USA ekspert: Porošenko sõjakäik itta oli viga

Kadri Veermäe
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matthew Rojansky
Matthew Rojansky Foto: Flickr

Ukraina president Petro Porošenko tegi separatistide vastu sõjakäiku alustades vea, sõnas äsja Riia julgeolekukonverentsil esinenud USA maineka mõttekoja Wilsoni keskuse analüütik Matthew Rojansky intervjuus Postimehele.

Hiljuti lubas Ukraina president Petro Porošenko, et riik saab Krimmi tagasi. Kui realistlikuks teie seda peate?

Ta tõesti ütles seda? See on küll üks väga õnnetu avaldus. Mul on sellest ajast peale, kui Ukrainas algas poliitiline kampaania ja Porošenko lubas separatistide vastu sõjalist võitu, olnud väga ebamugav. Ta nimetas seda küll terrorismivastaseks operatsiooniks, kuid vahet pole, kuidas seda nimetada. Porošenko lubas, et jõud lõpetab separatismi, ning minu hinnangul oli see viga. Olen seda korduvalt öelnud – tegemist oli kahel põhjusel tõsise möödapanekuga. Iga kord, kui vägivalda lahenduse osana kasutada – isegi kui see on möödapääsmatu –, nõuab see inimohvreid, ka tsiviilisikute osas. Porošenko on väga kiirelt tekitanud sadu tuhandeid põgenikke. Me võime küll vaielda, et seda tegid venelased või separatistid, kuid see ei loe. Ukrainlased on nüüd selle kõige osa, nad on põgenike tekkimise loonud situatsiooni osa. Ka on nad kahjustanud oma infrastruktuuri ja olgem ausad, tapnud ka hulga inimesi. Pole vahet, kas ohvrid olid tsiviilisikud või separatistid, me teame laipade põhjal, et nad olid kõik ukrainlased. Surma said olid Porošenko riigi kodanikud. Minu hinnangul ajas Porošenko rumalat poliitikat. Kuna Porošenko peab lõppeks olema kogu Ukraina president, oleks ta algne seisukoht pidanud olema selline: me ei luba separatistidel edasi tungida, kuid me peame nendega läbirääkimisi. Isegi kui selleks kulub kümme aastat.

Porošenko probleemiks oli see, et ta oli osaliselt illusiooni ohvriks langenud, et Maidan oli sedavõrd võimas, et ta ei tohi ühtegi Maidani soovi täitmata jätta. Maidan nõudis vägivaldset lahendust, sest olgem ausad, ka nad ise tootsid vägivalda. Maidan oli vägivaldne revolutsioon. Osaliselt oli see rahumeelne, kuid lõpuks tulistasid võimud ja inimesed tulistasid vastu ning loopisid Molotovi kokteile.

Mulle tundub, et Porošenko ei uskunud, nagu oleks tal valikuvabadust, ta arvas, et oleks teisiti käitudes Viktor Janukovõtši saatust jaganud. Nüüd annab ta ebarealistlikke lubadusi, kuid tal veab, sest ma usun, et nüüdseks on kõik aru saanud, et ta ei erine väga ühestki varasemast Ukraina poliitikust. See tähendab, et muidugi ta jagab lubadusi, mida ta täita ei suuda, sest seda Ukraina poliitikud teevadki. Nad kõik on seda teinud – Janukovõtš, Viktor Juštšenko, Julia Tõmošenko. Nii et tegelikult on normaalne olukord, Porošenko võib valetama hakata ja kõik saavad aru, et okei, oleme tavalise elu juures tagasi. Teiseks pole minu meelest vähimatki võimalust, et Porošenko suudaks Krimmi vastu sõjalise rünnaku korraldada. See on hullumeelne idee, seal pole vähimatki eduvõimalust. Ukraina sõdurid keelduks tõenäoliselt sinna minemast, sest Krimm on kindlus. See on pea täielikult merest ümbritsetud ja Venemaal on sõjalaevad – nii et unustagu parem ära. Loodetavasti mõistab Porošenko seda ja lihtsalt räägib, nagu poliitikud ikka teevad.

Kas teie hinnangul liigub Ida-Ukraina külmunud konflikti suunas?

See on praegu see suur küsimus. Mul on väga raske välja mõelda, kuidas Ukraina konflikt võiks muud moodi lõppeda kui külmunud konflikti tüüpi protsessiga. Midagi sellist, mis näeb väga välja kui Transnistria 5+2 või OSCE Minski grupp Mägi-Karabahhi puhul. Kahjuks. Kui Venemaa saatis tuhandeid oma sõdureid, tanke ja rakette Ukrainasse, tegid nad viimastele väga selgeks: sõjaliselt te seda konflikti ei võida. Ida-Ukraina rindejoonte kaarte vaadates on ka näha, et nad on loonud separatistidele nüüd üsna laia koridori. Varem olid ukrainlased Donetski ja Luganski isoleerinud, kuid need on nüüd taas ühendatud. Kui ukrainlased olid enne tahtnud piiri sulgeda – oli vaid üks väike lõiguke, kust asjad võisid üle minna –, siis nüüd on see avali lahti. Olukorras, kus ukrainlased ei saa sõjaliste vahenditega olukorda muuta ja poliitilised läbirääkimised kestavad kaua – ja need kindlasti kestavad kaua –, seisame silmitsi millegi külmunud konflikti sarnasega. Kuid see on suurem, palju-palju suurem kui teised sarnased alad – ainuüksi Donetski linn on elanike arvult sama suur kui Transnistria – ja majandus on palju suurem.

Matthew Rojansky

•    Maineka USA mõttekoja Wilsoni keskuse Vene uuringute Kennani instituudi direktor

•    Kennani instituut

•    Ekspert USA suhetes endiste Nõukogude Liidu maadega, eriti Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Moldovaga.

•    2010.–2013. aastal oli Carnegie sihtasutuse Vene ja Euraasia programmi asedirektor. Algatas seal ka Carnegie Ukraina programmi.

•    Õppinud juurat Harvardis ja Stanfordis.

•    Tema artiklid on ilmunud väljaannetes Guardian, International Herald Tribune, Washington Post, Foreign Policy ja mujal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles