Glasgow' kunstikoolis õppiv eestlanna rääkis šotlastega nende lootustest ja hirmudest Šotimaa iseseisvusreferendumi päeval.
Reportaaž Glasgow'st: lootus võidab hirmu või hirm matab lootuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Glasgow' tänavatel uidates ei oleks osanudki pakkuda, et just eile oli käimas Šotimaa iseseisvusreferendum. Akendel oli seesama hulk JAH-plakateid kui nädal varem ja isegi rinnamärke ei hakanud eriti palju rohkem silma. Kui midagi oli teistmoodi, siis ehk see, et metroojaama ees ei seisnud tavapärast JAH-meeskonna lauda ja «Koos on parem» kleebiseid jagavat töölisvanameest ei paistnud ka kusagil. Ent hoolikas vaatleja võis märgata, et välikohviku laudade ümber käis pisut elavam vestlus, tänavanurkadel juhuslikult kohtunud tuttavad peatusid ning jäid pikalt millegi üle arutlema ja koolimajade ümbruses naeratasid möödujad üksteisele vandeseltslaslikult.
Esimesena tervitas mind referendumi hommikul postiljon, kes tere asemel rõõmsalt teatas, et tema loodab küll, et Šotimaa iseseisvub ja et tema saatis oma jah-hääle juba tükk aega tagasi postiga ära. Vastasmaja korteriaknale oli üleöö tekkinud kiri NO THANKS, aga kui ma pool tundi hiljem välja läksin, oli see juba maha võetud.
Minu kohalikus valimisjaoskonnas oli kella kaheteistkümne paiku hommikul üllatavalt vaikne, ei mingeid järjekordi ega ootamist. Uudistest nähtud tunglemisest ei olnud märkigi.
Protseduur oli väga sirgjooneline - hääletussedel anti kätte oma aadressi nimetamise eest. Isikuttõendavat dokumenti ega muud paberit ei küsinud keegi. Hääletamine võttis algusest lõpuni aega umbes 40 sekundit. Nii tähtsa otsuse juures oleks kuidagi rohkem tseremoniaalsust oodanud, aga eks šotlased on loomult praktilised - valimiskabiin ilma kardinata on sama hea kui kardinaga ja lühike jupp harilikku pliiatsit tõmbab sama selge joone kui pastakas. Pärastlõunasel ajal käisid minu linnaosas valimas tervisejooksjad, pered väikelastega ning vanurid. Valijate voog tundus hõre, ent katkematu. Kella kaheks oli käinud selles jaoskonnas valimas juba 50 protsenti registreeritutest, halvematel aegadel tuleb tavalisele valimistele kohale vaid ligi 20 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.
Juhuks, kui valija ei olnud suutnud veel ära otsustada, kumb variant Šotimaale (ja temale isiklikult) parem oleks, seisis iga valimisjaoskonna ees mõlema kampaania esindaja, kes oli varmalt valmis kõigile küsimustele vastama. Nendes neljas jaoskonnas, millest mina mööda kõndisin, oli EI- kampaania valinud end esindama torssis näoga vanema härra ja JAH-kampaania delegaadiks oli kas rõõmsameelne emalik naine või õllekõhuga rõõsa keskealine mees. Mul õnnestus oma silmaga näha, kuidas kolm 16-17-aastast noort saabusid jaoskonda ilma kindla veendumuseta, kumb valik on nende jaoks õige. Noorte peamiseks mureks oli ebakindlus valuutaküsimuse suhtes ning hariduspoliitika. Mõlemad pooled olid väga avatud ja abivalmis, ent laveerisid osavalt kõrvale täpsete vastuste andmisest. Seekord oli saak 2-1 iseseisvuse kasuks. Samuti oli kahevahel üks vanem härrasmees, kes haaras mõlema poole lendlehed ning pomises, et kõigel sellel pole tähtsust ja hääletada tuleb ikka ainult südame järgi. Õnneks tundus enamik valijaid teadvat, kumba poolt nad eelistavad ja vastasleeride esindajail ei olnud suurema osa ajast palju muud teha kui omavahel nalja heita.
Glasgow's ringi käies võis jääda mulje, nagu referendumi tulemus on suures osas otsustatud - tänavapostidel, akendel ja autodel paistavad ainult JAH-kleebised ja igal teisel vastutulijal on revääri küljes vähemalt üks JAH-märgike. «Koos on parem» kampaania on tänavapildis peaaegu nähtamatu, kui välja arvata üksikud kleebised ja paar UK lippu siin-seal.
Vestlesin päeva jooksul paljude inimestega, kellest enamik juhtus olema iseseisva Šotimaa pooldajad. Paradoksaalsel kombel ei uskunud mitte keegi neist sajaprotsendiliselt, et see sellel hääletusel tõeks võiks saada. Isegi rahvamass Georgi väljakul, kus on juba mitu päeva valitsenud kõrgendatud rahvuslik meeleolu, ei tundunud võidus kindel olevat. Põhjusena toodi enim välja, et inimesed löövad viimasel hetkel valimiskabiinis põnnama ja teevad konservatiivse turvalise valiku. Samuti tunti muret, et JAH-kampaania suutmatus anda konkreetseid vastuseid valuuta küsimuses on tugevalt kõigutanud valijate usku nende võimekuses luua tugeva majandusega iseseisev riik. Vanema põlvkonna esindajad tundsid muret pensionite saatuse pärast.
Kõige emotsionaalsem JAH-hääletaja, kellega mul õnnestus paar sõna vahetada, oli 34-aastane kunstnik Gordon, kes on iseseisvuse pooldaja olnud nii kaua, kui ta mäletab. Mees selgitas erutusest väriseval häälel, kuidas ta tunneb võrdselt hirmu ja imestust toimuva üle. Ükskõik, kuidas hääletus ka välja ei kukuks, tunneb ta kergendust, et aastaid kestnud pingeline kampaania kulminatsiooni leiab. Ent isegi negatiivne häälteenamus ei tähenda Gordoni ja teiste iseseisvuse pooldajate jaoks tingimata unistuse hääbumist. Paljude arvates lisab see ainult õli tulle ja mõned julgevad lausa loota, et iseseisvus saabub kõige kiuste hiljemalt paari aasta pärast.
Vastukaaluks inimestele, kes leiavad, et Šotimaa iseseisvus tooks kaasa Suurbritannia muutumise konservatiivide kantsiks, leidub ka neid, kes leiavad, et Šotimaa iseseisvus on hädavajalik. Sarnased muutused võrdsema ühiskonna poole hakkaksid toimuma ka Inglismaal, Põhja-Iirimaal ja Walesis. Võtmesõnadeks on tasuta haigekassa, tasuta haridus ning tuumarelvade vaba Šotimaa.
Eraldi grupi moodustasid noored, kes olid alles hiljuti Šotimaale kolinud ja tundsid, et neil ei ole moraalset õigust sellel referendumil osaleda. Seega jätsid nad end valijaks registreerimata. Peaaegu eranditult kahetsesid nad oma otsust mitte hääletada. Ent leidus ka eeskujulikke välistudengeid, nagu näiteks noormees Rootsist, kes oli juba enne Šotimaale kolimist põhjaliku eeltööd teinud ja Glasgow's elamine ainult kinnitas tema veendumusi.
Üldine tänavapilt oli hommikust õhtuni üpris harilik, ent õhtupoolik Georgi väljakul meenutas oma meeleolult öölaulupidusid. Ehkki laulmise asemel skandeeriti vaid paarisõnalisi loosungeid, oli meeleolu ülev ja lootusrikas. Esindatud olid nii väikelastega pered, akadeemikud kui töölisnoored. Solidaarsele atmosfäärile aitas kaasa, et umbes tuhandepealise rahvamassi kohta märkasin vaid poolt tosinat politseinikku. Politseinikud olid väga abivalmis ja seletasid, et tõenäoliselt ei ole oodata rahutusi ka referendumile järgneval päeval. Ehkki suur osa rahvast oli tugevalt joobes, ei tundunud nad kuidagi vägivaldsed. Võib juhtuda, et see tulenes sellest, et «Koos on parem» kampaania soovitas rangelt oma toetajatel pidutsemist vältida nii enne kui ka pärast tulemuste avalikustamist.
Südaöö paiku viimast rongi oodates oli mul võimalus piletimüüjaga põgusalt vestelda. Tema isiklik arvamus oli, et Šotimaa peaks Suurbritannia tiiva alla jääma, aga ta leidis, et tegelikult ei ole suurt vahet, kas hääletustulemus on ühte- või teistpidi - kahe nädala pärast, kui on esimene oluline jalgpallimatš, on enamik rahvast poliitika täiesti unustanud.