Soomere tahab parandada Teaduste Akadeemia suhtlust ühiskonnaga

Toomas Randlo
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teaduste Akadeemia uus president Tarmo Soomere.
Teaduste Akadeemia uus president Tarmo Soomere. Foto: Tairo Lutter

Eesti Teaduste Akadeemia uueks presidendiks valitud mereteadlane Tarmo Soomere ütles Postimehele antud intervjuus, et tahab parandada teadlaste ühenduse suhtlust ühiskonnaga. Soomere sõnul on üks tema soovidest, et akadeemikud, kui oma ala parimad spetsialistid, hakkaksid päevakajalistesse teemadesse vajadusel sekkuma.

Mida kavatsete esimese asjana Eesti Teaduste Akadeemia presidendina teha?

Esimene plaan ja kohustus on panna kokku meeskond. Mingis mõttes on see keeruline, sest meeskonna valib üldkogu, kuid presidendi soovitust arvestatakse tugevalt. Akadeemial ees seisvate ülesannete lahendamiseks on vaja väga jõulisi inimesi. Kõik need akadeemikud on aga täielikult hõivatud oma erialase teadusliku tööga. Need inimesed, keda meeskonda kutsuda, peavad olema nõus sellega, et loobuvad osast oma teadustööst ja pühendavad suure osa oma ajast Akadeemiale. See on valus valik.

Teilt oodatakse, et muudaksite Teaduste Akadeemia mõjukamaks ning tooksite selle rohkem pildile. Kuidas seda teha plaanite?

Seda kindlasti oodatakse, aga see ei ole elu ja surma küsimus. Tegelikult on Teaduste Akadeemia pildis liikmete kaudu. Praeguses arengustaadiumis on Eesti Teaduste Akadeemia personaalakadeemia ning tema tugevus on liikmete tugevuses ja tegevuses. Võtame näiteks akadeemik Ene Ergma, kes oli palju aastaid riigikogu esimees; akadeemik Jaak Aaviksoo, kes oli palju aastaid minister; akadeemik Endel Lippmaa, kes sisuliselt saavutas MRP (Molotovi-Ribbentropi pakt - toim) tühiseks tunnistamise. Akadeemia on liikmete kaudu kogu aeg pildis. Kus on see pudelikael? Nende tegevust ei seostata akadeemiaga. Arvan, et selle pudelikaela ületamine võtab aega, sest inimesel tuleb kirjutada pagunite hulka veel vähemalt üks sõna. See on harjumatu. See on Akadeemia poolt tunnetatud vajadus, et nii tuleb teha, sest üksikult tehes on igaühe panus teatud summa, aga terviklik panus oleks palju suurem.

Kas plaanite hakata päevakajalistel teemadel rohkem sõna võtma? Näiteks praegu on maailmas paanikat tekitamas Ebola viirus. Selle ohtlikkusest inimestele lihtsa ülevaate andmine rahustaks kindlasti paljusid.

Üks Akadeemia tulevikuplaanidest ja ka minu isiklikest soovidest on, et akadeemikud taolistes situatsioonides reageeriksid. Kui seda natuke bürokraatlikumal moel väljandada, siis et kõik akadeemikud monitooriksid valdkondi, mis külgnevad nende teadusega. Niipea kui nad näevad midagi, mis on hakanud viltu minema või vajab selgitust, siis nad kohe sekkuvad. Mõte on selles, et kui suudame anda mõistliku selgituse kohe alguses või korrigeerida kõrvalekalded juba eos, siis hoiame sellega kokku tohutut inimressurssi. Paljudes asjades on nii, et millegi efektiivselt tegemiseks tuleb midagi muud ära jätta. Akadeemia ja akadeemikute sisuline kohus oleks jooksvalt oma ala parimate spetsialistidena asjadel silma peal hoida. Täna oli jutuks ka geneetiliselt muundatud toiduainete kasutamine ja kus on nende ohud. Isegi kui akadeemikud ei ole selle ala parimad eksperdid, siis nad suudavad leida parimad. Me näeme vajadust töötada käsikäes teadusajakirjanikega, et sünniksid tekstid, mis oleks mõistetavad ka tavalugejale. Nii peaks sündima parim populaarteadus ja niimoodi kannaks Akadeemia oma rolli sellel ühiskonnatasandil kõige väärikamalt.

Seega saame öelda, et Te tahate tuua Teaduste Akadeemia inimestele lähemale?

Akadeemikud teevad seda nagunii. Pigem on probleem selles, et kommunikatsioon pole ühiskonnani jõudnud. Samal ajal on kasvanud üles terve teadusajakirjanike põlvkond ja on loodud Teadusajakirjanike Selts. Niimoodi kommunikatsiooniekspertidega koostööd tehes jõuab akadeemikute poolt pakutav sõnum ühiskonnani. See on pigem kahepoolne infovahetus, aga võib ka nimetada lähenemiseks.

Teaduse rahastamine pole 2008. aastast kasvanud. Mida see Teaduste Akadeemia lähituleviku jaoks tähendab? Kas on loota rahaliste vahendite suurenemist või peate hoopis kulusid kokku tõmbama?

Akadeemia rahalised vahendid vähenesid isegi rohkem, kui teaduse finantseerimisel. Alates aastast 2008 pole teaduse finantseerimine kasvanud ning see tähendab, et jooksevhindades on vähenemine olnud ligi 30 protsenti. Usun, et suurelt jaolt on selle taga olnud kommunikatsiooniprobleemid. Akadeemia süü on see, et me pole suutnud selgeks teha, kus on Akadeemia, teadlaste ja kõrghariduse tegelik panus ühiskonda. Seda on raske selgitada, kui ühiskonnas pole piisavalt haritud kuulajaid. Vastastikune mõistmine areneb koos ühiskonna haridustaseme kasvuga. See võtab aega. Selleks, et Akadeemia muutuks nähtavaks, on vaja mitmeid aastaid eeltööd. Akadeemia on hakanud rääkima inimkeeles ja samal ajal haridustaseme tõusuga on kasvanud nende inimeste hulk ühiskonnas, kes saavad aru akadeemikute poolt pakutavast sõnumist. Eks see protsess läheb nii edasi ja kui ühiskond mõistab, et Akadeemia poolt pakutaval on väärtus, siis see on alus, mille baasil saab tekkida rahastamise suurenemine. See on kahepoolne protsess.

Teaduste Akadeemias on 79 akadeemikut, nendest 77 mehed ja kaks naised. Millest tuleneb selline meeste domineerimine? Kas teadus ei suuda naisi oma ridadesse meelitada või on seal mõni muu põhjus?

Mul on raske kohtumõistja olla. Mu doktorantidest kipuvad rohkem kui pooled olema tüdrukud ning need, kes on seni kaitsnud, on jagunenud pooleks. Akadeemiasse valimisel on sõel äärmiselt tihe, kuid mitte niivõrd kandidaatide arvu poolest, vaid kandidaadiks saada on äärmiselt keerukas. Selleks, et saada Akadeemiasse, peab olema kombinatsioon mitmetest omadustest. Mitte ainult teaduslik ektsellentsus või siis loominguline kuulsus, mis on ka mingis mõttes väga oluline, vaid peab olema ka sotsiaalne närv ning teatav võimekus oma sõnumit kohale viia. Millegi pärast on juba kandidaatide seas väga vähe naisterahvaid. Mingis mõttes on tippteaduse probleem kogu maailmas, et see on väga maskuliinne. Ma ei tea aga põhjust ja ei oska pakkuda retsepti selle lahendamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles