Loomade eest hoolitsemine mõjutas inimkonna arengut

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomade eest hoolitsemine mõjutas inimkonna arengut
Loomade eest hoolitsemine mõjutas inimkonna arengut Foto: SCANPIX

USA Penni ülikooli paleoantropoloogi sõnul mõjutas inimeste armastus loomade vastu nende endi ja tsivilisatsiooni arengut.

Paleoantropoloog Pat Shipmani sõnul õppisid inimesed loomade kaudu kaaslaste eest hoolitsemist, kirjutab Live Science.

Ta lisas, et selline käitumine on loomade maailmas üsna haruldane ehk kinni püütud tiiger «adopteerib» näiteks sea või vastupidi - emis on emaks väiksele tiigrile.

«Seos loomadega on saatnud inimesi läbi inimkonna ajaloo. Loomade eest hoolitsemist saab seostada mitmete evolutsiooniliselt tähtsate asjade tekkega. Nendeks on tööriistade kasutuselevõtt, keele areng ja loomade kodustamine. Loomade eest hoolitsemine ulatub tagasi väga kauge aja taha ning on inimühiskonnas kinnistunud,» selgitas teadlane.

Inimesed õppisid loomi kasutama elusate tööriistadena ja nad ei olnud enam pelgalt toiduallikaks.

Inimeste majapidamises hakkasid tähtsat rolli mängima koerad, kassid, hobused ja teised loomad.

See inimeste ja loomade vaheline side ei ole ka tänapäeva ühiskonnas kuhugi kadunud.

«Isegi tänapäeva kodututel on koerad. Inimesed peavad lemmikuid tingimustes, mis on kohutavad. See näitab, et looma pidamises on midagi ürgset,» lausus uurija.

Inimesed võisid hakata loomades kaaslasi nägema siis kui nad enam ise ei olnud loomade saak, vaid said küttideks.

See võis alguse saada umbes 2,6 miljonit aastat tagasi, mil hakati suures koguses valmistama eluks vajalikke relvi ja riistu.

«Inimesed hakkasid jälgima loomade käitumist, kuidas nad liikusid ja suhtlesid ning kus elasid. Inimesed said loomade elust üsna hea ülevaate ning võisid mõelda, kuidas loomalikke oskusi enda elus rakendada,» jätkas Shipman.

Järgmiseks pidid varajased inimesed looma mingi ühise suhtlusvahendi, mille kaudu saaks loomade liikumisest ja jahipidamisest teada anda. See andis umbes 200 000 aastat tagasi tõuke keele arengule.

Shipmani sõnul on varajaste inimeste poolt loodud kaljujoonistel enamjaolt loomi kujutatud. Samas on aga üsna vähe pildilist informatsiooni näiteks tule tegemise, eluks sobivate koobaste ja söödavate taimede ning veekogude kohta.

«Neid viimaseid nüansse võeti kui igapäevaelu osa ning neid ei pruugitud üldse tähtsaks pidada. Kogu jutt keerles pidevalt loomade ümber,» lisas paleoantropoloog.

Tähtis etapp inimkonna ajaloos algas 40 000 aastat tagasi, kui inimesed hakkasid loomi kodustama.

Shipmani arvates ei tehtud seda siiski põhiliselt toidu saamise eesmärgil.

«Loomade kodustamine oli väga pikaajaline protsess ja seda võidi esialgu teha vaid toitu silmas pidades. Samas aga jäi saadava toidu kogus samaks. Polnud vahet, kas hirv tapeti aedikus või metsas, lihakogus oli ikka sama. Oli mingi muu konks, mis sundis inimesi loomi kodustama,» selgitas uurija.

Kõige varajasem kodustatud loom ei olnud mitte hõrgu lihaga siga, vaid hoopis inimese parim sõber koer.

Shipmani arvates otsisid varajased inimesed loomades hoopis kaaslast ning leidsid, et koerad (hundid) on selleks sobivad.

Metsloomade muutmine vajalikeks elus tööriistadeks aitas inimestel uusi alasid vallutada ning ühiskonnal areneda.

Näiteks kuivade alade elanikud kodustasid kaamelid, kuna need loomad olid head koormakandjad ning suutsid pikka aega joomata olla.

«Kui sul on koer, kes oskab jahti pidada, muutub jahipidamine lihtsamaks. Kui sa aga tahad, et vili säiliks, siis tuleb pöörduda teravate küüntega looma poole, kes närilised kinni püüab,» selgitas Shipman.

Teadlane jätkab oma hüpoteesi kinnitamiseks tõendusmaterjali otsimist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles