Eelteadmisteta «Idat» vaatama sattunu võib ehk esmalt äragi kohkuda – film on mustvalge, 4:3 formaadis ja üsnagi askeetliku pildikeelega. Kes esimesest ehmatusest üle saab, seda võib oodata elamus. Või ka mitte.
Juuditarist nunn minevikku avastamas
25. september 2014, 22:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ida» tegevus toimub 1960. aastate algul. Kloostris üles kasvanud noviits Anna saadetakse enne nunnatõotuse andmist oma ainsa elus sugulase, tädi Wanda juurde, keda ta pole kordagi kohanud. Nagu aimata võib, on see sõit ka Anna esimene kokkupuude «päris» maailmaga.
Aga mis selgub: tädi Wanda on juuditar ning ka õde Anna – tegelikult siis Ida Lebenstein – on juuditar, kelle vanemad on sõja ajal tapetud. Wanda töötab kohtunikuna, stalinistlikul ajal oli ta prokurör ja saatis inimesi surma, teda kutsuti tollal «veriseks Wandaks».
Wanda ja Ida lähevad minevikku avastama – uurima, kuidas hukkusid Ida vanemad (ehk siis Wanda õe pere) ja kuhu on nad maetud. Nende kunagises majas elab nüüd poola talumees oma perega, selgub ka, et nende hingel on Ida vanemate ning Wanda poja surm, vaid imikueas Idale halastati ja viidi ta ksjondsi ukse taha.
Wandale näib olevat nii minevik kui olevik raske taluda, masendust leevendab ta rohke alkoholi ja üheöösuhetega. Aga sellestki pole eriti abi. Ida proovib ära nii viina, suitsu kui seksi, aga need ei muuda tema saatust.
Wandat esitanud Agata Kulesza näitlejatöö on saanud palju tähelepanu; Wanda tegelaskuju ongi üsna värvikas – on, mida mängida. Debütant Agata Trzebuchowska Ida osas jääb veidi kahvatuks ja üheplaaniliseks, aga ju see kloostris kasvanud neiu ongi selline, kõik naised ei pea ju endale tähelepanu tõmbamiseks kübarat peas põlema panema.
Poola filmikooli vaimus
Kogu filmi võib võtta lihtsalt kui lugu kahest naisest, kes klaarivad minevikuga arveid, aga võib selle loo panna ka poolakate-juutide keeruliste suhete raamistikku. See viimane vaatepunkt on tekitanud Poolas teravat poleemikat, filmi on süüdistatud antisemitismis (juut Wanda kui stalinlik prokurör, lisaks veel alkohoolik ja lõtvade elukommetega – justkui üksnes katoliiklased võiksid purjutada ja litsi lüüa), aga samas ka Poola-vaenulikkuses (poolakad kui juutide mõrtsukad) ja filosemitismis.
Ka filmi esteetiline pool on tekitanud eriarvamusi. Suur osa kriitikutest peab filmi šedöövriks, aga sekka kostab ka hääli, et «Ida» on igav ja veniv. Olen teatud mööndustega nõus nii esimestega kui ka nendega, kes filmi igavaks peavad («Klaaspärlimäng» ja «Tundekasvatus» on ju ka «igavad», eks ole).
Mulle seostus «Ida» pildikeel kohe nn Poola filmikooliga. Selle nimetusega määratletakse Poola filmikunsti tippaega, aastaid 1955–1965, tuntumad režissöörid olid Andrzej Wajda, Kazimierz Kutz, Wojciech Has, Jerzy Kawalerowicz, Andzej Munk ja veel mitmed teised, keda siinkohal ei hakka kõiki üles lugema.
Poola filmikooli pildikeel sai inspiratsiooni Itaalia neorealismist, peamiseks teemaks oli Teise maailmasõja kogemuste ja Poola rahvuslike müütide analüüs. Selle koolkonna ehk kõige kuulsam film on Wajda «Tuhk ja teemant».
Just seotus Poola filmikooli stiiliga oli mulle «Ida» kõige huvipakkuvam aspekt. Poola filmikooli ajal ei saanud paljusid asju otse välja öelda, nii lastigi pildil (kaadril) kõnelda.
«Ida» operaatoritöö toob pähe sellised filmid nagu Wajda «Süütud võlurid» või Kawalerowiczi «Rong» ja «Inglite Joanna»; trammisõidustseen on kui tsitaat Skolimowski «Erilistest tundemärkidest». Kaadrikompositsioon on tihti leidlikult selline, mida võiks iseloomustada väljendiga «lammas all vasakus nurgas» (ma ei viita siinkohal Lembit Ulfsaki sarnase pealkirjaga koguperefilmile).
Traagiline lõng me elus
«Ida» režissöör Paweł Pawlikowski (snd 1957) emigreerus koos vanematega kommunistlikust Poolast 1981. aastal, esmalt elati Saksamaal ja Itaalias, lõpuks koliti Suurbritanniasse; seal hakkas Pawlikowski ka filme tegema, «Ida» on tema esimene Poolas valminud film.
Pawlikowski on «Ida» puhul rõhutanud, et ta ei tahtnud teha filmi stalinismi pärandist ega poola-juudi probleemidest, vaid mingist traagilisest lõngast, mis on meie elusse sisse traageldatud – oli tollal, on praegu ja saab olema alati.
Noh, see kõlab küll ambitsioonikalt, aga siiski veidi õõnsalt. Eks see traagilisus ole ju igas heas kunstiteoses olemas. Ja igas heas kunstiteoses on olemas ka lootus, aga just see viimane tundub «Idast» olevat välja destilleeritud.
«Ida» on saanud mitmel festivalil kõrgeid auhindu ning mõnes mõttes ongi tegemist nn festivalifilmiga, sellise eripärase ja hõrguga, nagu veinikonkurssidel medaleid võitvad joogid, mida siiski tavaliselt õhtusöögi kõrvale ei naudita. Poolas ei ole saatnud filmi eriline edu (üle 100 000 vaataja, näiteks Prantsusmaal on vaatajaid olnud mitu korda rohkem).
Tegelikult kerkib pähe selline kiuslik küsimus, et kui «Ida» oleks tehtud Poola filmikooli kõrgajal (paari poliitilise kärpega oleks see ju olnud täiesti võimalik), kas see oleks ka siis sellist tähelepanu äratanud?
Film
«Ida»
Režissöör Paweł Pawlikowski
Poola 2013
Alates 26. septembrist Tallinna ja Tartu kinodes