Mart Ustav: Teaduste Akadeemia saaks oluliselt rohkem Eesti arengusse panustada

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli professor Mart Ustav.
Tartu Ülikooli professor Mart Ustav. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Kolmapäeval valib Eesti Teaduste Akadeemia (TA) üldkogu akadeemiale uue presidendi. Postimehe küsimustele vastas presidendikandidaat, biomeditsiinitehnoloogia professor Mart Ustav, kelle hinnangul peaks akadeemia oluliselt rohkem panustama Eesti arengu jaoks oluliste probleemide analüüsi ja konkreetsete soovituste andmisse.

Mis on tänapäeval üldse Teaduste Akadeemia roll ühiskonnas?

Eesti Teaduste Akadeemia on meie ühiskonnas käsitletav kui personaalakadeemia koos kõigi sellest tuleneva hea ja ka probleemidega. Akadeemia liikmeskonna (79 akadeemikut) moodustavad maailma ja Eesti teadus- ja arendustegevusse ning kultuuriellu panustanud inimesed, kellest valdav enamus jätkab aktiivset loometööd ülikoolides ja teistes teadusasutustes, ettevõtluses, või on vabakutselised loovisikud nagu Hando Runnel ja Arvo Pärt.

Teaduste Akadeemia seadus kohustab meid andma teadmistepõhiselt nõu rahvale, riigikogule ja valitsusele. Kas see toimub ka optimaalsel moel, on omaette küsimus. Ma kahtlen.

Kuivõrd teeb TA koostööd teiste asutustega ja milline see on?

Enamus akadeemikutest töötavad ülikoolides ja teadusasutustes, juhtides tipptasemel teadustööd, olles sageli teadusgruppide juhtideks. Enamust Eesti teaduste tippkeskusi juhivad akadeemikud; Eesti Teadusagentuuri  hindamisnõukogu liikmeskonnas on akadeemikute osakaal suur, igat liiki komisjonides ja nõuandvates kodades on sageli ka akadeemikuid. Akadeemikud on suures enamuses haaratud rahvusvahelisse teaduslikku koostöösse ja paljud neist on tegevad rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides. Eri aegadel on meie akadeemia liikmed olnud olulistel kohtadel poliitikas ja on seda ka praegu, kuigi märksa vähemal määral kui murrangulisel perioodil, Nõukogude Liidu kokkuvaristamise ajal.

Milliseid muudatusi on TA viimastel aastatel läbi teinud ja milliseid muutusi oleks veel vaja?

Oluliseks muutuseks tuleb lugeda vanusepiiri kehtestamist liikmeskonna kvooti arvesseminevate akadeemikute arvestamisel. Vastavalt seadusele on Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuid 60. Kuivõrd akadeemikud säilitavad sageli hea vaimse ja füüsilise tervise ja elavad seetõttu kõrge vanuseni, siis tekkis probleem, et suur hulk noori või nooremaid, kuid samavõrra tublisid teadlasi jäi akadeemia tegevusest kõrvale.

Uute reeglite kohaselt akadeemiku 75. eluaasta saabudes säilitab ta kõik akadeemiku õigused, kuid ei lähe enam arvesse akadeemikute kvoodi hulka. See on loonud meile võimaluse valida akadeemikuteks terve rea väljapaistvaid, kuid keskmisest märgatavalt nooremaid teadlasi nagu Martti Raidal, Jaak Vilo, Tarmo Uustalu, Ülo Niinemets ja Lauri Mälksoo – kõik tipptasemel tegijad.  Selle sammuga on akadeemia oluliselt noorenenud.

Ja teise põhimõttelise asjana oleme võtnud vastu otsuse arendada välja omapoolne võimekus aktiivseks tegutsemiseks Süvauuringute Instituudi näol.

Miks kandideerite presidendiks? Mida sel kohal ära teha soovite?

Olen arvamusel, et Eesti Teaduste Akadeemia kui avalik-õiguslik institutsioon ei panusta praegu, väljapool oma liikmete isiklikku professionaalset teadus- ja arendustegevust, piisavalt Eesti arengu jaoks oluliste probleemide analüüsi ja konkreetsete soovituste andmisse, osalt ka elluviimisesse. Ja seda oludes, kus meie, st akadeemia, näeme selleks sageli teravat vajadust. Ning vahest veidi arrogantelt – me usume, et on olulisi probleeme, kus me suudaksime näha sügavamale ja kaugemale, kui see väljendub vastuvõetud «poliitikates». Ja pealegi ei oleks me need, kelle institutsionaalseks huviks oleks «tirida tekki» oma poole. Praegu oleme personaalakadeemia, millel napib operatiivset võimekust enamal määral kui see väike vaba valents, mis jääb akadeemikuil igapäevasest tööst üle.

Süvauuringute instituut (SUI) muutuks akadeemia tööorganiks, mis toetudes meie liikmete kollektiivsele teadmisele ja kogemusele, oleks võimeline analüüsima ja esitama konstruktiivseid ettepanekuid laia diapasooniga probleemides. Eesti maastaape silmas pidades oleks mu meelest riiklikult otstarbekas tuua oluline osa Arengufondi tegevusest Teaduste Akadeemia alla, kus me liidaksime ta süvauuringute instituudiga. See oleks, niipalju kui mina näen, puhtakujuliselt riigikogu taseme küsimus, sest tegu on kahe avalik-õigusliku organisatsiooniga.

Olete ka praegu teaduses aktiivne - kuidas akadeemia juhtimine ja teadustöö ühildamine välja näeks?

Olen elukutseline teadlane ja kavatsen oma isiklikust teadustööst rõõmu tunda seni, kuni «pea võtab». Mu senises teadusega seotud tegevuses on olnud ka seni erinevaid etappe, sealhulgas organisatsioonilisi ning teaduse ja arendustegevuse tähenduses administratiivseid kohustusi. On olnud perioode, kus olen pidanud seda tegema mitte lihtsalt samaaegselt eri Eesti linnades, vaid ka eri riikides. Eeldusel, et mind valitakse,  siis kujutan ette, et alguses võtaks SUIga seotu olulise osa mu päevast, sest uue instituudi käivitamine on väga tõsine ülesanne - seda peab tegema kogu jõuga.

Mis on teie hinnangul Eesti teaduses praegused probleemid ja mis tugevused?

Tugevused:

  1. Teadustöö pidevalt tõusnud kvaliteet – kolleeg Jüri Alliku kaua aega kestnud pidev monitooring näitab seda ühemõtteliselt. Seega oleme paarikümne aastaga üles ehitanud jätkuvalt hästi toimiva, uusi suundi avanud teaduse.
  2. Teadusõpe – teaduskraadi, hea ettevalmistusega inimeste arv on paljudel aladel tugevasti kosunud.
  3. Teaduse ja ülikooliõppe infrastruktuur on arenenud lausa revolutsiooniliselt ja teadaolevalt see jätkub.

Probleemid:

  1. Riiklik uurimistöö põhiinstrumentide rahastuses saabus stagnatsioon juba 2008. aastal ja inflatsioonist tingituna oleme selles osas tegelikult hiilivas languses. On tõsine oht, et äsjane, tõepoolest silmapaistev infrastruktuurne hüpe, jääb mitmelgi puhul alakasutatuks.
  2. Haridus- ja teadusministeeriumi algatatud teadussüsteemi ümberkorraldus lonkab, sest reformi eeldustena mõeldud vahendid ei realiseerunud ja paistab, et nüüd kiputakse uskuma vana valmimeistrit Krõlovi ja lootma sellele, et orkestrantide ümberpaigutamine toolidel ongi imevõtmeks.
  3. Noorte teadlaste repatrieerimiseks ei ole piisavalt vahendeid, st kui nad ka tulevad tagasi, siis peab neil enestel rahakott puuga seljas olema, et oma rahvusvaheliselt läbilöögivõimelist töörühma käivitada.
  4. Rakendusteaduste  võimekus on tagasihoidlik, selle resurssiga kaetud vajadus halvasti tunnetatud. Kuid see on sedavõrd oluline ja objektiivselt kompleksne probleem, et nõuaks väga palju pikemat lahtirääkimist.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles