«Just nii, härra seersant!»: mida mõtleb inimene sõjaväekutset saades

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto raamatust. Kui kutse tuleb, siis tuld!
Foto raamatust. Kui kutse tuleb, siis tuld! Foto: Mait Kägo

Hiljuti ilmus raamat «Just nii, härra seersant!», mis Tapal aega teeninud autorite, praeguste reservväelaste Tarvi Tiitsi ja Timo Porvali sõnul on aus lugu Eesti kaitseväest. Postimees avaldab 400-leheküljelisest raamatust valitud katked.

Proloog

Nüüd on see siis paigas. Arstliku komisjoni otsus oli selge ja konkreetne – teenistuseks kõlbulik. Jalutasin Sõle tänava arstliku komisjoni uksest välja, ilma et ma sellest uudisest esialgu midagi väga arvanud oleksin. Hingasin vaid kergendatult, sest arstikabinettides toimunu ei olnudki nii hull, kui mulle räägitud oli. Mõttes olin arvestanud võimalusega, et pean koos paari-kolmekümne saatusekaaslasega paljalt rivis seisma, kuni arstitädid (või veel hullem – onud) meie füüsise üksipulgi üle vaatavad, sealhulgas kõik selle, mis allapoole vööd jääb. Ei teagi, kas see oli puhas juhus ja mul lihtsalt vedas või ongi need jutud ainult hirmutamiseks. Igatahes mina midagi sellist läbi elama ei pidanud. Arusaamine sellest, mida arstliku komisjoni otsus minu jaoks tegelikult tähendas, jõudis kohale alles hiljem...

Koduteel saabus see esialgu tõdemusena, et tagasi pöörata ei saa enam midagi. Enam pole abi seljavalu simuleerimisest, lapsepõlves põetud kõõrdsilmsusest või nõdrameelse mängimisest. Seda kõike olid lähedased sugulased ja sõbrad-tuttavad mulle ühel või teisel moel lahendusena soovitanud. Sealhulgas need, keda tol hetkel autoriteetseks pidasin. Õpetussõnu jagus vanematelgi, kes tol hommikul pojakesele sõnu peale lugesid. Takkajärgi ei teagi, kas teiste mõjutusel või omal algatusel, kuid seljavalu simuleerisin komisjonis tõesti. Lootsin selle abil ajateenistusest pääseda ning elasin rolli nii sisse, et hakkasin ka ise lõpuks oma invaliidsusesse uskuma. Usk on üldse üks mõjuvõimas asi – nii heas kui ka halvas. Nagu ka hirm...

Tol hetkel ei tundnud ma oma sellise käitumise pärast sugugi piinlikkust. Ajateenistus tähendas ju ikkagi vähemalt ajutist loobumist õpingutest, teenimisvõimalustest, sõpradest, reisimisest ja muudest sellistest asjadest – seega kõigest olulisest. Pealegi oli sellisest teesklemisest saanud nii eakaaslaste kui nende vanemate eeskujul ühiskondlik käitumisnorm, mida harva keegi vaidlustas. Näitemäng läks läbi – arstid määrasid seljavalu jaoks massaaži ja ravivõimlemise. Kuna ma nagunii ajapikenduse ja ülikooli kasuks otsustasin, siis edasisest simuleerimisest loobusin. See oleks olnud juba liig. Pealegi, mine tea, mis juhtub. Selle aja peale, kui minu ajateenistusaeg pärale jõuab, on Eestil võib-olla juba hoopis palgaarmee ja ma ei peagi kuskile minema.

Niisiis astusin ülikooli sisse ja küsisin ajateenistusse minekuni 3 aastat pikendust. Panin taotluse postiga teele ning uskusin oma naiivsuses, et muretsemiseks pole põhjust. Unustasin kogu teema ning igapäevased õpingud ülikoolis pühkisid ajateenistusega seonduva mõtetest.

Parajasti siis, kui ma seda kõige vähem ootasin, see juhtuski – 11.10.2007 kuupäevaga välja saadetud kirja poleks ma oma postkastist leida tahtnud. See ei olnud vanaema saadetud varajane jõulutervitus ega järjekordne telefoniarve – oi ei!

Kaitseressursside Ameti ametnikud olid võtnud vaevaks mulle teatada, et nüüd on minu kord. Sain tuusiku Tapale. 11kuuline puhkus Lääne-Virumaa tõmbekeskuses võis alata, reisikorraldajaks sedapuhku Pioneeripataljon. Transport, toit jms kõik paketis sees ja kogu üritus tasuta. Väljasõit 02.07.2008.

Ma oleks vist isegi valimisreklaamist rohkem rõõmu tundnud, mis sest, et ma tobedat pahna oma postkastis silmaotsaski ei salli... Too õhtu oli igatepidi rikutud. Nagu oleks puuga pähe saanud. Reaalsus jõudis pärale ja andis üsna korraliku obaduse otse kuklasse.

Mul ei olnud hirmu. Vähemalt mitte ajateenistuse ees. Ma ei kartnud, et ma seal hakkama ei saa. Oli see teadmatusest, mis mind tegelikult ees ootab, või liigsest enesekindlusest? Pole teada. Hirm oli pigem selle ees, millest ma samal ajal ilma jään. Ma ei tahtnud loobuda tsiviilelu magusatest paladest. Mõistsin, et pean pea terve aasta elama naisest sama hästi kui lahus, eemal sõpradest ja perekonnast, loobuma vähemalt ajutiselt oma äriprojekti arendamisest ja õpingutest ning paljust muust, mis teeb elu elamisväärseks. Ja seda kõike mille nimel? Mille pagana pärast? Selleks, et kalpsata mööda metsi ringi nagu noor põder, püss käes? Kas saab olla midagi veel mõttetumat? Minul on muudki teha! Käigu need, kes ise tahavad!

Sõbrad-tuttavad, kes olid ajateenistuses käinud, teadsid rääkida, kui arutu see kõik on. Ja sama teadsid rääkida needki, kes polnud sõjaväge uneski näinud. Miks ma oleksin pidanud nende sõnades kahtlema? Vaevalt oleks keegi suutnud tollal minu hoiakuid murda või meelsust muuta. Tõenäoliselt poleks ma ühtegi ajateenistuse olemasolu õigustust tol hetkel tõsiselt võtnud. Kummaline. Koolis käimisele kulutab inimene suure osa oma esimestest kümnenditest. Tööl käimisele pea terve elu. Ometigi ei tekita kumbki neist sellist vastumeelsust nagu mõned kuud ajateenistust.

Aga elu paneb tihti asjad paika. Ajateenistusse asumine 2008. aasta juulis oli vältimatu, seda muuta polnud enam võimalik. Õieti oleks kõik pingutused olnud juba kas ebaseaduslikud või mulle endale moraalselt vastuvõtmatud. Seega ei jäänud üle muud kui olukorraga leppida. Kui tingimusi pole võimalik muuta, tuleb nendega kohaneda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles