Pärdi päevad – palveränd muusikas

Pärdi päevade avakontserdi järjekord ulatus Jaani kirikust üle Vabaduse väljaku Harju tänava keskpaigani. Foto: Peeter Langovits

Kes januneb mõistmise ja lohutuse järele, see ei väsi Arvo Pärti kuulamast.

Tänase Arvo Pärdi  sünnipäevakontserdiga, mida juhatab Tõnu Kaljuste, kulmineeruvad Jaani kirikus Pärdi päevad Tallinnas. See on olnud otsekui kümme päeva kestnud muusikaline palverännak, mis võikski jääda korduma igal aastal sügiskuu hakul, kui me käime läbi alandlikkuse, patukahetsuse, Jumala igatsuse, elu ja surma müsteeriumi üle mõtiskluse tee, mille Pärt on oma sakraalse loominguga asetanud meie ette.

See on ühtlasi tänulikkuse tee, et saatus on kinkinud Eestile sellise loojaisiku, kelle tunnustamist ei pea me siduma üksnes tema ümmarguse tähtpäevaga – tuleval aastal saab Pärt 80-aastaseks –, vaid võime seda teha igal ajal, nagu kirikussegi võidakse minna iga jumalapäev. Muide, Pärt ise ei loe inimelu alguseks sünni-, vaid eostumishetke.

Seekordsetel päevadel elavustus Grammy auhinnaga pärjatud plaat «Adam’s Lament». Peale selle sai kahes ettekandes, Eesti Filharmoonia kammerkoori täiskõlalises ja ansambli Vox Clamantis kammerlikumas interp­retatsioonis kuuldavaks Pärdi ulatuslikum, autori sõnul enam kui kaks aastat kestnud «koosveetmises» sündinud «Kanon Pokajanen».

Ei saa siinkohal märkimata jätta, et teos ongi pühendatud filharmoonia kammerkoorile ja Tõnu Kaljustele. Kui mulle lubada see võrdlus, siis Kaljuste ongi Pärdi loomingule otsekui apostel Paulus, kes Looja sõnumi kogu selle jõus ja üksikasjades koguduseni viib.

Mõistmine ja lohutus

Sünnipäevakontserti ennast ilmestab aga Londoni Tate Moderni galerii tellimusel ning India päritolu Briti skulptori ja multimeediakunstniku Anish Kapoori hiiglaslikust skulptuurist «Marsyas» inspireeritud teos klaverile ja orkestrile «Lamentate». Pärdi lamentatsiooni ingliskeelne pealkiri näebki välja nii: «LamenTate».

Nimetatud kolme teose ümber, mida ma seekordsete päevade kontrapunktiks söandan pidada, põimusid «Salve Regina», «Beatus Petronius», «Statuit ei Dominus», «Alleluia-Tropus», «Isa Agathon», «Festina Lente», «Te Deum», «Sarah was ninety years old», «Jõuluhällilaul», «Eesti hällilaul» jmt.

See viimane, ainult paar minutit kestev, läbinisti õrn, hellitav ja uskumatu piano’ga päädiv pala, on samasuguse sümboolse tähendusega, milles lahutamatuks tervikuks muutub eriline ja üldine, nagu seda on ka «Ukuaru valss». Need on Eesti kujundid. Pärt ise on öelnud «Eesti hällilaulu» kohta, et see on nagu killuke kaotatud paradiisist, ühtaegu sügavmõtteline ja ka intiimne ning et ta kirjutas selle lohutuseks «täiskasvanuile ja lapsele, kes meis kõigis elab».

Kes januneb mõistmise ja lohutuse järele, see ei väsi Pärti kuulamast. Tajusin seda 2. septembri avakontserdil. Järjekord sissepääsuks Jaani kirikusse ulatus üle Vabaduse väljaku Harju tänava keskele. Nii palju rahvast mäletasin kirikus viimati olevat 1989. aastal esimeste jõulude vabal tähistamisel. Elu siinmail on ühtäkki muutunud nii ebakindlaks, ümbritsetuks ettearvamatusest ja sõjatrummidest, vaenust ja vihkamisest.

Olime nagu mesilassülem, kuulates «Aadama itku» ja oma võbelevat hinge.

Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praost Jaan Tammsalu juhataski kontserdi sisse sõnadega: «Et teid siin nii palju on – see on ime.» Ja seletas «Aadama itku» mõtet: see on Jumalast ära pöördunud inimese kahetsus. Tõesti, millele või kelle peale loota, kui ollakse kaotatud ülim väärtuskese?

Arvo Pärt: «Ent kes on see pagendatud Aadam? Võiksime öelda, et ta on meie kõik, kes me tema pärandit kanname. Ja see «totaalne Aadam» on maamunal kannatanud ja kurtnud tuhandeid aastaid. Meie esiisana nägi Aadam inimtragöödiat ette ja koges seda isikliku süüna. Ta on kannatanud kõikide kataklüsmide pärast, lootusetuse viimse meeleheiteni.»

Kellele lüüakse hingekella

Ma ei valda muusikakriitika metakeelt, mistõttu mul on raske kirjeldada pühamehe Siluani teksti ülima täpsusega järgiva muusikateose faktuuri. Pärt on oma komponeerimist võrrelnud matemaatilistesse valemitesse sulgumisega. Erinevad astendused ja tuletised on tõesti tabatavad sellelegi kõrvale, kes seda sõnastada ei oska.

«Aadama itku» elavas esituses – ja seejuures missuguses koosseisus: Läti Raadio koor, Vox Clamantis ja Sinfonietta Riga – kuulates kirjutasin märkmikku teose kuulamisest saadud tunnete esimesena pähe tulevaid verbaalseid jälgi. Siin on see rida, «Aadama itku» ühe kuulaja pihtimus.

«Esimesed helid teevad nõrgaks. Neelatan liigutusest. See, kuidas vaikusest ilmub nähtavale hääl, alandlikkuse ilmutus. Osa helisid tilgub nagu pisaraid. Üks ja seesama fraas varieerub, kord paisudes, siis taganedes halinaks. Meie tühisus igaviku ees, mida valitseb Jumal. Siis karje: De profundis! Sügavikust hüüan Sinu poole, Jumal! Kiriku löövid peaksid nüüd avanema, lootus valgusele. Siis taas vaibumine. Kaugusest kostub kõnekumin: kas palve? Ja taas karjatus. Ja seejärel paus. Vastuse ootus, millele järgneb raugemine leppimises. Pikk-pikk fraas lõpus. Kellahelin! Kellele lüüakse hingekella? Ikka meile kõigile.»

«Pärdi päevad»

2.–11. septembrini Tallinnas