In memoriam - Peeter Jakobi

Pille-Riin Purje
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere teatri tragikomöödia «Armastajad kurja tähe all» (2000).
Rakvere teatri tragikomöödia «Armastajad kurja tähe all» (2000). Foto: Lauri Kulpsoo

Peeter Jakobi – don Quijote ja Oru Pearu...

Üks mis kindel: Peeter Jakobi on sündinud teatrinäitleja, tema elukutset ning rikast teatriteed kuitahes stiilne roll kultusfilmis ikkagi üles ei kaalu. Tõsi, film jääb alles ja teater on kaduv kunst, aga seda elusamad püsivad lavarollid mälestustes ja, antaks vaid mäletamise aegruumi, ka mälestuste mälestustes.

Viimati nägin Peeter Jakobit Tallinna Linnateatri lavastuses «Meie, kangelased» ­(Jean-Luc Lagarce / Elmo Nüganen, 2009), mäletan ta Vanaisa silmade muigavat, sekka ka valusat imestust, mänguvõtmes absurditunnetuse kergust.

Vana ja väärikas näitleja teatrilaval sisendab rahustavat, vajalikku järjepidevuse tunnet. Jakobi väärikuses, loomuomases aristokraadihoiakus oli nii kaitsetuse mõõdet kui huumori ja iroonia distantsi, see muutiski ta ainulaadseks, koduteatris Rakveres ampluaatuks.

Jakobi võis sundimatult mängida deemonihelgiga tegelasi, näiteks Autorit Dürrenmatti mustas krimikomöödias «Sügisõhtul» või Salierit Shafferi «Amadeuses» (mõlemad 1989), rääkimata Draculast, keda ta kujutas kahes erinevas tõlgenduses, Rakvere Vallimäel 1997 ja Polygon Teatris 2011. Iga roll oli oma ilmega. Tammsaare tegelased jällegi hoopis teist tõugu, Hundipalu Tiidust, kes Mäe Andrese tark nõuandja («Jumalaga, Vargamäe!», 1991), vana Oru Pearuni, kes krutskiline ja hellahingeline («Vargamäe kuningriik», 2006).

Ja loomulikult Jakobile loodud roll, nii ihuliselt kui eelkõige hingeliselt: don Quijote (Mihhail Bulgakov, «Don Quijote», lavastaja Üllar Saaremäe, 1995). See meelekindel ja habras, koomiline ja traagiline, proosalisest argimaailmast veendunud fantaasiausu toel kujutluste riiki rändav Kurva Kuju Rüütel, kellele tema Sancho finaalis järele õhkas: «Ärge surge – ei ole mõtet...». Ja saalis sai sel kaunil viivul naerda ja nutta samaaegselt.

Kui kuulsin Peeter Jakobi lahkumisest, meenus kõigepealt tema häälekõla. Suvel kordasime raadioteatris August Gailiti romaani «Ekke Moor» järgi tehtud kuuldemängu (lavastaja Tamur Tohver, 2002). Jakobi mängis seal võrdse veenvusega kaht vastandlikku rolli. Kõigepealt mustlast, kavalat suli, lustakat hobuseparisnikku. Tundrastseenis aga isa Uutšöt, rahulikku looduslast, igaviku usaldajat, kes Ekkele lausub: «Inimese hing ei piirdu ruumi ja ajaga – ta näeb ette ja kaugemale, sest ta pole muud kui raasuke elust enesest, killuke hingavast, puruke üha uuesti sündivast.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles