Marii Karell, valmis tulekahju kustutama

Kust tulevad ideed? «Selleks, et teemasid tekiks, et tekiks uusi mõtteid, peab iseendaga tööd tegema,» kinnitab Marii Karell. Foto: Mihkel Maripuu

Värske telesaate «Radar» algataja ja juht ei salga, et kõik, kes töötavad teles, on edevad. Iseasi, mida keegi selle edevuse abil suudab korda saata.

Marii Karell (33), kelle eestvedamisel sai «Pealtnägija» endale möödunud nädalal viimaks konkurendi, telesaate «Radar», ei ole kohalikus teleäris mingi uustulnuk. Just tema oli see, kes aitas viis aastat tagasi eetrisse tuua «Ringvaate» ning vedas seda vastutava toimetajana neli hooaega, kuni läks lapsepuhkusele.

Seega, Karell pole teletööstuses sugugi roheline. Ja mitte ainult seal. Ta on asutanud ajakirju ning tema kirjastus on andnud välja hulga menuraamatuid. «Radari» starti vaatas eelmisel nädalal 124 000 inimest. Sel nädalal kogus saade vaatajaid veelgi enam, 153 000.

Öelge, miks teile järsku «Radarit» vaja oli?

Mul oli plaan, et olen rahulikult kodus seni, kuni riik võimaldab lapsega kodus olla – selle kuu keskpaigani –, ja siis vaatan, mida edasi teen. Kuna olen teinud televisioonis palgatööd, tuli mõte, et äkki oleks aeg hakata ise saateid tootma. Olin ikka sirvinud Äripäeva edetabeleid, kus [teleprodutsent] Tuuli Roosmaa on esimestel kohtadel ja ostab üle päeva uusi maju ja võtab dividende välja, Teet Margna samamoodi, ning mõtlesin, et seal liigub suur raha. (Naerab.) Läksin siis [Kanal 2 programmidirektori] Olle Mirme juurde, kaasas seitse-kaheksa ideed, mis saateid võiks teha. Rääkisin neist silmade särades Ollele. Olle ei soovinud mult kahjuks ühtegi saadet osta. Aga ütles, et neil on kaks aastat olnud mõttes, et Kanal 2 teeks ka pärisajakirjandust, ja küsis, kas ma hakkaksin seda tegema. Esimesel korral ei osanud talle midagi öelda. Mul ju väike laps...

Siis mõtlesin, et hakkan seda ikkagi tegema. Mind paelus, et kõike saab otsast peale ise käivitada. Kui läksin «Ringvaatest» lapsepuhkusele, siis arvasin kohe, et sinna ei viitsi enam tagasi minna.

Miks?

Sest seda oli juba neli aastat tehtud. Tekkis rutiin. Olime «Ringvaatega» saavutanud selle, mida tahtsime: saime normaalse reitingu – kuigi ETV ei pea seda tähtsaks, aga saate tegijaile on see oluline –, kõik toimis. Enam ei olnud tulekahju kustutamist, iga päev ei olnud uus ja huvitav, vaid oli tavaline töö, kus tead, mis kellaks peab miski olema tehtud.

Teil on edukalt tegutsev kirjastus nelja ajakirjaga, milleks sinna juurde veel teletöö?

Kirjastuse eest hoolitseb Siim Saidla, kes on tegevjuht. Mina käin ainult koosolekutel ja olen katsunud ajakirjade sünni juures jõu ja nõuga abiks olla. Igapäevaselt ma seal ei tegele.

Kes teie lapse eest hoolitseb, kui tööl olete?

Täna [teisipäeval] on Miike esimest päeva lapsehoidjaga. Seni oli ta isaga kodus. Vahetasime vanemapuhkust. «Vanemapuhkus» on natuke imelik sõna – see ei ole puhkus. Kui esimesel nädalal taas tööle tulin, sain aru, kui väga ma igatsesin töösituatsiooni sattuda. Kui väiksel lapsel on mingi mure, pead sellega kohe tegelema. Aga kui teed telesaadet, ei juhtu midagi, kui sa probleemiga üks minut ei tegele.

Kuidas olete pere ja töö ühitamisega hakkama saanud?

Uurisin mitmelt tuttavalt ja sõbralt, kes olid juba emaks saanud, kuidas oleks [lapse kõrvalt] kõige parem töötada. Mul on üks sõber, kellel on kaks last. Ta proovis kahte moodi: ühe kõrvalt läks suhteliselt varakult tööle ja teisega katsus võimalikult kaua kodus olla. Ta ütles, et kesktee on see, kui lähed kell kümme tööle ja saad kell kolm koju tulla, sest siis ärkab laps lõunaunest, teed talle süüa ja lähed õue. Nii olekski õudselt kihvt, aga mul on vist natuke liiga suur ambitsioon tõestada iseendale, et saan veel mingite ägedate asjadega hakkama ja suudan käivitada ägedaid saateid. «Radarit» tehes ma kell kolm kindlasti iga päev koju ei jõua.

Kui kaua läheb?

Viimased kuu aega üheksast üheksani. Loodetavasti hakkab asi iga nädalaga stabiilsemasse rütmi minema ja suudan oma aega paremini planeerida.

Kui palju jõuate pojaga tegeleda?

Nüüd, kui olen tööle läinud, ütleb mu elukaaslane [ETV elusaadete toimetuse režissöör] Märten [Vaher], et kui ema on kodus, siis on alati jõulud. Kuna mul on nii vähe aega, siis tõesti püüan maksimaalselt lapsega tegeleda, näiteks joonistada, vaatame, kuidas uued pliiatsid töötavad, käime koos jalgrattaga sõitmas, tema istub taga, meil on kiivrid peas.

Olete saanud telekogemuse «Ringvaadet» käivitades. Kui keeruline see oli?

Väga keeruline. Hommikul kell kaheksa läksin tööle ja õhtul kell kaheksa, kui saade lõppes, läksin koju. Esimestel kuudel oli tohutu probleem, et kogud iga päev endasse stressi ja hakkad järgmisel päeval kohe uut saadet kokku panema, ilma et sul oleks vahepeal aega pingeid maha laadida.

Oluline on ennast liigutada. «Ring­vaate» ajal tõusin hommikul kell kuus, käisin body-pump’i trennis ja läksin siis saadet tegema. Nüüd otsin võimalust, et saaks jälle sporti teha. Ma ei ole kaks kuud midagi teinud. Kui hommikul poole seitsme ajal ärkan, ärkab laps ka ja ma olen hea meelega temaga koos need paar tundi, kui ta on üleval. Kui õhtul kell kaheksa-üheksa töö lõpetan, on mul väga raske motiveerida end sel kellaajal jooksma; seda enam, kui panen lapse kella poole üheksaks magama – siis on endal ka meeleolu juba kergelt unine. Praegu teen hommikuti sada kõhulihaste harjutust ja ühe minuti planku (toenglamangus küünarnukkidele ja varvastele toetudes keha sirgena hoidmine – P. P.).

Kaheksa aastat tagasi käivitasite algaja ajakirjanikuna Naistelehe. Kuidas sellega läks?

Eks ma ikka kahtlesin Naistelehte käivitades. Mõtlesin, et õudne piin: iga nädal peab kihvte teemasid välja mõtlema, sa pead kaanele midagi panema, ajakiri peab müüma ka. Naisteleht läks trükki kolmapäeviti, iga teisipäev oli selline (teeb heitunud näo)... Väga harva juhtus selliseid teisipäevi, kui kaanelugu oli juba olemas.

Lisaks noore juhi probleem: ma ei osanud absoluutselt tööd delegeerida, püüdsin hästi palju ise teha ja tahtsin olla hästi tubli, lõpetades sellega, et lugesin isegi telekava läbi, et kuskil ei oleks liigseid punkte ega tähevigu. Kui viimaks aru sain, et niimoodi ei ole enam võimalik, siis hakata poole pealt inimestele asju ümber delegeerima on väga raske. Nad ei taha midagi uut võtta. Siis tunduski ainus variant astuda ringist välja ja vaadata, mida elu muud pakub.

Millised dramaatilised vead on senisest tegevusest veel meelde jäänud?

Kohe «Ringvaate» kõige esimesel nädalal, kui pärast seda pidi tulema «Suur lotokolmapäev», ütles lotosaate tiim – see oli neile esimene saade –, et nad ei ole valmis, et venitage-venitage-venitage, mis tähendas seda, et Anu Välba rääkis vapralt 13 minutit leivast, kaks korda pikemalt, kui ette nähtud.

Teinekord jälle vedas tehnika alt. Olime Solarise keskuses, saatejuht läks juba eetrisse, kui selgus, et esimene videolugu pole valmis, teine on kuskil teel ja kolmandaga on samuti mingi jama. Siis, kui saade oli juba 12 minutit käinud, mõtlesin, kas nüüd ütleme, et vabandage, rohkem ei saa saadet teha, ja paneme pillid kokku. Suutsime sealt riiulitelt siiski välja võluda loo, mis oli vist kord juba eetris käinud, ja selle näitamise ajal jõudsid ka teised lood kohale. Siis käis asi veel nii, et lugu pandi ETVs plaadi peale, seejärel istus kuller taksosse ja sõitis looga Solarise juurde, kus jooksis trepist üles ja andis plaadi üle ukse edasi.

Olete seni hoidunud pigem tagaplaanile, teinud musta tööd, alles «Radaris» tulete esimest korda ekraanile. Miks mitte varem?

Ega ma nii mõtle, et teen musta tööd, päästke mind siit välja.

Pole kahtlust, et kõik, kes töötavad teles, on edevad. Aga peab vaatama, et kui oled ekraanil, siis sa lihtsalt ei eputaks seal – siis läheb piinlikuks. Kui sul ei ole midagi muud öelda kui «tere, ma olen siin maja ees», näed ju ise montaažis, et nõme sai, ja selle võib välja lõigata.

Nii et olete edev?

Loomulikult. Muidu ma ju ei juhiks seda saadet.

Mida edevuse rahuldamine teleekraanil annab?

Mõtle, kui tore on see, kui inimesed ütlevad, et sul oli tore lugu! See teeb tuju heaks.

Hea on ka see, kui su ajakirjanikunimi inimestele midagi ütleb: siis on palju lihtsam ja mõnusam töötada. «Ringvaates» helistasime iga päev umbes 30 inimesele. Alguses oli raske selgeks teha, mis saade see on. Lõpuks oli jube lihtne, kõik teadsid, millest jutt.

Meil oli «Ringvaates» juhtum, kus üks külaline ei saanud saatesse tulla. Mõtlesime ruttu, keda kutsuda. Kell oli juba poole seitsme kandis, kell seitse läheb saade eetrisse. Leidsime ühe toreda naise.

Helistasin talle, et tulge rääkige meie saates, aga olge valmis hüppama kohe taksosse, me maksame teile taksoarve kinni. Naine ütles, et ta on juuksuris. Ütlesin: «Väga hea, oletegi sätitud, kui kohale jõuate!» Ta ütles, et tal on dressid seljas, ta ei saa nende riietega eetrisse tulla. Küsisin, kus ta elab, kas tal on tütar kodus, ja saatsime kõigepealt takso talle koju, kus taksojuht võttis tütre käest riided, sõitis nendega juuksurisse, naine vahetas seal riided ja sõitis meile saatesse.

Teil olla hea nina. Kust see pärit on?

Töökogemus – 15 aastat on ikka väga pikk aeg. (Naerab.)

See on vist uudishimust. Algul juhtis mind ilmselt intuitsioon, et see või teine teema võiks inimestele korda minna – mind see küll huvitaks. Edaspidi, selleks et teemasid leida ja et tekiks uusi mõtteid, peab iseendaga tööd tegema: palju lugema, vaatama, mis teised mujal riikides teevad.

Kui palju on teil enesekindlus võrreldes noore reporteri ajaga kasvanud?

Ikka on! Mul on algusajast meeles lugu, kui olin Päevalehes pärast teist kursust praktikal. Pidin millegipärast helistama [tollasele sotsiaalministrile] Eiki Nestorile. Seal oli mingi imelik küsimus, millest ma ise ka vist päris täpselt aru ei saanud. Teadsin, et Nestor on puhkusel, maakodus. Helistasin ja ütlesin, kes ma olen, ja küsisin, ega tal ei ole võimalik minuga natuke rääkida.

Mispeale Nestor ütles, et te ju kohe küsisite niimoodi, mille peale mul on hea vastata, et ei ole. Ehmusin õudselt, et nüüd pean toru ära panema. Siis tuli väike paus, mille täitmise võttis Nestor enda kanda, ja ütles, et see on teile edasiseks õpetus, kuidas läheneda.

On teil nüüd kedagi, kellele kardate helistada?

Vahur Kersnale on keeruline helistada. Ta on väga terav, ja mulle tundub, et ma ei suuda piisavalt kiiresti reageerida või olla piisavalt vaimukas vastane, kuidagi ebamugav on. Ja ta ütleb enamasti ära. Kahtlustan, et võib-olla ta edaspidi mulle üldse intervjuud ei anna, sest Postimehes ilmus üks artikkel tema sulest («Radari» arvustus – P. P.), mille peale ma helistasin talle ja ütlesin, et mulle ei meeldi see.

Ta küsis, kas mul läks kergemaks sellest, et helistasin. Ütlesin, et ei tahtnud sellepärast helistada, et mul kergemaks läheks, vaid mulle tundus, et see ei olnud meediakriitika, vaid midagi muud, et mõelgu ta selle üle. Sellega kõne lõppes.

Millised juhtumid veel on aidanud teil küpsemaks saada?

Meenub üks lugu Õhtulehe ajast, kui olin noor ajakirjanik ja intervjueerisin noort naisnäitlejat, kes polnud selleks ajaks ühtegi väga pikka intervjuud andnud. Talle oli oluline, et see lugu, mille koos teeme, jätaks temast normaalse inimese mulje. Leppisime kokku, mis tuleb loo pealkiri ja mis pildiallkiri, ja lubasin talle, et keegi midagi ei muuda.

Ajalehes kõik nii jäigi, aga Õhtulehega käib kaasas lööp, mis on R-Kioskite juures (paari ligitõmbava pealkirjaga ajaleheplakat – P.P.). Kui hommikul tööle läksin ja nägin lööbi peal kirja, sain kohe aru, et nüüd on kõik väga halvasti. Lööbi teksti kirjutab päevatoimetaja, tal polnud ilmselgelt aimu minu kokkulepetest näitlejaga. Mõtlesin pool päeva, mis ma teen, mis ma teen. Lõpuks helistasin näitlejale, püüdsin vabandada, et mina ei teinud, aga kes see ikka usub... Näitleja lihtsalt nuttis teisel pool telefoni otsas, ja mul oli temast nii kahju, sest olin talle lubanud midagi, mida ma ei suutnud täita. See pani mind mõtlema, milline mõju on artiklitel.

Lõpetasime viisakalt kõne ära. Ma ei ole hiljem juhtunud selle näitlejaga ühtegi intervjuud tegema. Ma vist ei ole isegi helistanud talle, et ta saatesse tuleks. See oli mulle valus õppetund.

Olete pärit Rakverest. Kui raske on sealt välja murda?

Sellega seoses mäletan vaid seda, kui läksin Tartu Ülikooli. Olin enesekindel, et astun nüüd sisse, aga seal selgus, et terve Eesti on täis tublisid ja tarku inimesi, kes soovivad saada Tartu Ülikooli. Vastu võeti 15, mina olin 17. Õppisin tasulise koha peal.

Meie kursusel lõpetas neli inimest ettenähtud ajaga. Mul oli muidugi motivatsioon lõpetada õigel ajal, et mitte [rohkematel aastatel] õppemaksu maksta.

Kas raha selleks teenisite ise?

Vanemad aitasid, õppelaenu sai ka võtta. Kolmanda kursuse alguses läksin tööle Õhtulehte. Enne seda olin Üliõpilaslehes mõned artiklid kirjutanud ja mingi kopika teeninud. Esimesel aastal ülikoolis sõin ainult Michi kiirnuudleid. Mõtlesin, et ei soovi elu lõpuni nii toituda.

Tänu millele olete omal alal Eestis nüüdseks tegijate sekka jõudnud?

Sellele ma tõesti ei oska vastata. Elasime [kursusevenna Siim] Saidlaga mitmeid aastaid koos, arvan, et kasvatasime üksteist suhteliselt palju. Tema on ka väga uudishimulik. Tema on kindlasti mind palju mõjutanud.

Kust te juhioskused pärinevad?

Need on töö käigus kujunenud. Arvan, et oleksin palju parem juht, kui oleksin lugenud läbi ka mõne juhtimisõpiku. Ülikooli lõputöö kirjutasin toimetamisest Eesti päevalehtedes. Süvenesin sellesse, mida inimesed tunnevad siis, kui nende lugu tõmmatakse punase pastakaga maha, ja kuidas on tore, et toimetaja käitub.

Mis vigu olete juhina teinud?

Juhina ei ole eriti hea olla emotsionaalne. Olen kahjuks tohutult emotsionaalne. Aga arvan, et ma ei ole inimeste peale kunagi karjunud.

Eks juhi amet ole selline, et elu õpetab. Püüad paremini aru saada, kuidas teised inimesed mõtlevad, ja vastavalt sellele käituda.

Kas elate selleks, et töötada, või töötate selleks, et elada?

Töötan sellepärast, et mulle meeldib ajakirjanikutööd teha. Mulle tundub, et see on amet, kus saad ajaga minna ainult paremaks: õpid juurde uusi nippe ja õpid inimestega paremini suhtlema.

Mille peale teenitud raha kulutate?

Reisimise peale. Kui lähed Eestist välja, siis puhkad paremini, sest siis ei ole sul kogu aeg ees uudiste virvarri, siis sa ei pane «AKd» mängima ega vaata, mis on Postimehe online’is.

Ja ma ei taha, et kodus oleks suvalised asjad, näiteks suvaline diivan, mille sain odavmüügilt. Katsun koguda ja osta sellise diivani, mis tundub, et sobib. Aga ega mul raha nii palju ka ole, et seda lakkamatult kulutan. (Naerab.)

Mis võiks pärast «Radarit» teie ellu tulla?

Ma ei tea. Ma ei ole ühtegi asja, mida olen teinud, suutnud ette näha – need on ise tulnud. Tagantjärele vaadates tundub, et need on tulnud õigel ajal, aidanud mul areneda oma töös. Praegu on huvitav «Radarit» käima joosta.

Kas «Radar» võistleb mingil viisil «Pealtnägijaga» või mitte?

Eks Eesti meediamaastikul võistlevad kõik kõigiga. Kui ma ütlen, et meil ei ole ambitsiooni pakkuda huvitavamaid teemasid kui «Pealtnägija», siis ma valetaksin. Aga ma ei kõrvuta meid iga päev ega pane saateid kaalukausile. Meile on oluline, et teisipäeval, kui «Radar» on eetris, meid vaadatakse. Mida inimesed kolmapäeva õhtul [«Pealtnägija» ajal] teevad, ei kuulu juba meie toimetuse kompetentsi.

Olen täheldanud, et kolmas ajakirjanumber või kolmas saade on kõige kriitilisem. Selleks ajaks on esimene eufooria tavaliselt läinud, tundub, justkui kõik oleks paigas. Aga siis saad aru, et tegelikult ei oska sa piisavalt hästi probleeme ette näha, et vaakumeid ei tekiks.

Meil on järgmisel nädalal kolmas saade.

Marii Karell (33)

Kanal 2 telesaate «Radar» peaprodutsent ja peatoimetaja

Sündinud 27. detsembril 1980 Kundas

Lõpetanud Rakvere reaalgümnaasiumi 1999

Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala 2003

Töötanud ajakirjanikuna Üliõpilaslehes, Eesti Päevalehes, Õhtulehes

2005 sisustusajakirja Diivan peatoimetaja

2006 asutas nädalakirja Naisteleht ja 2008 Naistelehe Nipiraamatu

2006 juhtis ETV suvist hommikuprogrammi «Värskelt õhus», 2013–2014 oli «Ajujahi» vastutav toimetaja

2009 lõi koos Siim Saidlaga kirjastuse Fookus Meedia, kus on kirjutanud/toimetanud Katrin Karisma, Urmas Oti, Michael Jacksoni, Jeremy Clarksoni elulugu ning Tiina Toometi loomalugusid; kirjastus annab välja ajakirju Tiiu, Maret, Tervisetark ja Elukiri

2009–2013 ETV telesaate «Ringvaade» vastutav toimetaja

Elukaaslane Märten Vaher, ETV elusaadete toimetuse režissöör; neil on aasta ja nelja kuu vanune poeg Miike

arvamus

Siim Saidla,

kaasomanik kirjastuses Fookus Meedia

Kanal 2 on saanud «Radarile» väga hea peatoimetaja. Marii suudab inimesi sütitada: oleme temaga koos teinud seitse uut ajakirja ja päris mitu korda on juhtunud, et olen püüdnud edutult inimest tööle meelitada, aga lõpuks on üks kohtumine Mariiga inimese meelt muutma pannud. Aga sellest veel olulisem on, et Marii suudab inimestele tekitada väga selge raamistiku, kus nad teavad, mida neilt oodatakse. Ja kui neil ikkagi tekib küsimus, siis Mariilt saab kiiresti vastuse. Õigesti või valesti, aga ta otsustab ära ja töö käib edasi.