Referendumipäeval püüdsid nii iseseisvuse kui ühtsuse toetajad meenutada rahvale, et nad kindlasti valiksid ning millise poole kasuks see otsus tuleb langetada.
PM Šotimaal: referendumipäeval käis veel agar kampaania ja kõigil oli lootust
19. september 2014, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustan ajaloolist 18. septembrit Edinburghis valimisjaoskonnast, kus andis varahommikul oma hääle ka ühtsuse eest seisjate kampaania Better Together juht Alistar Darling (kõikide kampaaniajuhtide hääletamine erinevais Šotimaa paigus on olnud pidulik sündmus). «EI» tunneb ennast siin väga kindlalt, ehkki üle tee on «JAH»-kampaania kontor.
Mind võtab seal vastu pensionär Barbara, ta pole muidugi ainus, ent teised on hõivatud – vestlevad inimestega, kes soovivad veel viimasel hetkel pisut nõu pidada. «On veider mõelda, et homme on see kõik läbi ja me jätame need ruumid siin tühjaks, ükskõik, mis saab,» räägib Barbara.
Rahvusvaheline teavitus
Praegu on tilluke ruum täis plakateid, flaiereid, kleepse, märke ja kõikvõimalikke infovoldikuid, mida leidub veel kuues keeles peale inglise.
Iseseisvust toetavaid argumente saab lugeda näiteks urdu, hindi, aga ka poola keeles – alles mõni nädal tagasi rääkis Edinburghi poola kogukond, et unionistid käivad neid hirmutamas, justkui tähendaks Šotimaa iseseisvumine ja võimalik Euroopa Liidust kõrvale jäämine neile elamislubade kaotust. Sisserännanuid on Šotimaal arvestatav hulk – juba EList on 120 000 hääleõiguslikku immigranti – ja ka nende häälte pärast peetakse tulist võitlust.
Kontori kõrval elektroonikapoes räägib müüja Greg aga, et ootab pikisilmi homset päeva ja loodab, et lõpuks ometi saab hakata normaalset elu elama - ei pea kõikjal kuulama, miks iseseisvus on hea või halb. Tema hääletas muide iseseisvuse vastu, sest ta elaks hea meelega nii edasi nagu seni elanud on. Greg arvab ka, et ehkki iseseisvuse soovijad on homme ilmselt pettunud, läheb ka see varsti üle ja inimesed suudavad tavalise elu juurde naasta - ilmselt naaseb ka tavaline oluliselt leigem suhtumine poliitikasse.
Ann, Theresa ja Margaret, kes kõik hoiavad teisel pool teed valimisjaoskonna ees käes Šotimaa lippe ja kannavad uhkelt «JAH»-märke, kinnitavad, et iseseisvus on parim valik. Ebakindlus ja majanduskärped tulevad nagunii, iseseisvus annab aga võimaluse siiski paremini enda eest seista, leiab Ann.
Vahepeal tuleb keegi jaoskonnast ja palub kõigil seista kõnniteel, mitte jaoskonnaesisel väljakul. Selgub, et keegi oli kaevanud ja lubanud esitada ka ametliku kaebuse just nimelt «JAH»-poole vastu. Margaret on nördinud – nad tegutsevad seal ju kõik võrdselt, teise sissepääsu kõrval on «EI»-plakatid, ja õige mitu.
Plakatite kõrval seisab Sheila, kes räägib, et ei ole kunagi varem ühegi poliitilise liikumisega seotud olnud, aga nüüd on ta juba kuid jaganud infovoldikuid ja rääkinud inimestega, kuidas Šotimaa ei tohi mängida oma tulevikuga. Sünge hoiatus ei tähenda aga, et ta toimuvat ei naudiks. «Täna on nagu uusaastaõhtu,» kommenteerib ta meeleolu.
Sellega peab nõustuma - ehkki ma olen siin ainult vaatlejana, on õhus nakkav kooslus ootusärevusest ja entusiasmist, mida paistab oluliselt rohkem õhkuvat iseseisvuse toetajatest.
Peagi saabub Sheila 23-aastane poeg Christopher koos koeraga – nende pere on «ei»-otsuses üksmeelne ja üksmeelselt kampaanias osalenud. Koer võlub muidugi ka iseseisvuse toetajaid ning mõnda aega patsutavad kõik üksmeelselt teda.
«Näete, ükskõik, mis juhtub, suudame me ikkagi ka koos tegutseda,» ütleb Sheila ja lisab, et on üsna kindel - iseseisvust ei tule. Koera paitama tulnud iseseisvust toetav Karen naeratab selle peale korraga kavalalt ja veidi nukralt.
Christopher räägib, et tunneb üht Glasgow’s elavat eestlast, kes pidi ka iseseisvuse poolt hääletama, aga et eestlane ei taha sellest eriti rääkida. Christopher kahtlustab, et süüdi võib olla tema enda kardinaalselt erinev seisukoht.
Sealsamas kõrval on Šotimaa lipuga 20-aastane iiri nime ja punaste juustega Feargal. Tema räägib, et see on juba kolmas valimisjaoskond, mille ees ta seisab, ja ta kavatseb varsti edasi liikuda. Ikka tänaval lippu lehvitades, et inimestele meelde tuletada mitte ainult, kuidas hääletada, vaid ka, et hääletama peab. Seda rõhutavad Edinburghis ka neutraalsed plakatid, kus pole kirjas, mida otsustada, on vaid, et häält ei tohi raisku lasta. Kõik teavad, et loeb tõepoolest iga hääl.
Tõsine «EI»-kampaania
Ilmselt selle pärast on nii tõsine ka «EI»-kontor, mida külastan. Nemad ei taha ajakirjanikku esialgu sissegi lasta, peavad omavahel nõu. Siis rõhutavad aga, et ma tohin pildistada vaid ühte kindlat seina – teistel on kirjas, kuhu ja millistes gruppides nad täna vabatahtlikke saadavad. Peagi leiab üks neist, Kenneth, et tegelikult vahet ju pole – keegi ei saaks sellest tekstist nagunii aru. Vaatan, paistab üsna krüptiline küll, ainult nimed ja ringid. Vabatahtlikele antakse kontorist kaasa pakk voldikuid ning nad suunduvad ustele koputama – ikka selleks, et inimestel oleks meeles minna ja oma «ei»-hääl anda. Küsitluste ennustatav napp edu iseseisvuse toetajate ees ei lase neil rahulikult tulemusi oodata ja igas vanuses vabatahtlikke voorib pidevalt edasi-tagasi.
Ukraina pakub huvi
Sealsamas lähedal ühes väikeses koolis on samuti valimisjaoskond. Iseseisvuse eest seisev, Edinburghi linnavalitsuses töötav Sandy Howat viipab mõne meetri kaugusel jutlevatele unionistidele ning teatab: «Näed, kui värsked nad välja näevad, see on selle pärast, et siiamaani nad pole tänavatel olnudki.» Siin on unioniste ainult kaks, iseseisvuslasi aga suisa kuus, pole ime, et esimesed üsna tagasihoidlikuks jäävad ja kinnitavad vaid üsna vaikselt, et on võidus kindlad.
Sandy teab hästi, kus on Eesti, ja uurib meie hirmude kohta seoses Ukrainas toimuvaga, teised ühinevad vestlusega. Selgub, et nad ei karda, et Šotimaa iseseisvumine mõjuks halvasti selle julgeolekule, ent mõte, et Venemaa võiks võrrelda nende referendumit kuidagi Krimmis toimunuga, valmistab neile muret. «Kõigil peaks ammu selge olema, et Venemaad ei tasu uskuda,» põrutab üks neist.