Tarmo Soomere: on aeg Teaduste Akadeemia nähtavuse suurendamiseks

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor Tarmo Soomere
Professor Tarmo Soomere Foto: Toomas Huik

Kolmapäeval valib Eesti Teaduste Akadeemia (TA) üldkogu akadeemiale uue presidendi. Postimehe küsimustele vastas presidendikandidaat merefüüsik Tarmo Soomere, kelle arvates on tippteadlaste nähtavus ka üks Eesti olulisemaid visiitkaarte ning seda tuleb hakata oluliselt suurendama.

Mis on tänapäeval üldse Teaduste Akadeemia roll ühiskonnas?

Erinevates riikides täidavad teaduste akadeemiad (või samalaadsed institutsioonid nagu Royal Society Inglismaal) üsna erinevaid funktsioone, alates teadusministeeriumi analoogist ja lõpetades teadlaste klubidega. TA roll Eestis on määratud seadusega: «sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele».

Sõltumatus on Akadeemia jaoks fundamentaalse tähendusega. Selle olulisust iseloomustab Andres Koppeli tabav märkus, et Eesti arengu üks kitsaskohti on teadusaadli nõrkus. Mõeldud on sellist idealiseeritud tippteadlaste kihti, kes riiki ja ühiskonda nõustades suudaksid olla üle nii oma igapäevase teadustöö kui ka selle rahastamise muredest. Kuigi see on pigem kontseptsioon kui reaalsus, on TA oluline roll ja kohustus olla eeskujuks just sellisel moel otsuseid teha.

Teaduslik professionaalsus või väljapaistev loometöö on TAsse valimise eeltingimus. Akadeemikute kohus on laiem: «aidata kaasa teaduse, kultuuri ja hariduse väärtustamisele.» Kiiresti muutuvas maailmas, kus teadustöö on järjesti tihedamalt integreeritud innovatsiooni, tootmisega ja turustamisega, jäävad fundamentaalsed väärtused kergesti tagaplaanile või hägustuvad. TA üks olemuslikke ülesandeid on säilitada ja oma tegevuse kaudu pidevalt nii teadlastele kui ka ühiskonnale teadvustada klassikalisi aja- ja valdkonnaüleseid akadeemilisi väärtusi nagu akadeemiline väärikus, teaduseetika jms.

Arvamuste paljusus on akadeemilise maailma tugevuse vundament. TA roll on olla eestvedajaks erinevate institutsioonide ja koolkondade ühisosa määratlemisel, valdkonna- ja institutsiooniüleselt harmoniseerida, võimendada ja konsolideerida teadlaste ühist häält.

Erinevates tingimustes arenenud akadeemiad on leidnud palju mooduseid, kuidas teadmisi genereerida, hoida ja rakendada. Intensiivse välissuhtluse kaudu saame olla kursis nende moodustega ning neid vajaduse korral rakendada. Tippteadlaste ja TA rahvusvaheline renomee ja nähtavus on ka üks Eesti olulisemaid visiitkaarte. TA roll on olla Eesti teaduse valdkonnaülene suursaadik; vajadusel ja võimalusel ka üksikute valdkondade konsolideeritud esindaja.

Kuivõrd teeb TA koostööd teiste asutustega ja milline see on?

TA nõustab nii aktiivselt kui ka proaktiivselt Eesti riiki, selle asutusi ja teaduskorralduse süsteemi. Paljudel juhtudel on TA hääl olnud oluline tegur strateegiliste otsuste tegemisel (nt elektrijaamade erastamine, Nord Streami protsess).

Sellist tüüpi institutsionaalne koostöö on siiski vaid murdosa TA panusest. Lõviosa koostööst realiseerub akadeemikute tegevuse kaudu tippteaduse arendamisel (tippkeskuste, riiklike projektide või Euroopa Liidu poolt finantseeritud uuringute juhtimisel), teaduskorralduse vallas (teaduspoliitika komisjon, Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu) või Eesti riigi kui terviku võtmepositsioonidel (Teadus- ja Arendusnõukogu, riigikogu, valitsus – nt akadeemik Aaviksoo oli pikka aega minister jne). TA-le on delegeeritud õigus nimetada eksperte strateegilistesse kogudesse (nt ülikoolide kuratooriumid). TA koordineerib mitmete teadusvaldkondade rahvuslike komiteede, nõukogude ja komisjonide tegevust. Selle kaudu on kujundatud head võimalused nendes valdkondade tegevuse konsolideerimiseks, fragmenteerumise ületamiseks ja ühise hääle moodustamiseks.

Milliseid muudatusi on TA viimastel aastatel läbi teinud ja milliseid muutusi oleks veel vaja?

TA on pärast Eesti taasiseseisvumist radikaalselt teisenenud – teadusministeeriumi analoogist väljapaistvaid teadlasi ja loomeinimesi ühendavaks institutsiooniks. Vajadust laiendada ja kaasajastada TA funktsioone peegeldavad 2010. a jõustunud modifikatsioonid TA seaduses ja põhikirjas. TA liikmete piirarvu (60) sisse ei loeta enam üle 75 aasta vanuseid akadeemikuid. Samuti on nüüd võimalik valida TA liikmeiks väljapaistvaid loomeinimesi ja moodustada spetsiifiliste funktsioonidega asutusi.

TA liikmeskonna täienemine ja analüüsivõimekuse kasv on teinud reaalselt võimalikuks uute funktsioonide võtmise. Juba on alustatud tööd uurija-professorite, erinevate valdkondlike komisjonide, komiteede ja nõukogude sulandumist üheks tervikuks hiljuti loodud Süvauuringute Instituudi (SUI) kaudu. Sel kevadel alustati teaduskarjääri, tippkeskuste, struktuurifondide kasutamise ning Eesti riigi jaoks vajalik teadusliku tuumkompetentsi problemaatika analüüsiga. On loogiline, et riik ja ühiskond peavad vajalikuks TA potentsiaali rakendamist ka muude strateegiliste küsimuste käsitlemisel. Taolised uued funktsioonid vajavad materiaalset tuge, teisisõnu, akadeemia eelarve suurendamist nii riiklikest vahenditest kui ka üksikute ettevõtmiste tasemel.

On aeg astuda ka samme TA nähtavuse suurendamiseks, akadeemikute tihedamaks kaasamiseks, olemasolevate ettevõtmiste koordineerimiseks, nendele väärika materiaalse toe ja vajaliku strateegilise informatsiooni tagamiseks. See tähendab muu hulgas kaasaegsete kommunikatsioonivõimaluste süstemaatilist rakendamist sise- ja välissuhtluses, akadeemikute sõnavõttude ja kirjutiste operatiivset kajastamist, jõulist osalust teadusuudiste voogudes, veebifoorumite  korraldamist jne.

Miks kandideerite presidendiks? Mida sel kohal ära teha soovite?

TA tugevus on praeguses arengustaadiumis mitte enam teadustöö ja teaduskorralduse juhtimine, vaid TA liikmete tegevuse mõju teadusmaastikul ja riigis tervikuna. Lähimineviku arengud, eelkõige uute liikmete lisandumine, on loonud hea aluse selleks, et TA hääl tugevneks ja muutuks kuuldavaks ühiskonna kõigil tasemetel. Nüüd on peamine väljakutse realiseerida nende väljapaistvate isiksuste potentsiaal tugeva akadeemiana. Sõltumata konkreetsest formaadist on eesmärgiks saavutada sünergia, et TA kui teadlaste ühenduse toimimise tulem oleks suurem kui üksikute akadeemikute tulemuslikkuse lihtne summa.

Selle saavutamiseks tuleb TA liikmetel sagedamini väljuda oma erialase töö mugavustsoonist ning asuda senisest märksa aktiivsemale ja proaktiivsemale – ja miks mitte vahel ka provokatiivsemale – positsioonile. Presidendil on keskne roll nii selle töö korraldamisel kui ka isikliku eeskuju andmisel. Sellist tegevust pean oma tugevaimaks küljeks.

Ideaalpildis jälgivad akadeemikud teraselt oma erialaga külgnevaid protsesse ühiskonnas. TA liikmete teadmised, kogemused ja lai silmaring lasevad sageli juba eos märgata ebakohti, suunata protsessid mõistlikule teele ning nõnda vältida ressursside raiskamist. Akadeemikute kontaktid teadlaskonnas võimaldavad enamasti identifitseerida Eestis olemasoleva parima kompententsi või, mis vahel veel olulisem, vajaliku kompetentsi puudumise ning tarviduse mujalt nõu küsida.

Olete ka praegu teaduses aktiivne - kuidas akadeemia juhtimine ja teadustöö ühildamine välja näeks?

President on täistööajaga töötav TA üldjuht. Samas käivad tema kohta muud akadeemikute kohustused. Nende ühildamine on keeruline, kuid võimalik, nagu on ilmekalt demonstreerinud eelmine ja praegune TA president (Jüri Engelbrecht ja Richard Villems). Jagan Feodor Lyneni arvamust, et akadeemiline vabadus on eelkõige vabadus töötada rohkem kui seadus lubab. Edukatel teadlastel kulub teadustööle ja administratiivsetele kohustustele lõviosa ärkveloldud ajast.

Akadeemia juhina jääb mu töönädala tegelik pikkus seega samaks. Põhjalikult muutuvad aga prioriteedid. Loomulikult tuleb loobuda mitmetest praegustest ülesannetest nagu TA osakonnajuhataja kohustused, loengud välisülikoolides või osalemine mitmetes TTÜ komisjonides ja töörühmades, tuleb aga ka vähendada koormust doktorantide juhendamisel ning delegeerida kolleegidele enamus jooksvaid ülesandeid Küberneetika Instituudis. Kui mõni artikkel lükkub edasi või jääb kirjutamata, ega maailmateadus sellest seisma ei jää.

Mis on teie hinnangul Eesti teaduses praegused probleemid ja mis tugevused?

Eesti teadus on nii bibliomeetria vaatevinklist kui ka sisuliselt praegu tugevam kui kunagi varem. Akadeemik Jüri Alliku andmeil edestab Eesti teadlaste tööde mõjukus näiteks Jaapanit, Ungarit või Kreeka vastavaid näitajaid. Vähemalt 35 Eestis töötavat teadlast on oma erialal maailma 1 protsendi enimviidatute seas, teisisõnu, ligikaudu seal, kus tennise edetabelis on Kaia Kanepi.

Edu on aga saavutatud suurelt osalt välisraha toel. Selle voog lähiaastatel väheneb. Tekkivale lüngale Eestist katte leidmine on keerukas, kui mitte võimatu. Seega seisame silmitsi teadustööga seonduvate töökohtade vähenemisega. Varjatud oht on teadustöö rahastamine valdavalt üksikute suhteliselt lühiajaliste projektidena. See on vastuolus teaduse sisemise loogikaga ja näiteks Soome Akadeemia püüab sellest loobuda. Uus teaduse finantseerimise süsteem on kujunenud ootamatult volatiilseks ja tsükliliseks. Tulemuseks on paljude juhtivate teadlaste mitmekordne ülekoormus. Tekkinud olukorras on TA-l valdkondadeülese koguna eriline vastutus teaduse kui tervikliku ökosüsteemi säilimise eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles