Julgeolekuanalüütik Eerik-Niiles Kross ütles kaitsepolitseiniku tänahommikust röövimist ja Venemaale toimetamist kommenteerides, et see on väga agressiivne samm, millega on rikutud tervet rida rahvusvahelisi norme ning mis jätab vägisi mulje, et Eestile üritatakse kohta kätte näidata.
Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Kross märkis Postimehele saadetud kirjalikus kommentaaris, et pool aastat tagasi oleks Eesti julgeolekuohvitseri röövimine Eesti territooriumil ja tema vägivaldne viimine Venemaale olnud ebausutav algus mõnele Tom Clancy raamatule. Krimmi annekteerimine, invasioon Ukrainasse, Põhja-Euroopa riikide õhuruumi sage rikkumine Vene õhuväe poolt ja muud taolised ilmingud on tema sõnul tundmatuseni muutnud rahvusvahelist julgeolekuolukorda.
«Veel täna hommikul elasime me usus, et otseseid agressiivseid samme NATO riikide vastu Venemaalt oodata ei ole. Et Kreml peab küll oma «õiguseks» rikkuda rahvusvahelist õigust «lähivälismaal», kehtestab ennast riikides, mida ta üritab ka jõuga määratleda oma mõjusfäärina, ent suhetes NATO ja Euroopa Liiduga peetakse kinni teatavatest reeglitest. Tänasest oleme ka siin uues reaalsuses,» ütles Kross.
Krossi sõnul ei tule talle ette, et Venemaa oleks pärast Nõukogude Liidu lagunemist kasutanud sellist KGB «märgade asjade» klassikasse kuulunud meetodit mõne välisriigi kodaniku suhtes. «Röövitud on «omi» dissidente (näiteks Kiievist), tapetud on tšetšeeni võitlejaid (näiteks Türgis ja Kataris), kuid lääneriigi kodaniku röövimine oli üliharuldane isegi kõige sügavama külma sõja ajal. Ka siis rööviti pigem ärahüpanud idabloki vastalisi,» sõnas ta.
Asjaolu, et rööviti ametiülesandeid täitev NATO riigi julgeolekuohvitser oma riigi territooriumilt, teeb intsidendi minu mälu mööda unikaalseks.
Kuulsamate juhtumitena tõi ta esile idasaksa antikommunisti Walter Linse röövimise Lääne-Berliinist 1952. ja tšehhi Bohumil Lausmani «kadumise» Viinist 1953. aastal. Kuid siis kasutas KGB röövijatena Tšehhi ja Ida-Saksa salateenistusi, märkis Kross.
Tänane juhtum on tema hinnangul oluliselt tõsisem. «Asjaolu, et rööviti ametiülesandeid täitev NATO riigi julgeolekuohvitser oma riigi territooriumilt, teeb intsidendi minu mälu mööda unikaalseks. Võimalik, et taolisi asju on ette tulnud mõne SRÜ riigiga, kuid lääne suunas on taoline operatsioon midagi uut,» lausus ta.
Eesti-Vene piiril võis Krossi sõnul taolisi juhtumeid ette tulla 1920.-30. aastatel, näiteks 1938. aasta veebruaris tungisid Vene piirivalvurid üle piiri ja tapsid Nina kordoni ülema Artur Pungase ja veel kaks inimest. Ent kaitsepolitseiniku röövimist ei meenu tema sõnul ka tollest ajast.
«Esialgu on muidugi vara anda toimunule julgeolekupoliitilist hinnangut. Välistada ei saa, et Venemaa teatab, et röövijad oli Eestisse eksinud vms. Ometi on sündmus aset leidnud. Ja vägisi jääb mulje, et Eestile näidatakse nii-öelda kohta kätte,» kirjutas Kross.
Praegu on tema hinnangul ülioluline, milline on Eesti ametiasutuste ja valitsuse reaktsioon. «Seni on tegutsetud asjalikult ja operatiivselt. Kahjuks peame me ilmselt arvestama, et mängureeglid Eesti ja Vene korrakaitse- ja luureteenistuste vahelistes jäistes, kuid siiani professionaalsetes suhetes on muutunud, ja mitte paremaks,» lisas ta.
Kaitsepolitsei teatas täna pärastlõunal, et kella 9 ajal võtsid Venemaalt tulnud tundmatud isikud Luhamaa piiripunkti läheduses vabaduse teenistuskohuseid täitnud kaitsepolitseinikult ja viisid ta jõudu kasutades relva ähvardusel Venemaale. Inimröövi eel segati Venemaa suunalt operatiivraadiosidet ja kasutati suitsugranaati.
Kaitsepolitsei alustas praegusele infole tuginedes kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvide alusel, mis käsitlevad vabaduse võtmist ning riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseaduslikku ületamist. Karistusseadustik näeb vabaduse võtmise eest kohtus süüdimõistmisel ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ning riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest nelja- kuni 12-aastase vangistuse.
Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu ütles õhtul toimunud pressikonverentsil, et ametil pole põhjust arvata, et juhtum on poliitiliselt motiveeritud, ning seda käsitletakse tavakuriteona.