Triin Tulev: esimene kord oli siis, kui olin teist nädalat lapseootel

28-aastane Triin on elanud elu, mida esmapilgul paljud kadestaks - ta on silmatorkavalt kaunis, tal oli kaunis kodu ja väliselt hästi hakkama saav mees ja ta ei tundnud materiaalset puudust. Tegelikult oli ta selle fassaadi taga korduva ja jõhkra vägivalla ohver, kusjuures ta oli sel ajal rase.

«Kartsin tõesti, sest tundsin, et mingil hetkel läheb pilt eest ära. Õhku enam ei olnud ja muidugi ma kartsin lapse elu pärast kohutavalt. Ta istus ju kõhu peal ja trampis seal otsas ja samal ajal hoidis suud kinni. Nina oli nutmisest ilmselgelt tatti täis,» kirjeldas Triin.

Mullu kevadel raporteeris Kroonika, et Triinu süda kuulub tegusale ärimehele Rasmus Vesiloole ja kohe suve lõpus selgus, et paar ootab esimest last. Triinule tundus algul, nagu oleks see paradiisis sõlmitud suhe.

«Alguses oli kõik idülliline ja kõik arvasid, et meil on ajakirjasuhe. Niimoodi ta välja paistis.»

Koletis tuli aga peagi välja ja näitas end ka muudes elu aspektides. «Ükskord oli ka liikluses niimoodi, et üks naine tuututas, kuna ta sõitis valesti. Rasmus tuli välja keset liiklust, läks teise auto juurde ja tahtis talle peksa anda. Tuli autosse tagasi ja ütles, et kurat, naine oli, muidu oleks täiega peksa andnud,» meenutas Triin.

Viimane on seda üllatavam, et avalikkus teab Vesilood hoopis sihtasutus PJV Hooldusravi juhatajana, kus ta juhib peamiselt vanuritele mõeldud hooldushaiglaid Keilas ja Hiiul. Kui näiteks «Aktuaalses Kaameras» andis kommentaare sajakonna töötajaga asutuse tasakaalukas tippjuht, siis kodus nägi elukaaslane nägi hoopis teistsugust inimest.

«Esimene kord oli siis, kui olin kaks nädalat lapseootel ja mul oli põiepõletik ja tohutud kõhuvalud. Ta tõukas mind pikali maha ja ma ei saanud enam püsti. Ta ei kutsunud mulle isegi arsti ja ma ise polnud võimeline isegi telefoni juurde minema. See tähendaski seda, et ma lihtsalt oigasin seal põrandal maas ja tema käis toas ringi ja naeris, et mida sa teeskled,» rääkis Triin.

«Eestis on selline mentaliteet, et perekonnasiseselt tuleb kõigega hakkama saada. Politsei ei sekku peretülidesse, eks ole. Pead ise hakkama saama ja sinu otsus on ära tulla. Aga alati ei ole nii lihtne ära tulla,» märkis Triin.

Triinu jaoks algasid kõige õudsemad sündmused mullu 24. augustil ühest süütust sõnumist.

«Minu telefoni peale tuli sõnum: «Tsau, kas tuleksid täna õhtusöögile?» Ta on mind pidevalt välja kutsunud ja ma pole kunagi läinud. Olles neli kuud rase, sa ei mõtle mingisuguste deitide peale väljaspool oma suhet. Mulle tundus see nii loogiline, et tema ka ei võta seda isiklikult. Aga tema vihastas selle sõnumi peale ja ütles, et lepi selle raisaga kokkusaamine kokku ja ma näitan talle rusikatega koha kätte. Ma ütlesin talle, et rahune maha, sa tead, et ma ootan meie ühist last ja ma ei lähe ju kellegagi deidile - ma ju armastan sind. Siis ta rahunes maha, vähemalt näiliselt.»

Paar käis õhtupoolikul sugulase sünnipäeval, kus kaaslane jõi Triinu sõnul kõvasti. Kella üheteistkümne paiku koju jõudes oli mees end uuesti kurjaks kruttinud ja tüli ühel hetkel lukustas Triin end mehe kartuses magamistuppa.

«Siis ta tuli uuesti paluma, tegin ukse lahti ja tahtsin tualetti minna, kuid siis ta võttis ma peast kinni ja peksis seda vastu uksepiita. Siis peksis mu vastu maad, istus mu kõhu peale ja peksis rusikaga vastu nägu. See kõik kestis üle tunni aja. Vahepeal ta naeris ja sõimas, et mida sa teeskled. Mulle tundus, et ta on kusagil teises maailmas. Samas ta adus kõike, ta ei tuikunud, nagu sellises joobeastmes tuiguks.»

Hoopiderahe all ei kartnud Triin mitte ainult enda, vaid ka sündimata lapse elu pärast.

«Jõudsin mõelda selle peale, et päästa vähemalt üks elu, sest ta hoidis mu hingamisteid kinni ja mul on astma. Rasedusega kõik sellised asjad ainult võimenduvad. Lõpuks ma jätsin karjumise järele, sest ma sain aru, et sellest pole abi ja mu hingamine oli niigi komplitseeritud, et tundsin, et kui olen vait, lõpetab ta selle ära. Mingi hetk ta märkas, et tal on kätel veri. Ta küsis, et issand jumal, mis ma teinud olen. Mulle tundus, et ta rahunes maha, aga tegelikult ta sai sellest jõudu juurde ja ta jätkas peksmisega. Ta pani mind tualetti kinni, võttis uuesti juustest kinni, peksis vastu kahhelkividest kaetud põrandat. Pääsema sain nii, et ta viskas mind ise välja lõpuks.»

Haaranud kaasa telefoni, jooksis Triin Peetri külast linna poole, tellis teel takso ja võtnud sõbranna kaasa, sõitis Ida-Tallinna keskhaiglasse. Naise enda vigastused polnud eluohtlikud, küll aga oli keeruline loote seisund ja ta jäeti mitmeks päevaks haiglasse. Kuna arst teavitas kahtlasest juhtumist ka politseid, võeti Triinult jaoskonnas tunnistus ja tehti fotod.

Koduvägivalla ohvritele tüüpiliselt püüdis Triin vägivallatsejale andestada ja läks pärast haiglast väljasaamist tagasi majja, kus intsident toimus.

«Läksin kaks korda tema juurde tagasi. Ühel korral oli niiviisi, et pikutasime diivanil, minu pea oli süles ja oli lootus, et kõik saab korda. Siis helises tema telefon - helistas uurija.»

Järgnenud vahejuhtumi käigus mõistis Triin, et suhtel pole tulevikku. Halvad uudised olid ka arstidel. Uuringud näitasid, et lapse südamelöögid olid aeglustunud. Triinul tekkis hirm, et laps on peksmise käigus viga saanud ning ei pruugi sündida tervena. Lisaks oli Triinu psüühika peksmisest nii tugevalt häiritud, et ta tundis, et ta ei suuda last kanda. Seetõttu võttis Triin vastu oma elu kõige raskema otsuse - tema rasedus katkestati neljandal kuul. See on nii hell teema, et kaamera ees polnud ta nõus sellest üldse rääkima.

Peale hingelise trauma jättis peksmine talle ka füüsilise vigastusi. «Vasak kõrv absoluutselt iga päev viliseb ja läheb lukku suvalistel hetkedel. Ma ei kuule hästi ja teades, et kõrvad on ka tasakaaluorganid, minestasin ma üle poole aasta täiesti suvaliste nurkade peal iga päev üks-kaks korda.»

Triinul seisab kohus kannatanuna alles ees. 20. oktoobril algab protsess, kus Rasmus Vesilood süüdistatakse endise elukaaslase kehalises väärkohtlemises, mille eest võib karistada rahatrahvi või kuni kolmeaastase vangistusega.

Ta saatis «Pealtnägijale» avalduse, mille palus esitada muutmata kujul: «Olles kuulnud ja näinud erinevaid versioone sellest, milles mind süüdistatakse, ning olles ka ise selle inimese mõjusfääris elanud, tean, kui veenev võib olla tema jutt, eriti kombineeritud mõne pildiga. Seetõttu oman ka ettekujutust sinu hetkelisest nägemusest sellest juhtumist. Inimlikult mõistan sinu soovi ning hetkel kogutud andmeid, mida ilmselt hindad piisavaks, et nende põhjal ajakirjanduslik lugu teha. Paraku pole see aga terve lugu ega tõde, mis ma siiralt loodan, avalikustub lõplikult kohtus erinevate tunnistajate ning tõenditega. Olen veendunud, et sinu arusaam ja ajakirjanduslik fookus muutuks kapitaalselt, kui oled kogu kohtutoimikuga tutvunud ja ka taustinfo neutraalse pilguga läbi töötanud.»

Triin, kelle jaoks see polnud esimene kord lähisuhtevägivalda kogeda, asutas kaks nädalat tagasi selle ohvrite aitamiseks mõeldud MTÜ Elus Fond.

«Ma olen ise kahel korral olnud sellises olukorras ja nüüd tunnen, et olen piisavalt tugev, et ma saan aidata teisi. Kui olin nendes olukordades kaheksa-aastase vahega, oleks võinud ju arvata, et see paneb inimesi paremini tundma. Me võime arvata, et me tunneme inimesi väga hästi, aga tegelikult pole meist keegi selgeltnägija,» nentis Triin.

Eestis on küll olemas naiste varjupaigad ja tasuta psühholoogiline abi, kuid aktivistiks hakanud Tulevi sõnul sellest ei piisa. Elus Fond tahabki ohvriabi täiendada, pakkudes psühholoogilist abi ja teraapilisi tegevusi. Vajadus on suur, sest välja tulnud juhtumid on tema hinnangul vaid jäämäe tipp.

«Need asjad on kahjuks igal pool meie keskel. Me ei pruugi neist lihtsalt teada. Ainult 20 protsenti ohvritest läheb politseisse või haiglasse ja nendest võtavad veel päris paljud süüdistuse tagasi ja ütlevad, et oi, tegelikult ise kukkusin panni otsa või jooksin peaga vastu puud. Tegelikult see ei ole ju reaalsus.»