Peep Sooman kogemustest maakleritega: minu korduvad triibulised

Peep Sooman
, Pindi Kinnisvara juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pindi Kinnisvara juhataja Peep Sooman.
Pindi Kinnisvara juhataja Peep Sooman. Foto: Liis Treimann

Pindi kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman kirjutas Postimehe kinnisvara erilehes isiklikest ja tuttavate kogemustest maakleritega.

Lubasin kirjutada isiklikest kogemustest kinnisvaramaakleritega. Kurbusega pean tunnistama, et rohkem tuleb meelde halba kui head. Igaks juhuks võtsin ette suvalise valimi ka oma tuttavatest, kelle seas kiirküsitluse tegin. Ikkagi rohkem halba kui head.

Pean tunnistama, et kui sa ikka head maaklerit ise ei tunne, siis on selle teenuse tellimine paras Vene rulett. Kinnitan, et need pole linnalegendid, vaid olen erinevates rollides kõikide nende lugude kõrval seisnud.

Maja müük. Tuli hulk maaklereid maja vaatama. Omaalgatuslikult ja vahel ka inkognito, sest tegelikult plaanisime ise ostja leida. Terve kari saalis majast läbi, aga enamik neist olid kuidagi … mittemaaklerlikud.

Kõige keerulisem osa oli arusaamine, mille eest meilt täpsemalt 3–5 protsenti maja müügihinnast küsitakse. Seega – salatsemine, ebakonkreetsus ja võimetus ennast ja enda esindatavat kaubamärki maha müüa oli domineeriv. Ühele suslikule, kes keeldus suisa aiast välja minemast, lubasin kümne sekundi pärast oma rotveileri kallale lasta. Rohkem ma temast kuulnud pole.

Majaosa ost. Sellest ma ühes varasemas kolumnis ka kirjutasin. Olin toona veel suht poisike, kui maakler jättis märkimata, et majaosaga ei kaasne killukestki kinnistut. Õnneks mu ema pani seda viis minutit enne eellepingu allkirjastamist tähele ja suurem kahju jäi sündimata.

Kahju on aga reaalselt turul olemas, kuna ta tegutseb maaklerina edasi ka nüüd, 20 aastat hiljem. No comments.

Korteri müük. Küsitlesin Pindi Kinnisvara maaklereid, et milline võiks olla korteri müügihind. Olgu öeldud, tegin enne kodutöö ära ja teadsin küllaltki täpselt, milline see olla võiks.

Üks nüüdseks lahti lastud maakler pakkus 50 protsenti turuhinnast madalamat tulemust. Rumal või ahne? Ma ei tea.

Loodan, et tal läheb uues ametis paremini, sest selline käitumine on pehmelt öeldes kuritahtlik. Kui maakler turgu ei tunne, pole tal sellesse ametisse asja. Kui ta aga mängib klientide harimatuse peale, on see juba kelmus.

Korteri müük. Maakler kadus ära, ehkki temaga oli ainuesindusleping. Kaks kuud oli kadunud. Siis läks ainuesindusleping samuti kaduma, sest mõõt sai täis.

Kuidas on võimalik, et maakler, kellel on tuhanded eurod potentsiaalselt soolas, ei suuda võtta telefonitoru ja teha kasvõi kõne kuus, et veenduda ja veenda, et kõik osapooled on tahtmist täis? No paku üksainuski lahendus, mitte ära kao ära. Äärmiselt ebaveenev etteaste.

Krundi müük. Oli periood, kus pidin iga paari kuu tagant ise maaklerile peale käima – palun saada mulle ülevaade, kas ja kui palju on huvilisi. Lõpuks võttis ennast kokku, aga see pull kestis tubli aastajagu. Taas kord suhtlusprobleemid.

*   *   *

Tegelikult on mul neid lugusid veel, aga aitab küll. Eesmärk ei ole maaklereid täis lasta, vaid suunata nad peegli ette. Turgu tunned? Kliendiga suhtled? Juriidika on selge? Kui müük ei õnnestu, kas teed ettepanekuid?

Kuna negatiivse alatooniga on inetu lõpetada, siis viimaseks väljavõte nädalatagusest vestlusest ühe meie tuntud kliendiga, kes küsis mult enne teenuse tellimist maakleri kohta hinnangut ning kui tehing sai tehtud, kirjutas mulle Facebooki nii: «Ma ausalt tema näol nägin elus esimest korda normaalset maaklerit.»

Kokkuvõttes – normaalseid maaklereid on, aga kahjuks rikuvad sosssepad õigustamatult ka nende mainet ning nii peetaksegi kõiki maaklereid laiskadeks, lollideks ja vereimejateks. Mis muide pole üldse tõsi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles