Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi sõnul keeldub Eesti tunnistamast kodakondsuseta elanike probleemi.
Toom: Eestis ei taheta tunnistada massilist kodakondsuse puudumise probleemi
15. oktoober 2014, 13:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile toimus Euroopa Parlamendis Euroopa Koostöövõrgustiku Kodakondsuseta Isikute Kaitseks (European Network on Statelessness) petitsiooni pidulik üleandmine, kus osales ka Toom. Petitsiooni autorid nõuavad Euroopa riikidelt 1954. aasta ÜRO kodakondsuseta isikute staatust puudutava konventsiooni ratifitseerimist ning apatriidiks ehk kodakondsuseta isikuks tunnistamise protseduuri välja töötamist. Pöördumisele on alla kirjutanud ligi seitse tuhat inimest, nende hulgas mitu sada eestimaalast, teatas Yana Toomi Eesti büroo.
«Kõigest neli Euroopa Liidu liikmesriiki pole seda konventsiooni ratifitseerinud ning üks neist on Eesti. Meie ametivõimud kutsuvad kodakondsuseta inimesi läbi lillede «määramata kodakondsusega isikuteks». Selline terminoloogia pole juhuslik: Eestis ei taheta tunnistada massilist kodakondsuse puudumise probleemi ning eelistatakse teha nägu, et hallipassimehed on lihtsalt pika taibuga inimesed, kes pole kahe aastakümnega suutnud otsustada, mis riigi kodakondsust valida,» sõnas Toom.
Euroopas elab ühtekokku 600 tuhat kodakondsuseta inimest. Rahvastikuregistri andmetel on Eestis 86 tuhat «halli passi» omanikku, keda ÜRO ametnikud arvestavad oma statistikas kui apatriite. «Sisuliselt oleme kodakondsuseta elanike arvu rekordi omanikud, kuid, erinevalt teistest Euroopa riikidest, keeldume seda probleemi mitte üksnes lahendamast, vaid ka tunnistamast,» nentis Toom.
«Esiteks, peab probleemi endale teadvustama ning tunnistama «hallipassimehi» kodakondsuseta isikuteks. Selleks on vaja välja töötada ÜRO konventsioonile vastav kodakondsuseta isiku staatuse määramise protseduur,» selgitas Toom. «Edasi aga läheb Eestil raskeks selgitada Brüsselis, kust tekkisid 21. sajandil ühes Euroopa riigis üleöö sada tuhat kodakondsuseta inimest ning miks pole selle probleemi lahendamiseks aastakümneid midagi ette võetud, aga tegelema sellega peab.»