Saaremaa ranniku lähedal 9. juulil põhja läinud vetikalaev Liina, mis viis märga hauda ka kaks meeskonnaliiget, tõsteti eile pärast kogu päeva väldanud ponnistusi seitsme meetri sügavusest merepõhjast üles.
Vetikalaev kerkis 7 meetri sügavusest
4. august 2010, 12:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kella kümneks hommikul olid Saaremaal Triigi sadama lähedal õnnetuspaigas juba ootamas tuukrid ning veeteede ameti laev EVA-317, et sinna varem püsti löödud ohumärk maha võtta. Vesi oli rahulik ja ilm pilves, kuid paljulubav.
Üks päeva peategelasi saabus 40 minutit hiljem. See oli ujuvkraana Viiking, mille püha ülesanne oli Liina merepõhjast pinnale sikutada. Massiivselt aluselt kostsid kriuksatused ja läbi valjuhääldi kapteni venekeelsed korraldused. Laev loksus soovitud kohale paika ning teised (piirivalvelaev, kaks veeteede ameti alust ja veel paar kaatrit) tõmbusid aupaklikult eemale.
Paksult muda täis
Võiks ju arvata, et mis see ära ei ole – vaja vaid konksud laeva vraki külge ühendada ja see siis üles vinnata. Kuid tegelikult võttis kõik aega. Tuukrid hüppasid vette, vaatasid ja uurisid ning alles kell 12.40 lasi kraana esimest korda otsad vette.
«Laev oli rohkem pinnasesse vajunud võrreldes esimese korraga, kui seal käisime,» selgitas Tuukritööde OÜ juhataja Kaido Peremees. Esimest korda uuriti sündmuspaika vahetult pärast õnnetust. Vööriosa oli nüüd rohkem ära vajunud ning laev 30-kraadise kreeni all.
Tund hiljem kostis mootorite müra ning konksu otstes olevad ketid tõmbusid pingule. Esimesed sikutamiskatsed olid väga ettevaatlikud ja pikkade pausidega. Tuul valjenes ja lained loksusid kohati kõvemini. Umbes kella kahe paiku paljastasid nad oma saladuse.
Masinate mootorimürina taustal kerkis veest kõveraks vajunud valge mast. Seejärel mudane kabiin, valge kraana ja sinine äär, millele kirjutatud nimi Liina. Aknad olid läbipaistmatud ning tekk paksult muda täis.
«Uppumise ajal tõmbab muda ja vetikaid sisse,» nentis Peremees. Töömehed kühveldasid seda labidatega ning pesid tekki veesurvega. Masinaruum tühjendati sogast pumbaga, mis alatasa ummistuma kippus.
Peremees oletas, et mast sai vigastada hiljem – tõenäoliselt sõitis keegi sellele otsa. Kuna laeval vigastused puudusid, oli tema esmane hinnang, et alus uppus, kuna läks lihtsalt ümber.
Huvitaval kombel olevat vööriluuk esimesel vaatlusel olnud tugevalt suletud, ent nüüd täiesti lahti. «See võis ka tormist olla,» täheldas Peremees.
Laev ise oli ikka veel rohkem vees kui väljas. Piirivalvelaev tõmbas ümber ülestõstmise koha absorbent-poomi, mis imab endasse õli, et reostust vältida. Kasu sellest võis peatselt näha, kuna valge poom muutus hallikaks ja laeva ümber tekkisid õrnad õlilaigud.
Liina kaalub 22,7 tonni, ent koos lastiga, nagu ülesupitamise ajal, koguni 34 tonni. Leiti, et vetikatest koosnevat lasti pole mõttekas enne välja pumbata. Pealegi on Viikingil piisavalt rammu, et mõnest lisatonnist mitte numbrit teha.
Kallis ettevõtmine
Laeva ülestõstmisega tegeleva Insenerehituse OÜ tehnikadirektor Sulev Ahlberg nentis, et esialgu on kõik kulgenud plaanipäraselt ning säärases töös tehniliselt midagi keerulist ei ole. Ent odav pole ettevõtmine sellegipoolest.
Ahlbergi sõnul jääb töö hind alla poole miljoni krooni, ent laev üles tõsta ja korda teha olevat siiski mõttekam kui uus alus osta.
Õhtul tuli maadelda veel ühe probleemiga. Kui laevale suurem voli anti, vajus see tugevalt kreeni ning vesi valgus tekile. See tähendas, et Viikingi slepis teda lohistada ei saanud.
Kuigi siseruumid olid mudast ja veest tühjad, tuli siiski ka vetikalast maha saada. Vetikaid oli ligi 12 tonni ning töö tehti kraana abil 200-liitriste ämbritega. Kõik sai valmis alles õhtul, mil Liina viidi Viikingi abil Triigi sadamasse.