Kui möödunud õppeaastal oli riigikaitseõpetus 146 üldhariduskooli tunniplaanis ja selle oli valikaineks valinud ligi 4000 õpilast, siis nõukogude ajal ei pääsenud sõjalise algõpetuse tundidest ükski keskkooliõpilane.
Kes ei toida oma armeed, hakkab toitma võõrast
28. september 2014, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artur Vaderi nimelises Saku keskkoolis, mille vilistlane selle loo kirjutaja on, valitses 80ndatel võrdlemisi nõukogude korrale truualamlik atmosfäär. Ja kui keskkoolipäevil – see võis olla 10. klass – seisime fakti ees, et nüüd tuleb hakata käima sõjalise algõpetuse tundides, võis arvata, et taga targemaks läheb. Aga võta näpust! Õpetajaks osutus eestikeelne ja -meelne erumajor, kes asja vägagi lõdvalt võttis. Õppisime eesti keeles, aeg-ajalt harjutasime koolikoridoris moepärast rivisammu või gaasimaski pähepanemist, enamasti jäid tunnid hoopiski ära ning õpilaste oskusi hindas ta tunnistusel tavaliselt «väga heaks».
Ent kuidas käis asi teistes Nõukogude Eesti koolides? Selgub, et pea samasuguse absurdinaljaga pooleks, nii et polnud ime, et ka sõdurite moraal Nõukogude armees oli ülimadal.
Viiekümnendad
Nagu kinnitab Viljandist pärit laulja Üllar Jörberg, olid «sõjalise» tunnid sealse keskkooli õppekavas juba 50ndatel. «Eks see üks vastik asi oli,» ohkab laulja. «Relvad ja kõik sellega seonduv ei istu mulle üldse. See rivivärk ja need püsside puhastamised… Saan aru, et sõjaväes sellega tegeldakse, aga et keskkoolis… no ma ei tea.» Igatahes oli õpetaja Štšerbakovi tundide külastamine kohustuslik ja viilida eriti ei tohtinud.
Jörberg tunnistab, et ülikoolist Vene sõjaväkke aega teenima minnes polnud tal omandatust mingit kasu. Nimelt teenis ta aega tööpataljonis, kus püssi puutuma ei pidanudki.
Kuuekümnendad
1960. aastatel, kui näitleja Ene Järvis Põlva keskkooli pinki nühkis, nimetati seda õppeainet tsiviilkaitseks. Gaasimaskide käsitsemine ja pommivarjendisse tormamine kuulusid toona õppekavva sama enesestmõistetavalt kui kehaline kasvatus, mida andis sama õpetaja.
«Kõik see tundus tegelikult nii kõrvaline ja ebatähtis, kauge ja utoopiline udupuhumine,» räägib Järvis. «Kui oled noor, ei tundu ju reaalne, et sul võib seda vaja minna, et võib tulla sõda. Toona oli paar aastakümmet tagasi suur sõda otsa saanud ja mingit hirmu ei olnud. Praegu tundub see palju reaalsem.»
Paarkümmend aastat hiljem, kui noorsooteatri trupiga kusagil maakultuurimajas esinemas käidud sai, avastas näiteseltskond keldrist sinna lohakalt visatud gaasimaskide hunniku. «Panime need endale pähe ja ehmatasime üksteist nurga tagant. Jubedalt sai nalja,» meenutab Järvis.
Seitsmekümnendad
70ndate lõpul Tallinna 20. keskkooli järel Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiateaduskonda astunud Marje Hansarile, nüüdsele Õllesummeri korraldajale, on eriti meelde jäänud sõjalise algõpetuse tunnid kõrgkoolis.
«Tunnid toimusid Tallinnas Filtri teel mingis sõjaväeosas, seal asus ka TPI sõjalise kateeder ning selleks pidime bussiga Mustamäelt kohale sõitma,» meenutab Hansar. Tunde andis venelasest polkovnik, kelle eesti keele oskus oli null. «Meie küll eriti aru ei saanud, mida ta seletas,» räägib Hansar. «Karjus ja õpetas, kuidas tuleb Kalašnikovi automaati kokku panna ja lahti võtta, ning see kõik kestis mitu aastat. Keegi ei tahtnud seda õppida.»
Aastast aastasse pandi ka aja peale pähe gaasimaski. Pika voolikuga maski vajati teoreetiliselt ajaks, mis kulunuks ameeriklaste aatomirünnaku puhul varjendisse jooksmiseks. «See gaasimask oli põhiline,» nendib Hansar, «pidevalt hoiatati, et kohe võib alata aatomisõda, ja seda harjutasime isegi enne, kui automaadiga harjutama saime hakata.»
Vaatamata aastaid kestnud õppele tunnistab naine, et une pealt ta relva või gaasimaski virtuoosselt käsitseda enam ei oskaks. Tõsi, täpsuslaskmise treeningul tulevad mõningad seigad seniajani tuttavad ette, kuid üldiselt oli omandatu tema meelest täiesti mõttetu. Kui vast arvata välja esmaabi andmine, sest tütarlapsi nähti Nõukogude armees pigem sanitari rollis.
Kaheksakümnendad
Sellesse aega jääb näitleja ja produtsendi Maria Avdjuško keskkoolipõli ning talle meenub vaevaliselt – otsekui läbi udu – Usbekistanist sirgunud mägede poeg, Tallinna 1. keskkooli sõjalise algõpetuse õpetaja major Mamedov. Väga tõmmu mees, kes eesti keelt vaid pisut ja omamoodi oskas ning peaasjalikult õpilaste rivistamise ja Kalašnikovi automaadi lahtivõtmisega tegeles.
«Seda ma ära ei õppinudki,» tunnistab Avdjuško, «sest tüdrukutesse suhtus Mamedov teatava reservatsiooni ja väikse vanameheliku flirdiga, ta pidas meid sõjaliselt alaarenenud inimesteks.»
Marlimaski valmistamine – juhuks kui aatomirünnaku puhul gaasimaski kohe varnast võtta pole – sai aga vägagi selgeks. Mis seal keerulist: pane aga marlikihtide vahele vatti, seo ümber näo ja ongi valmis. «Mask ees, jooksime sellega mööda kooli ringi,» meenub Avdjuškole. «Ja veel mäletan ma seda gaasimaski lõhna, mis oli hästi ebameeldiv. Tundus, et hingamise asemel hoopis lõhn lämmatab, ja kuna need maskid tihti ka üldse õhku läbi ei lasknud, olid kõigil näod tulipunased, kui maski peast võtsid.»
Näitlejanna tunnistab, et temale kui pisut mässumeelsema noorsoo esindajale mõjusid sõjalise tunnid pigem vaimse puhkusena, mil sai rahulikult omi mõtteid mõelda.
Sõjalisest algõpetusest ei pääsenud ka praegune Tallinna linnavolikogu liige Tarmo Kruusimäe, keda kaugetel 80ndatel Tallinna 17. keskkoolis hoopis punkar Kojamehena tunti.
«Sügisel pandi meid Tõnismäel pronkssõdurit valvama,» jutustab Kruusimäe ja lisab, et «valvama» pidi sinelis, mille peale käis omakorda platštš-palatka ehk telkmantel, ning käes tuli hoida puust automaadimulaaži. Kui esimesel korral käitus protestivaimust pulbitsev Kojamees valvates nagu tõeline Nõukogude patrioot, siis teise valvekorra ajal – teinud vastavaid tähelepanekuid – otsustas ta veidi vempu visata.
«Toppisin mundrile haaknõelu ja kette ning hakkasin siis igasugu poose võtma, sest klassivend pildistas mind,» muheleb Kruusimäe. «Üsna pea saabus valvas linnakodanik, kes küsis, miks ülejäänud kolm valvajat rahulikult seisavad ja mina automaadiga hoopis kõikvõimalikke kitarripoose sisse võtan. Tulemus oli see, et mind vabastati valvamisest.»
Pärast seda, kui ta oli tunnis Kalašnikovi automaadi lahtivõtmiselgi trikke teinud, sai Kojamees aasta koondhindeks kahe.
Kõige tipp oli aga tema osalemine sõjalis-sportlikus mängus «Põuavälk», kus Kojamees tegi kaasa ujumise etapil. Toppis jalga ujumispüksid, mida oli kandnud viimati viiendas klassis, siis aga läks ajahambast puretud kumm katki ja püksid kadusid kohe pärast «peaka» hüppamist, peatudes kanna juures. Kojamees tõmbas pükse ujumise ajal korduvalt üles, lõpuks hoidis neid randme ümber ning lõpetas distantsi edukalt. Varem miilitsas ainult kirsasaabaste ja ujumismütsiga Pirita rannas sulistamise eest karistada saanud Kojamehe käes oli see kõik käkitegu ning mehisuse eest sai aastahinne kaks hoobilt kolmeks parandatud. Võib-olla mõjus seegi, et õpetajale – major Tsvetkovile – meeldis, kui teda kõnetades paari kõrgema auastme võrra eksida. «Ta oli siis alati meeldivalt liigutatud, kuigi minu meelest üritas lihtsalt jätta muljet, et saab eesti keelest aru,» meenutab Kruusimäe.
Nõukogude armees ta omandatud oskusi aga kasutada ei saanudki, sest vastuvõtukomisjonis põhjendas ta oma soovimatust kaks või kolm aastat rividrilli teha või Afganistanis kahurilihaks saada Genfi konventsiooni austamise, patsifismi ja anarhismiga. «Käisin ka hullumaja kontrollis ja seal leiti, et ma väga hästi ei allu. Lasnamäe jaotuspunktist lahkusin omavoliliselt.»
Praegu suhtub Kruusimäe oma riigi kaitsmisesse sootuks vastupidiselt. Sest ütleb ju isegi kõnekäänd: kes ei toida oma armeed, hakkab toitma võõrast.
Riigikaitse on enesekaitse
Madis Milling,
riigikaitseõpetaja
Jevgeni Nikonovi nimelises Tallinna 17. keskkoolis sai süvendatult sõjalist algõpet praegune näitleja, raadiohääl, kaitseliitlane ning riigikaitseõpetaja Madis Milling.
Nimelt oli 17. keskkool 80ndate lõpul kogu Tallinna sõjalise algõppe baaskool ning õpetust anti teiste koolidega võrreldes mitu korda rohkem.
«Kui mujal oli enamasti õpetajaks mõni vene keelt kõnelev eruohvitser, siis meil oli major Einola. Kuigi kontrollijaid silmas pidades täitsime konspekte vene keeles (selleks olid eraldi «konspekti kirjutamise päevad»), toimus õppimine seadusevastaselt eesti keeles,» mäletab Milling.
Toona oli natšalnaja vojennaja podgotovka ehk sõjalise algõppe üheks eesmärgiks noormeeste ettevalmistamine eelseisvaks ajateenistuseks Nõukogude armees, millest keegi vaimustuses polnud. Loomulikult tuli õppida näiteks marli-vatimaskiga keldris tuumapommi eest varjumist ja jalaräti mähkimist. Rividrilligi ei unustatud. Millingu ajal toimusid tunnid poistele ja tüdrukutele eraldi – viimased tegelesid peaasjalikult tsiviilkaitsega, poisid sooritasid kooli lõpetades muu hulgas kutselise veoautojuhi eksami.
1989. aastal puhusid ühiskonnas juba muutuste tuuled ning Nõukogude armees jäigi Millingul teenimata.
Ometi on temast endast nüüd saanud Keila kooli riigikaitseõpetaja. «Kestnuks nõukogude kord edasi, hoidnuksin sellest ametist eemale nagu katkust,» kinnitab ta. Õpetajaks ärgitas teda saama Sauel riigikaitseõpetajana töötanud riigireetur Herman Simmi juhtum. Samuti oli ta varem korduvalt käinud sõpradest kaitseliitlastel instruktorina abiks laagreid korraldamas.
Erinevus nõukaaegse sõjalise algõpetuse ja nüüdsete riigikaitsetundide vahel seisneb Millingu sõnul eesmärgi püstitamises. «Mina ei tegele noorte ettevalmistamisega Eesti kaitseväes teenimiseks. Praegune riigikaitseõpetus seisab kolmel vaalal: esiteks mõistmine ja arusaamine, mis on riik, kes olen mina ja mis on riigikaitse, et riigikaitse ongi enesekaitse; teiseks info kaitseväe ja seal tehtava kohta; kolmandaks – ja see on olulisim – praktilised oskused.»
Siin tulevad kõne alla orienteerumine, topograafia, elupäästev esmaabi, elementaarne tulirelvaõpe ja sõjaajalugu, sest ajalooõpetajad ilmselt ei jõua tundides süüvida sündmuste põhjustesse. Rivis marssimist õpetatakse samuti, sest see aitab inimesi kiiresti ühest punktist teise liigutada ja grupisisest monoliitsust süvendada, gaasimaskide kasutamist aga mitte. Kõrghetkeks on kevadine välilaager metsas, mis kestab kaks päeva.