/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Seoses Estonia huku 20. aastapäevaga kerkis üles küsimus, kas ja kui hästi on vrakk kaitstud, et sellest ei saaks hobisukeldujate ja avantüristide magnet. Utö garnisoni endine ülem Pasi Staff kinnitas, et vrakk on kaitstud ning teada on kõik, mis selle ümber toimub.
Utö saar on Soome üks kõige raskemini ligipääsetavaid paiku, sest ta asub sisuliselt keset eikuskit. Hiiumaa rannik on sellest linnulennult 100 kilomeetri kaugusel, Soome manner asub samuti umbes 100 kilomeetri kaugusel. 28. septembril 1994 oli aga see 0,8 ruutkilomeetri suurune saar Estonia katastroofi päästetööde epitsenter. Veel 20 aastat hiljem meenub Läänemere rahuaja suurim katastroof seal igal sammul, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».
Mees, kellel on kõige selle kohta entsüklopeedilised teadmised ja vahetu isiklik kogemus, on kohaliku garnisoni endine ülem Pasi Staff. Ta on pärast baasi likvideerimist 2005. aastal saarel käinud vaid paar korda, kuid seoses õnnetuse aastapäevaga nõustus ta teekonna sinna uuesti ette võtma.
20 aastat tagasi oli noor, äsja ametipostile saanud ohvitser ssaarel silmitsi elu suurima väljakutsega. «Kõige raskem oli neil inimestel, kes töötasid surnutega. Olla seal tundide viisi, oodata ja loota, et enam rohkem ei leita,» ütles Staff 1994. aastal õnnetuse päeval.
Kindlussaare ülem äratati uudisega katastroofist tegelikult tol ööl umbes 100 kilomeetrit eemal, Turu haiglas, kus ta taastus kergest lõikusest. Pärast kriisikoosolekut lennutati Staff kiiresti kopteriga Utöle, kus algasid palavikulised ettevalmistused laevahukust pääsenute vastuvõtuks.
«Ma olin täiesti kindel ja arvan, et ka kõik teised olid täiesti kindlad, et me päästame absoluutselt kõik. Isegi, kui üks või kaks inimest võivad uppuda, kuid mitte rohkem. Seega, ma olin valmistunud millekski, millel on õnnelik lõpp. Kui ma hommikul taipasin, et keegi enam elusalt ei saabu, siis see oli kohutav tunne,» meenutas Staff.
Saarel elas toona umbes 120 inimest, kellest üle poole olid armee ajateenijad. Jalule aeti kõik inimesed, kõik saunad pandi sooja, kodud pandi valmis pääsenute vastuvõtuks. Enamik sellest läks aga lõpuks tühja.
Staff tõdes, et hukkunute hulk oli nii suur, et sellega oli raske toime tulla. «Ma olen kindel, et see on jätnud märgi iga inimese hinge. Me ei unusta Estoniat kunagi,» rääkis Staff.
Ka 1994. aasta 28. septembril ütles Staff STV4-le antud intervjuus, et katastroof on nii suur, et selleks ei saanud valmis olla.
Saarele jõudis 62 surnukeha ja vaid 23 pääsenut, neist enamik eestlased. Pääsenud paigutati staabihoones improviseeritud laatsaretti, kus tänapäeval, pärast sõjaväelaste lahkumist, asub saare ainus hotell.
Staff selgitas, et helikopterid tõid inimesed saarele ning traktorid viisid ellujäänud edasi ülesseatud haiglasse. «Peagi ma märkasin, et esimeses traktoris oli kaks või kolm inimest, teises ainult kaks ja viimases traktoris oli ainult üks inimene. Siis ma mõistsin, et edasi tulevad kõik surnud,» meenutas ta.
Kui suurest tragöödiast Staffi sõnul üldse midagi head tuli, siis esimest korda hakati pärast Estonia katastroofi Soomes nii ohvreid kui teisi asjaosalisi psühholoogiliselt nõustama.
Vrakki valvatakse Utö saarelt
Pasi Staff rääkis, et 1994. aastal jälgis radarit Erja Viitala, kes nägi ära koha, kus Estonia uppus. Utö saarelt käib ka tänapäeval vraki valvamine radariga, mille pilt jookseb mitmesse kohta.
Staffi sõnul teab Soome sõjavägi kindlalt, kui laeva juures pee pinnal või vee all käib mingi tegevus. «Kui keegi tahab Estonia juurest läbi minna, siis see on võimalik, kuid kui keegi peatub seal ja alustab mingit tegevust, me teame seda ja reageerime,» kinnitas viitseadmiral.
Ta lisas, et niisuguseid juhtumeid on olnud kokku paar, kuid mitte rohkem. «Ma olen kindel, et suudame piirkonda jälgida sellisel viisil, et see koht saab olla rahus ja Estonia saab seal puhata,» kinnitas ta.
Staff tõdes, et tänapäeval on sukeldumisvarustus palju edasi arenenud ja ka odavam ning hobisukeldujatel oleks lihtne Estonia vrakki uurima minna. Samas ei jõuaks nad tema sõnul teha seal muud, kui vaid näiteks pildistada. «Estonia puhul võib olle täiesti kindel, et mis iganes seal juhtub, me teame,» rõhutas ta.