetavalt. Äkki raadiojaam eraldab talle pisut eetriaega?
Rohtla nõustus. Tegi Kivibergiga tunnise otsesaate. Sest nagu ta põhjendab: «Mida muud peab üks kohalik ajakirjanik tegema kui kohalikku elu edendama.»
Meedia võib küll teha reklaami ja üritust tutvustada, aga raha sealt ei saa. Seda tuli teise, nüüd juba kolmepäevasena kavandatud festivali läbiviimiseks küsida ettevõtjailt.
Kust leida raha?
Kivibergi heale tuttavale Urmas Jäätmaale, kes pidas Tallinnas Kloostriaita ja juhtis hulgimüügifirmat, mis tõi muu seas maale Guinnessi õlut, saabus 1994. aasta aprillis külla Guinnessi Ida-Euroopa reklaamidirektor, soliidselt riietuv iiri džentelmen.
Jäätmaa ei pidanud paljuks teda Viljandisse viia. Seal näitas Kiviberg külalisele Nõukogude ajast luitunud linna, lossimägesid ja platsi, kus festivali teha. Kummalisel kombel tekitasid need kõik iirlases vaimustust. Ta otsustas anda firma kaukast ürituse korraldamiseks 30 000 krooni.
«See oli röögatu!» tunnistab Kiviberg. Kogu festivali eelarve küündis 140 000 kroonini. Kusjuures piletitulu siis polnud, sest kontserdid olid tasuta.
Veelgi suurem summa tuli festivali eelarvesse Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroolt. Kiviberg oli saanud tuttavaks büroo esindaja Jaanus Mikuga ning tutvustanud tallegi oma kavatsusi. Mikk soovitas kirjutada rahastamistaotluse. Seejärel kaitses Mikk seda nii edukalt, et raha tuligi. Viljandi linn pani omalt poolt mängu 10 000 krooni.
Pärast seda, kui toonase nimega Viljandi Folk Music Festival oli 1994. aasta kolmel juulipäeval teoks saanud, teatas Postimees ühes pealkirjas: «Kolm päeva, mis vapustasid maailma.» Üksjagu liialdatuna see kõlab, nagu ilmselt tundusid nii mõnelegi pisut liialdatud ka need plaanid, mida Kiviberg koos kaasvõitlejatega toetajaid otsides maalis. Aga teoks ta need tegi.