Juudiriigi sümfoonikud lummasid meisterlikkusega

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / PM
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zubin Mehta
Zubin Mehta Foto: SCANPIX

Võis ju eeldada, et selle aasta kontserdihooaja avatakt kujuneb muusikaliseks sündmuseks.

Nii läkski, sest kokku said heliloojad-geeniused, legendaarne orkestrijuht ja üks maailma tipporkestreid, võimsa koosseisuga Iisraeli Filharmoonikud. Juba esimese poole lõpus tänas kuulajaskond umbtulvil saalis jalgade müdinal, aplausi ja braavohüüetega Zubin Mehtat (pildil). Kolm korda telliti ta tagasi tänuosutuseks, kontserdi lõpus kordus see püsti seistes viiel korral. Maestro vastas omakorda väärika kummardusega. Oli tunda mingit väsimust – iga ikkagi juba 78 aastat. Ent mitte muusika toomisel rahvani.

Mehta seisis orkestri ees poodiumil sirge seljaga, ilma dirigendipuldita, juhatades mõlemat sümfooniat peast äärmiselt ökonoomsete liigutustega n-ö ülalt alla, enamasti rinna kõrguselt. Harva tõusid käed õlavööst kõrgemale. Nagu ta lavale tuli, oli kohe selge – tema on Valitseja. Ta usaldab orkestrit, seda igiliikurit, kelle liikmetest tõenäoliselt igaüks võiks olla solist. Ehk tema ülesandeks on valitseda muusikat, selle jutustust ja meeleolusid, kogu tehniline meisterlikkus on enesestmõistetav.

Repertuaar näis olevat sihitud nii, et kuulajad leiaksid end ära tundmas, kuidas Tšaikovski kuuendas vilksatab eesti rahvalaulu «Kallis Mari» motiiv. Kummardus ka Eestile ja Haap­salule, millel on koht Tšaikovski biograafias.

Ja siis Strauss, see gigantomaanlik poeem, kirjutatudki ülisuurele orkestrile, mis pidi demonstreerima mitte ainult juudiriigi esindusorkestri filigraanset tehnikat, vaid kõigis registrites ka täiuslikku intensiivsust!

Mõlema teose lõpp – pikad hääbuvad fraasid – oli uskumatult väljapeetud piano’s, gradatiivselt aina kaugenevana, kuni lõpuks helist saab vaikuse heli.

Orkestri paigutus laval lõi algul dissonantsi. Tšellorühm oli keskel, kui ERSOga oled harjunud, et neid «katavad» selja taga kontrabassid, kes nüüd olid hoopis vasakul, viiulite taga. Muhelesin endamisi, sest eks heebreatki loeta paremal vasakule.

Kontserdi vaheajal sai muljeid vahetatud Eesti kunagise esitšellisti, õppejõu ja muusikakriitiku Toomas Velmetiga. Teda tuleb usaldada. Ta ütles olevat end siiamaani arvanud, et maailma parim kõlapilt on Berliini Filharmoonikute keelpillirühmadel, aga nüüd on ta sunnitud oma hinnangut korrigeerima: «Milline sound!»

Jah, kui palju kordi on legendaarset Mehtat nähtud tele-ekraanil juhatamas Viini uusaasta- ja kolme tenori kontserte. Nüüd on maailmamees ihus ja hinges siin, ühes Euroopa perifeeriariigi pealinnas. Meie silmad on teda näinud. Temagi on nüüd osa eesti muusika-ajaloost, mis ei ole ainult looming, vaid ka selle vastuvõtt, kontserdielu.

Hooaja avakontsert

Iisraeli Filharmoonikud

Dirigent Zubin Mehta

Viiulisoolo Ilja Konovalov

Pjotr Tšaikovski (1840–1893), sümfoonia nr 6 h-moll op 74 «Pateetiline» (1893)

Ricahrd Strauss (1864–1949), sümfooniline poeem «Kangelaselu», op 40 (1898)

Estonia kontserdisaal, 20. september

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles