Mart Juur: Joala oli venelastele Jevgeni Onegini prototüüp

Mart Juur Foto: Peeter Langovits

Äsja lahkunud legendaarne laulja Jaak Joala oli ühendaja, kes viis eesti muusika ühest ajastust teise, leiab melomaan ja ajakirjanik Mart Juur.

Jaak Joala oli Eesti muusikale väga oluline inimene. See, et ta oli hea laulja ja väga võimas artist, on selge igaühele. Ta kuulus põlvkonda, kes pidi leiutama eestikeelse ja eesti pop- ja rockmuusika. See oli huvitav ja keeruline protsess, mis algas välismaa eeskujude kaverdamisega, alguses lauldi inglise keeles. Jaak Joala laule läbi aja kuulates me kuuleme, kuidas ta laulustiil muutus, sest eesti keeles lauldes hakkavad mängima kõiksugused kõlad, toonid jne.

Joala valis repertuaari väga hea vaistuga. Tema hiilgeaeg oli suurel määral Radari aeg ning tema tollased lood põhinesid kaveritel. Samas oli Joalal tohutu talent leida üles lood, mis võib-olla Inglismaal või Ameerikas polnudki hitid, aga ta tegi need Eesti keskkonnas hästi tähtsateks lugudeks. Kuigi Joala oli interpreet, oskas ta leida lugusid ja temale õigeid sõnade autoreid. Joalas oli produtsendiverd.

Kui tänapäeval kuulata Jaak Joala laule, siis selgub, et ta ei teinud väga suuri sõnu. Ta polnud nagu Rein Rannap või teised rokkarid, kes ajasid Eesti või maailmavalu asju. Joala oli kogu vere ja hingega poppmuusik. Ta oli nagu Cliff Richard.

Joala läks meelelahutuse teel väga sügavale ja leidis sealt üldinimlike teemasid – võtame näiteks laulud «Kustuta valgus» või «Tooli kõrval tool», «Vildist kübar».  

Joala laulud seostuvad «Radiol» raadiotega, «Estoplasti» lampide ehk Nõukogude Eesti pisut rahulikumate ja kenade aegade soundtracki moodustavadki suurel määral Joala laulud.

Joala oskas oma bändid ja esitused kõlama panna. Ta pani kokku võrratu bändi Radar, mille kõla on tänini fantastiline.

Venemaale viis Joala lääne popmuusika pisiku ja ta tegi  seda suurel määral tänu isiklikule olemisele, natuurile. Oma arhetüübilt meeldis ta venelastele tohutult, sest võiks öelda, et ta oli Jevgeni Onegini prototüüp - lokkidega taevalik inimene, oma piinade, kahtluste ja hingeeluga. Samas oli tal võluv pribaltika aktsent. Kõik kokku andis venelastele täiesti pöörase kokteili.

Eestis öeldi tema kohta «Kremli ööbik» jms, Joala teadis väga hästi, millised epiteedid tema kohta Eestis lendasid. Mulle näib, et tema laulutekstides, kuigi ta ei kirjutanud neid ise, oli tajutav poleemika Eestist kostva süüdistuste kohta. Näiteks laulus «Ausus», kus on read «minna truudust otsima/, kui on truudusetud kõik/ ütlen sul end vaevad asjata». Oma lauludes suutis Jaoala leida küsimustele, mida ta küsis ka endalt, vastuseid. Iseasi, kas kuulajad neid vastuseid õigel ajal mõistsid.

Joala oli ühendaja, ta viis eesti muusika ühest ajastust teise. Ta oli õpetaja ka, aga ta oli väga oluline meie popmuusikas siis, kui kadus ära Nõukogude Liit ja tuli vabadus, sest siis ju raadiod ei mänginud eesti lugusid. Meile kõigile tundus ju, et saabunud on uus aeg ja nõukogudeaegsed asjad tuleb minema visata, unustada. Eesti muusika tõi raadiotesse tagasi 1996. aastal toimunud kolme tenori tuur. Kolm ässa tulid lavale, kõigil oli võimas laulumaterjal ja need klassikalised poplood, mida vahepeal paaniliselt oli püütud unustada, mõjusid kuulajatele vabastavalt. Saadi aru, et ei peagi häbenema. Okei, noored tegid niikuinii oma asja, aga noorte hääl ei kõlanud nii kaugele kui Joala, Mäksi ja Iffi oma.

Joala oli ka suurepärane produtsent, sest ta oli üks esimesi eestlasi, kes tegelikult sai aru, kuidas muusikaäri käis.

Eesti Raadio fonoteegis on Joalalt vähemalt tuhat lugu lindis, lisaks veel Venemaa materjal, kuid kõik see on korrastamata ja välja andmata. See töö tuleb veel ära teha. Sest täna me leiame tema laule vaid üksikutelt uuematelt plaatidelt.