Uue nädala kolmapäeval, kui haridusminister Jevgeni Ossinovski sõidab Võrru, et panna nurgakivi sealsele riigigümnaasiumile, ootab teda pidulikult algava päeva lõpus kümmekond karmi küsimust.
Kool kukub, kui õpilased panevad punuma
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
27. september 2014, 17:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta teab nonde küsimuste teravikku. Sest nood küsimused läkitas talle juba üleeile Võru-lähedase Parksepa keskkooli direktor Ilmar Kesselmann.
«Arvata võib, et tuleb tõsine jutuajamine,» ennustab Kesselmann. Tõsidust lisab asjaolu, et Ossinovski vastas võtavad Parksepa keskkooli aulas istet teistegi Võrumaa koolide juhid.
Aga ka Kesselmanni võib pommitada valusa küsimusega. Näiteks: miks jäi tema juhitav kool kevadiste riigieksamite tulemuste põhjal koostatud pingereas Eestis tagant neljandaks, 179. kohale? «Oi jumal!» kostab ta esimese hooga. «Seda pauguga ja ühe lausega välja öelda ma ei suuda ega saa. Siin on väga palju tegureid, mis selle põhjustasid. See on tõsine küsimus.»
See on tegelikult küsimus, mille võib edasi põrgatada sotsiaaldemokraadist Ossinovskile ja tema eelkäijaile, kes Eesti haridust tüürinud. Sellele ausat vastust otsides ei paljastu mitte ainult Eesti koolihariduse, vaid ka Eesti regionaalse arengu valukohad. Just seesuguseid küsimusi, mis kooruvad Parksepa ja teiste väikekoolide kesistest eksamitulemustest, Kesselmann oma kirjas Ossinovskile tõstataski.
Usutlesin Postimehe koostatud koolide edetabelis viimase üheksa hulka jäänud seitsme eestikeelse kooli direktorit ning peaaegu eranditult kinnitasid nad, et riigieksamite kehvades tulemustes ei maksa küll süüdlasi otsida õpetajate ega ka õpilaste hulgast.
Põhjuse, millele pingerea sappa jäänud keskkoolide juhid osutavad, sõnastab ühemõtteliselt Võrumaa Varstu keskkooli direktor Ale Sprenk: «Tublid jooksevad linna.» Ehk: need õpilased, kes vähegi jõuavad, jaksavad ja tahavad, kirjeldab Sprenk, lähevad pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumisse kas maakonnakeskusse või veelgi kaugemale, Tartusse-Tallinna. Tema endagi kolmest lapsest noorim lõpetas keskkooli Taaralinnas – erinevalt kahest vanemast, kes said lõputunnistuse Varstus.
«Üldine hariduspoliitika,» tõdeb Võrumaa Antsla gümnaasiumi värske direktor Kalle Jürgenson, «tõmbab kõrvalisematest, pisematest kohtadest parimad õpilased suhteliselt julmalt ära ja mehitab nendega eliitkoole. Meile jäävad õpilased, kelle tase ja võimed ulatuvad seinast seina.» Jürgensoni pahandab, kuidas poliitikute keel paindub selliseks lastud olukorras rääkima koolide konkurentsist.
Kevadel Antslas 9. klassi lõpetanud kahest klassitäiest noortest läksid umbes pooled edasi õppima mujale. Need, kes valisid koolitee jätku kodukandist kaugemal, olid Jürgensoni kinnitusel ikkagi tugevamad õppurid. «Kõrvaliste kohtade koolid pole riigile hariduspoliitiliselt mitte kõige prioriteetsemad,» sõnastab ta hoolega sõnu valides oma resümee.
Puudulik õpihimu
Kevadel Parksepa keskkoolis 9. klassi lõpetanud 42 õpilasest pooled jätkavad haridusteed väljaspool Võrumaa piire, sedastab direktor Kesselmann. Ühelt poolt möönab ta, et väikses kandis, nagu seda on vähem kui 700 elanikuga Parksepa alevik, leidub lastele paratamatult vähem võimalusi enda arendamiseks kui linnakoolides. Teisalt jällegi peab ta 15–16-aastase noore kodunt ära saatmist nii majanduslikus kui ka psühholoogilises mõttes katastroofiks.
Ehkki Sprenk soostub, et lapse koolitamine kaugel linnas on vanematele keeruline – tal on ju isiklik kogemus, kui tütar õppis kolm aastat Tartus Poska gümnaasiumis –, ei pea ta õigeks noori iga hinna eest kodukandis kinni hoida. «Laps peab minema sinna, kus ta tunneb, et tema areng on parem,» lisab ta.
Siis tulebki leppida sellega, et kevadel Varstus 9. klassi lõpetanud seitsmest lapsest kolm siirdusid edasi paljulubavamale hariduspõllule. Varstu keskkooli 10. klass, kus sügisel alustas kümme õpilast, sai täiendust Mõniste küla veidi rohkem kui poolesaja lapsega koolist.
Selleks et üldse elus püsida, võtavad väikeste kohtade tavakoolid gümnaasiumisse enamasti vastu kõik, kes sinna vähegi tulla soovivad – erinevalt nn eliitkoolidest, kes korraldavad katseid ning riisuvad koore mitte ainult lähikonnast, vaid kogu Eestist.
Nii juhtuski, tunnistab Läänemaa Taebla gümnaasiumi direktor Jaanus Mägi, et kevadel lõpetanud 15 õpilasega lennus leidus palju neid, kel õpiisu tuntavalt nappis. Kui soov kõrgkooli edasi minna puudus ning riigieksami sai sooritada ka kõigest ühe punktiga, kadus paljudel tahe pingutada veelgi rohkem, tõdeb Mägi. «Nii nad kooli keskmist [eksamitulemust] alla vedasidki,» lisab ta.
Liiati ei saanud möödunud kevadel enam valida endale meelepärast, vaid tuli sooritada kolm kohustuslikku riigieksamit, mis Mäe kinnitusel halvendas vähemotiveeritute tulemusi veelgi. Tõsi on see, et võrreldes tänavuste lõpetajatega (kelle sekka mahtus siiski ka üks hõbemedali saanu) hoidsid mulluse ja tunamulluse lennu eksamitulemused Taebla gümnaasiumi Eestis tugevate keskmike seas, vastavalt 75. ja 89. kohal.
Pingereas tagant kuuenda, Tallinna Pääsküla gümnaasiumi direktor Leena Arras hüüatab koolide edetabeli peale: «Kulla inimesed, miks võrreldakse võrreldamatuid!»
Ta seletab, et edetabeli lõppu jäämise pärast võiks häbi tunda nn eliitkoolid, kus õpivad väga heal järjel kodudest pärit ja konkursiga valitud lapsed, aga mitte tavakoolid, nagu seda on Pääsküla gümnaasium, kus õpetajad peavad tihti töötama õpilastega, kes kaugeltki kõik pole õpihimulised ja andekad ning kel sageli puudub ka koduste toetus. Sedasi on koolide pingereastamine tema sõnul sama mõttekas, kui võrrelda baleriini ja maadleja tantsuoskust. «Selge see, et baleriin tantsib paremini,» lausub ta.
Ent see ei tähenda, kinnitab Arras, et Pääsküla koolist ei võrsuks tublisid, hakkamasaajaid lapsi. «Miks saavad meilt eliitkoolidesse sisse 9. klassi õpilased ja saavad seal hakkama?» küsib ta retooriliselt. Ja loetleb, kui palju on Pääskülast läinud poisse-tüdrukuid edasi Tallinna reaalkooli, inglise kolledžisse ja Gustav Adolfi gümnaasiumi. Erilise uhkusega räägib ta sellest, kuidas tema juhitava kooli õpilased esindasid kevadel Eestit Euroopa Liidu liikmesriikide noortefoorumil Brüsselis. «Meil on palju rõõmu oma lastest,» kuulutab ta.
Aga muret on ka. See on mure asjaolude pärast, mis tõukavad Pääsküla gümnaasiumi Tallinna koolide seas tulemuste poolest nõrgimate kilda, pingutagu õpetajad palju tahes. Nimelt, nii nagu koolimaja 1985. aastal käiku läks, lõpuni valmis ehitamata, nii on see käigus siiani – Arrase väitel ühe vähese pealinna koolina, mida pole kunagi korralikult remonditud.
«Inimesed ei tule uksest sissegi, kui kool ei näe hea välja,» räägib ta. «Miks seda remonditud pole, küsivad nad. Ahaa, seda ei väärtustata. Või on juhtkond kehv, pole remonti teinud. Või ei pea linn seda kooli heaks.»
Taganttorkimise jõud
Koolide pingerea lõppu jäänud gümnaasiumide direktorid ei arva, et riigieksamitulemused peaks olema ainsad näitajad, mille põhjal otsustada ühe või teise õppeasutuse headuse või viletsuse üle. «See ei ole teema, millest ma laseks end traumeerida,» ütleb Heidi Uustalu, kelle juhitav Kiviõli 1. keskkool Ida-Virumaal jäi edetabelis kõige viimaseks, 182. kohale. Tema väitel on eksamitulemustest palju tähtsam see, mis saab kooli lõpetanuist kümne aasta pärast. «Siis näeme, kuidas kellelgi on läinud,» väidab ta.
Uustalu, kes esimese hooga ei soovinud Postimehele koolide edetabelit kommenteerida, kinnitab, et peab palju olulisemaks vaimselt ja kehaliselt terve inimese kujundamist kui drillimist mingiks eksamiks.
Kevadel lõpetas Kiviõli 1. keskkooli kakskeelne lend, kus 27 elluastunust kaheksal oli emakeeleks vene keel. «Tulge vaadake, kuidas meil on lood vaimsusega!» kutsub Uustalu, kel direktoristaaži kümme aastat. «Me tahame kasvatada tervet, terviklikku inimest, kes saaks elus ise hakkama, suudaks ettevõtlik olla ega kardaks kukkuda, nii et esimese ebaõnnestumise peale puruneb elu kildudeks.»
Kuidas teil see õnnestub? «Aasta-aastalt õnnestub paremini.»
Koolide edetabeli tagantpoolt viienda, Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi direktor Lembit Rebane kinnitab samuti, et olenemata riigieksami tulemustest on ellu astunud noored saanud igal pool hakkama. Ta loetleb lausa peast, kuidas on läinud kevadisel, 15 õpilasega lennul: kaks läksid edasi õppima Tallinna Tehnikaülikooli, üks kunstiülikooli, üks EBSi, üks asus õppima õendust, kolm-neli noormeest siirdusid kaitseväkke ning ülejäänud läksid tööle. «Kõik teadsid, kuhu tahavad minna, ja said oma tulemustega, mida soovisid,» lausub Rebane.
Samas ei unusta ta lisamast, et Pärnu-Jaagupi gümnaasium saanuks pingereas kindlasti kõrgema koha, kui paljud, kes põhikooli heade hinnetega lõpetavad, ei läheks edasi õppima Pärnu nimekatesse koolidesse.
Veel üks ühine joon, mis pingerea lõppu jäänud koole iseloomustab, on see, et sealsed õpetajad, erinevalt paljudest tippkoolide pedagoogidest, ei saa lubada endale luksust pühenduda ainult edasipüüdlikega heade tulemuste jahtimisele. «Meil läheb auru ka nõrgemate tagantsundimise ja eestvedamise peale,» tunnistab Taebla gümnaasiumi direktor Mägi. «Usun, et [meie kooli lõpetanud] on hiljem tänulikud, et said kolm aastat olla seltskonnas, kus sai ühiseid asju tehtud ja Eesti kodanikuks kasvada.»
Nii mõnigi, kes Taebla gümnaasiumis hädavaevu nn koolipoisihindeid teenis ja oma kehvade õpitulemustega koolil pingereas tõusta ei lubanud, on Mäele hiljem avaldanud: poleks õpetajad teda omal ajal tagant torkinud, oleks kool sootuks lõpetamata jäänud.
Viimased kümme
Postimehe koostatud Eesti koolide pingerea lõpp
173. Tartu Herbert Masingu kool
174. Taebla gümnaasium
175. Antsla gümnaasium
176. Tallinna Pääsküla gümnaasium
177. Tallinna Mahtra gümnaasium
178. Pärnu-Jaagupi gümnaasium
179. Parksepa keskkool
180. Varstu keskkool
181. Narva 6. kool
182. Kiviõli 1. keskkool