Traumaterapeut Maire Riis selgitab Estonia katastroofist rääkides, miks täpse informatsiooni jagamine oleks pidanud olema prioriteet. Katkend raamatust «Estonia inimesed»:
Traumaterapeut: lähedased lootsid veel kaua «kadunuks jäänute» naasmist
28. september 2014, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Estonia uppumine oli keerukas õnnetus nii oma ulatuse kui kestva meediatähelepanu poolest. Info oli sageli väga vasturääkiv ja tekitas segaseid tundeid. Klassikaline kriisikommunikatsiooni osa on see, et info, mis antakse, peab olema tõene. Igasugune erinev info tekitab segadust ja tugevaid tundeid, ka viha, eriti kui selgub, et info on vale. Sellest tekib edaspidi usaldamatus infoallikate vastu. Kui inimene ei saa segasele infole seletust, annab ta ise seletuse. Ta võib anda seletuse, millega saab enam-vähem rahus edasi elada, aga vahel annab seletuse, mis rahu ei anna. Kui lähedane jääb kadunuks, ja see ei käi ainult Estonia kohta, siis inimene tavaliselt ise ei kuuluta teda surnuks. Ta elab teadmisega, et võib-olla ühel päeval astub see «teadmata kadunu» uksest sisse, võib-olla ta kohtab teda. Mõni ei astu sellepärast uude suhtesse, mõni ei koli ära, sest kui kolid ja ta tuleb, kuhu ta siis tuleb. Mida rohkem segadust, seda rohkem tugevaid tundeid. Mõni näitab neid välja, mõni ei näita üldse välja, mõnel tekivad psühhosomaatilised haigused, nagu allergia, südamehädad ja astma.»