Kanada peaminister Stephen Harper teatas teisipäeval, et leitud on üks 1845. aasta mais polaarretkele suundunud sir John Franklini seni teadmata asjaoludel kadunud laevadest.
Mis juhtus sir John Franklini polaarekspeditsiooniga?
11. september 2014, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti arheoloog William Battersby kirjeldas leidu kui suurimat arheoloogilist avastust pärast Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauakambri avamist.
Sir Franklini ekspeditsiooni saatuse kohta seni teada olevad infokillud on andnud küllaldaselt ainest mitmetele ajaloolastele, kirjanikele, muusikutele ja kunstnikele – võitlus loodusjõududega, kannibalism, hullumeelsus ja ääretud arktilised jääväljad.
Ei ole veel selge, kumma Briti kuninglikule mereväele kuulunud alustest Kanada uurijad leidsid – Erebuse või Terrori –, ent sonaripiltidelt on näha, et laev on küllaltki hästi säilinud, mistõttu uurijad loodavad saada sealt olulist infot ekspeditsiooni saatuse kohta. Otsitud on neid laevu sealjuures juba 1848. aastast saadik.
1845. aastal seilas Briti kuningliku mereväe ohvitser kapten Franklin kahe laeva ja 129 mehega Suurbritanniast Kanada põhjaosa suunas, et kaardistada Loodeväil – Atlandi ookeanit Vaikse ookeaniga ühendav laevatee läbi Arktika. See pidi olema kaardistusretkede superstaari sir Franklini viimane merereis, mis võeti ette äärmiselt moodsate ja hästivarustatud aurulaevadega. Meeskonnaliikmetele tähendas see siiski viletsat toitu, kitsaid tingimusi ja räpast pimedust.
Viimast korda nägid teised eurooplased laevu sama aasta juuli lõpus Baffini lahes. Edasised teated meeskonna saatusest on kogutud juba sir Franklini päästeoperatsioonidel, kus kedagi päästa ei õnnestunud, ja otsinguretkedel, mis püüdsid juhtunusse veidigi selgust tuua.
1846. aastal jäid laevad Beechey saarele talvituma, ehkki veetee oli toona laevaga läbitav. Soodsad ilmaolud ei naasnud aga enam kunagi ja sama aasta septembris külmusid laevad Kuningas Williami saare lähistel kinni. Et laevad seal olid, on talletunud ka sealsete põliselanike inuittide suulises pärimuses.
Meremehed jätsid ka ise endi sealviibimisest selge sõnumi – Kuningas Williami saarele 1848. aasta 25. aprilli kuupäevaga jäetud kirjast selgub, et sir Franklin suri 1847. aasta juunis ja meeskond talvitus saarel kaks aastat. Karmides oludes ellu jäänud meeskonnaliikmed otsustasid 1848. aasta 26. aprillil alustada liikumist Kanada poole. Ekslevaid meremehi nägid aeg-ajalt ka inuitid.
Hilisemate ekspeditsioonide käigus mitmetest matmispaikadest leitud surnukehasid uurides on kindlaks tehtud, et nii mõnelgi neist võis olla füüsilisi ja psüühilisi probleeme põhjustav pliimürgitus, mis saadud lohakalt tinutatud konservikarpidest või tõenäolisemalt laeva enda osadest. Peamise surmapõhjusena on tuvastatud kopsupõletik. Meremeeste maiseid jäänuseid uurides on leitud aga ka kannibalismile viitavaid jälgi – väga võimalik, et kurnatud ja meeleheitel mehed sõid oma kaaslasi.
Kanada alustas ulatuslikke otsinguid taas 2008. aastal, eesmärgiks nii otsida vastuseid ühele siiani huvi pakkuvale peatükile ajaloost kui osaleda võidujooksus Arktikale. Nimelt tahab Kanada tõestada, et neil on õigus soojenevates ilmastikuoludes üha enam läbitavaks muutunud Loodeväilale.