Küll siin alles juhtub!

Ei mingit rivaalitsemist! Maria Listra ja Hanna-Liina Võsa võtavad julgelt üksteiselt snitti, kuidas Christine'i rolliga edukalt hakkama saada. Foto: Kristjan Teedema

Midagi nii keerulist ja nõudlikku, nagu «Ooperifantoomi» proovides, pole Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra varem näinud ega kogenud. Saavad nad hakkama?

Hanna-Liina Võsa on viimasel ajal puhuti lubanud, et tema läheb metsa. Maria Listra on aga samal ajal kuulutanud, et tema läheb ehitajaks.

Sellised ähvardused on vaevalt muusika lavastaja Georg Malviuse kõrvadele.

Aga oleks siis tegu ainult ähvardustega. Eelmise nädala lõpus, kaks nädalat enne maailmakuulsa «Ooperifantoomi» esietendust Vanemuises, lisandusid sõnadele ka füüsilised hoiatused.

Võsal hakkas jalg streikima. Ta pidi proovis hüppama ühe noormehe kätele – «Loodetavasti poiss püüab mu kinni ja me ei kuku lavaauku,» kirjeldab ta stseeni –, aga hüppas nii, et reis läks krampi. Selline häda ei möödu jalamaid, jälge jätmata.

Veel hullem saatus tabas Listrat. Ta tuli proovi, veetis laval tunni – ja mis ta avastas: põlv oli paistes mis paistes! Mis nüüd küll saab? Listra siirdus kohemaid tantsijate füsioterapeudi juurde. Too vaatas ja ütles, et küllap on parema jala lihastesse tekkinud ülepinge, ning nentis, et ega muu aita, kui püsigu rahulikult paigal.

Tantsijad seletasid pärast Listrale, et kui keha vajab puhkust, aga keha peremees seda ei anna, tekitab keha iseenesest sundpuhkuse. «Ju siis põlv otsustas, et ei jaksa enam,» tõdeb Listra.

Võsa ja Listra on Malviuse trupis aga võtmetegelased. Nende kehastatav noor ooperilaulja Christine veedab laval palju-palju rohkem

aega kui muusikali nimitegelane – see on ka põhjus, miks erinevalt Ooperifantoomist, keda mängib Stephen Hansen Norrast, on neil mõistlik naispeategelase rolli vaheldumisi teha.

Ent koormus on sellegipoolest suur. Rääkimata tõsiasjast, et lavastus on erakordselt keeruline nii muusikaliselt kui ka tehniliselt. Siit ilmselt tekivadki väiksed vigastused. Ja siis, kui Võsa ja Listra – esimene neist õppinud New Yorgis ja teine Londonis – tunnevad, et pinged ja pingutus ning lavastaja nõudmised kasvavad üle pea, purtsatavadki nad, et lähevad, kes metsa, kes ehitusele.

Hirm kõrguse ees

«Paistab, et täna ei funktsioneeri miski,» tõdeb Malvius keskpäevases proovis, mikrofon käes.

«Tehnilised probleemid,» nendib Hansen, kui astub lavalt maha. «Asi on nii keeruline. Publikule on see hea, meile mitte.»

«Juhtuvad igasugused asjad,» sedastab Koit Toome, veel üks «Ooperi­fantoomi» kandvaid osalisi.

Jah, juhtuvad küll. Kui lavale veeretatakse sfinksi kuju, jääb üks kanga-dekoratsioon sinna kinni ning sajab alla. Kui lavale veeretatakse elevant, ilmneb, et redel, mida mööda üles ronida, kõigub kahtlaselt. («Shit,» poetab Malvius vaikselt mikrofoni. Töö käib inglise keeles.) Kui lavale veeretatakse klaver, kerkib küsimus, kus on märgid, mille järgi see õigesti paika seada. Lavasügavusse, nagu ilmneb, on vaja rampi, mida mööda näitleja saaks platvormilt alla astuda. Ja siis, kui lavale tuleb veeretada järjekordne atribuut, mitme meetri kõrgune lahtikäiv torn, avastab Malvius, et see teeb kohutavalt kõva müra.

«Midagi kummalist on täna lahti,» lausub Malvius.

Mõni minut hiljem siiski tõdeb: «Süsteemid toimivad.» Ent lisab: «Selle hind on praegu meile liiga kõrge.»

Lisaks kümned pisiasjad. Näiteks: Christine võtab ümbrikust kirja. Probleem: see on valgel paberil. «Kõik peab olema kollakas või roosa,» nõuab Malvius. «Valge näeb nii nüüdisaegne välja.» Või näiteks: lae all on vaja sikutada paati Ooperifantoomiga. Probleem: paat ei liigu ühtlaselt, vaid jõnksudega. Malvius nõuab, et paati sikutaks trossist kaks meest, mitte üks, sest jõnksud tekivadki siis, kui üksi sikutaja vaheldumisi käsi vahetab.

Tagatipuks, nagu trupi liikmed teavad, kardab Hansen kõrgust.

«Stefan läks üleval täitsa närvi,» avaldab Võsa pärast kell kolm lõppenud proovi. Ta aimab, miks: sest Hansen tunneb lae all vastutust, ega Võsa või Listra sealt temaga üheskoos alla prantsata.

Head sõbrannad

«Iga päev mingid kired lõõmavad,» teatab Võsa augusti keskelt väldanud prooviperioodi kohta. «Positiivsed,» lisab ta lõbusalt.

«See trupp on ilma isiklike hõõrumisteta,» kinnitab Listra. «Õnnistus on teha sellist tükki inimestega, kes saavad nii hästi läbi.»

«Seltskond on lõbus, ühesuguse huumorisoonega,» lisab Võsa.

«George’i huumor on fenomenaalne,» kiidab Listra lavastajat, hääldades tema eesnime inglispäraselt. «Oma kuiva irooniaga lõikab ta pinget hästi, lahjendab selle ära.»

Võsa (33) ja Listra (25), kes seni polnud elus kuigi tihedalt kokku puutunud, on «Ooperifantoomi» proovide käigus saanud headeks sõbrannadeks. Neil on koguni omavahelised n-ö sisenaljad, mille peale ainult nemad kaks naerma puhkevad, ning kumbki ei pane pahaks, kui nad proovide ajal teineteise pealt mõne võtte või liigutuse enda arsenali kopeerivad.

Nad on mõlemad Tallinnast. Tartus elasid nad eelmise nädala lõpuni raudteejaama lähedal näitlejate ühiselamu spartalikes tubades. Siis tuli Võsal leida uus elupaik.

Tol päeval kui Arter muusikali proovi külastab, seisab Võsa Volkswageni kabriolett – kingitus kelleltki, kelle nime soovib ta salajas hoida – teatri lähedal, kompsud peal. «Arvan, et tänavale ma ei jää,» kostab ta pärastlõunal muretult.

Proovide kõrvalt pühendub Võsa õppimisele: ta on astunud New Yorgi New Schooli online-ülikooli muusikateatri bakalaureuseõppesse. Proovide vaheajal käib ta alatasa Koopiakeskuses, et loengumaterjale välja trükkida. Ta räägib, et teised trupis vahel kurdavad, et ta olevat nad hüljanud. «Aga ma pean neid materjale lugema ja vastama,» seletab ta. «Vaba hetke väga ei olegi.»

Listra tunnistab, et temale Tartus meeldib. «Kõik on rahulik, lehed langevad – ma tohutult naudin seda,» põhjendab ta. «Tartu on sellele tükile ideaalne keskkond.» Kodus Tallinnas on ta käinud kahe kuu jooksul vaid mõne üksiku korra. Ta räägib vaimustusega sellest, kuidas õhtul läheb suurem jagu trupist käsikäes sõpradena ühikasse, kus küpsetavad ühiselt midagi pliidil, lükkavad siis lauad kokku, katavad need ilusasti ning korraldavad üheskoos õhtusöögi.

Konkureeriv pakkumine

Kuigi metsa ja ehitajaks mineku ähvardused on mõistagi nali, võinuks vabalt minna ka nii, et ei Listra ega Võsa astuks «Ooperifantoomis» lavale. Ja siin pole asi sugugi nende jalgade tervises.

Listra oli küll eelmisel aastal plaanimas naasta Londonist Eestisse, ent väike taganttõuge kulus ilmselt marjaks ära. See tõuge tuli siis, kui ta sai Eestist e-kirja kutsega sõita Tartusse «Ooperifantoomi» Christine’i osa ette laulma. «Vaatasin, et üks pluss üks on kaks, ja tulin Eestisse,» meenutab Listra. Kuu aega hiljem käis ta Vanemuises veerand tunniks ette laulmas. Siis järgnes praadimisaeg. Siis tuli e-kiri: palju õnne! «See on üks rolle, mida olen ammu tahtnud teha,» tunnistab ta.

Võsa sai aga konkureeriva pakkumise, ja seda muusikalide suurmaalt Ameerikast. Ta oli käinud seal ette laulmas, ning edukalt – sai peaosatäitja asendaja ehk stand-by rolli muusikalis «Once». Kuid ta ütles tollest ära. Põhjusel, et sai Christine’i osa Vanemuise «Ooperifantoomis».

«Nii keerulist partiid pole varem pidanud laulma,» kinnitab Võsa.

Too keerukus tekitabki vahel tunde, et läheks ära metsa.

Ei lähe ta tegelikult tuhkagi. Nagu Listra ei lähe ehitajaks.