Ametlikest raportitest erinevad teooriad Estonia huku kohta ja väited, mis tõestavat, et valitsused varjavad tõde, elavad rahvasuus oma elu ning on äärmiselt visad kaduma isegi siis, kui leidub fakte, mis need ümber lükkavad.
10 vandenõuteooriat Estoniast: usk tõe varjamisse pole kadunud
27. september 2014, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Estonia visiir purunes plahvatuse tagajärjel.
Plahvatuse jälgi ei ole ametliku uurimise käigus leitud, ehkki näiteks Soome politsei kinnitab, et uuris põhjalikult ka seda versiooni. Ainus, kes väidab, et tema tellitud laboritestides on tuvastatud laeva metallis struktuurimuutusi, mida võib seostada plahvatusega, on ise ebaseaduslikult Estoniale sukeldumisi korraldanud Saksa teleajakirjanik Jutta Rabe, kelle versiooni kohaselt pole välistatud ka, et plahvatus rebis auke mujalegi laevakeresse. Uurimiskomisjoni kinnitusel on visiiri uurides aga selgelt näha, et tegemist ei ole plahvatusega – visiiri lukustussüsteem purunes tormis ja lahti kistuna peksis see vastu laevakeret, jättes sinna tugevaid löögirebendeid. Plahvatust pole registreerinud ka Läänemere-äärsed seismograafid, mis suutsid samas jäädvustada väikesed plahvatused Kohtla-Järve kaevanduses.
Laev ei saanud pelgalt visiiri purunemisest nii kiiresti põhja minna, laevakeres pidi olema veel mõni auk, mille tekitas plahvatus või kokkupõrge millegagi vee all – allveelaeva või torpeedoga.
Väidetava augu laevakeres on üles leidnud vaid Jutta Rabe, kelle väitel jäi see tema tuukrite filmitud videolindile. Ametlik uurimine muid auke ei leidnud, vaid tuvastas, et vett voolas sisse ka purunenud kajutiakendest. Teooria toetajad usuvad aga, et teistele videotele jäänud kaadrid august on eemaldatud. Allveelaeva või torpeedo rünnakut põhjendatakse aga sellega, et laeva pardal oli midagi, mille läände jõudmist Venemaa sõjaväeluure kuidagi lubada ei saanud ning seega otsustati laev põhja lasta. Tõendeid sellest ei ole uurijad leidnud.
Visiir ei tulnudki küljest, see eemaldati alles ülestõstmise ajal, et toetada versiooni, milles maailma veenda taheti.
Visiiri puudumist kinnitasid paljud pealtnägijad.
Keegi avas visiiri tahtlikult, et lükata merre miski, mis ei tohtinud Rootsi jõuda.
Põhimõtteliselt ei oleks visiiri avamine võimatu, ent siis andnuks sellest märku visiiri lukustussüsteemi andurid. Estonia pardal midagi sellist aga ei juhtunud – ehkki visiir enam kinni polnud, ei läinud põlema vastavad märgutuled, sest lukustussüsteem ei avanenudki, konstruktsioon rebiti katki, ja need jäljed on näha ka visiiril, mis asub praegu Rootsis.
Laeva pardal veeti sõjatehnikat või muud salakaupa ning laeva hukkumine on nende salasobingutega seotud.
Rootsi sõjatehnika vedu Estonial leidis 2006. aastal kinnitust – tollitöötaja väidete põhjal alustatud uurimises kinnitati, et nii 14. kui 20. septembril 1994. aastal veeti Estonia pardal Rootsi sõjatehnikat (tõenäoliselt oli toona tegu elektroonikaga), ent õnnetusööl seda väidetavalt pardal ei olnud. Riigikogu uurimiskomisjon selgitas välja, et sõjatehnika vedu tsiviilalustel oli ja võis jätkuvalt olla veelgi ulatuslikum, ent seoseid Estonia huku ja salajase kaubaveo vahel ei leitud.
Estonia lasi põhja Vene maffia.
Väidetavalt pressis Vene maffia Estline’ilt välja katuseraha. Enne katastroofi loobus laevafirma aga Eesti ja Rootsi valitsuse soovitusel selle maksmisest ning maffia ähvardas kättemaksuga ja viis selle täide. Laeva paigutati mitmeid väikseid lõhkelaenguid, mis ei pidanud seda põhja viima, ent tegid seda siiski, sest visiirikonstruktsioon oli arvatust nõrgem. Raamatupidaja, kelle kohvris olid dokumendid, mis tõestasid varasemaid suuri rahaülekandeid, läks aga koos nendega põhja. Ehkki uuriti ka võimalust, et seotud on maffia, ei leidnud kolme riigi politsei selle kohta mingeid tõendeid.
Estonia hukk on seotud Rootsi peaminister Olof Palme mõrva uurimisega.
Laevas oli 68 Rootsi Stockholmi ringkonna politseinikku, kellest pääses vaid seitse. Palme mõrva asjaolude selgitamine on olnud kõige ulatuslikum üksikkuriteo uurimine ja selles osales Rootsis sadu politseinikke, seega ei ole välistatud, et nii mõnigi neist juhtumiga töötas. Eestis käisid nad aga lihtsalt seminaril ning nende seas polnud kedagi, kes olnuks Palme mõrva uurimisel mõnd juhtivat ülesannet täitnud. Mõrva ja Estonia huku seos välistati.
Üheksa laevapere liiget olid esialgu päästetute nimekirjas, ent kadusid sealt hiljem, samuti muutusid päästetute nimekirjad esialgsega võrreldes pidevalt. Valitsused varjasid midagi ja need inimesed võisid seda teada ning kaotati seetõttu ära.
Kõik need laevapere liikmed kadusid päästetute nimekirjast esimese nädala jooksul. Päästetööde alguses ei olnud kuskilt võtta isegi nimekirja, kes pidanuks laeval olema – tasub meenutada, et 1994. aastal vahetati infot peamiselt telefoni ja faksi teel, kusjuures Eesti ametiasutustel oli Estonia katastroofi järgses tihedas infovahetuses pidevaks probleemiks faksipaberi nappus.
Võimalike päästetute nimekirju koostati laeval olnutelt, haiglatest, päästjatelt, politseilt ja saatkondadest kogutud info põhjal. Samuti pandi kirja kõik inimesed, keda päästetud enda läheduses laeva tekil või parvedes nägid. Esialgu kokku pandud laeval olnute nimekirjas, mille saamiseks kasutati näiteks eraisikute ja reisibüroode infot, oli 1050 inimest, see arv muutus aga tundidega ja sisaldas palju selliseid inimesi, keda laeval ei olnud. Hiljem võeti aluseks Estline’i koostatud laeval olnute nimekiri, ent ka see polnud täielik. Pääsenute hulka – esimesel nädalal arvati, et pääses 160–170 inimest – suurendas aga see, et osa neist oli erinevais paigus kirja pandud erineva nimega ning iga kord loeti ta eraldi isikuks. Nimekirjaga tegelesid mitmed ametiasutused kolmes riigis ja infovahetusega oli palju probleeme.
Kaheksa laevapere liiget kadusid seetõttu, et nad nägid üheksanda – kapten Avo Pihti – pääsemist, mida taheti varjata. Piht teadis midagi ja tema või nad kõik viidi ära – näiteks lennukitega USAsse, kus nad osalevad tunnistajakaitseprogrammis.
Kapten Avo Piht ei olnud tol ööl Estonial tööl – ta sõitis Rootsi reisijana, et teha seal lootsitasõidu eksam. Paljud pääsenud on meenutanud, et nägid teda päästeveste jagamas, viimased kindlad teated temast pärinevadki laevalt. Hiljem levisid aga väited, et ta jõudis Turu haiglasse – teda olevat nähtud ühelt hädalisi merest päästnud laevalt lahkunud kiirabiautos. Samuti olevat teda näidatud Soome Yle filmitud uudislõigus Saksa kanalil ZDF. Hiljem on selgunud, et appi tulnud laeval Viking Mariella ei näinud teda keegi. Uudislõigus oli aga keegi lihtsalt temaga sarnanev mees. Seejärel tekkisid teooriad, et videost on õige koht välja lõigatud või uuega asendatud. Selleks pidanuks aga leiduma näiteks keegi, kes saaks käia korraga eri riikide eri telekanalites videoid ümber monteerimas. Samuti olnuks pimedal tormisel merel just nende reisijate ülesleidmine ja minema toimetamine nõudnud väga suurt planeerimist ja kõigi päästeüksuste koostööd. On tõenäoline, et Piht läks põhja koos laevaga. Tema naine tegeles aga surmani mehe otsimisega.
Mitmed hukkunute lähedased väitsid, et surnukehadel oli näha selgeid torkehaavu, sealjuures nähti neid vähemalt ühel sellisel reisijal, kes oli esialgu päästetute nimekirjas, hiljem aga teatati, et ta leiti siiski merest. See pidi olema kellegi kuri sekkumine.
Hukkunutel oli palju erinevaid vigastusi – löögi- ja muljumisjälgi, haavu, ulatuslikke luumurde. Nendega tegelema pidanud inimesed on tunnistanud, et ei oodanud midagi sellist. Laev vajus väga kiiresti kreeni ning see tähendas, et laevakeres pillutati nii inimesi kui asju, mis tihtipeale ka purunesid. Estonia hukkus tormisel ööl ning laevakerest välja pääsenuid loopis ringi väga tugev lainetus – laevast välja saamise järel oli alajahtumise kõrval väga tõsine oht saada lihtsalt vastu laevakeret surnuks muljutud.