Eesti seaduste järgi on isaduse vaidlustamine ja tuvastamine keeruline ja nüansirohke protseduur, kuna reeglina on tegemist kolme või nelja erineva osapoolega.
Isaduse vaidlustamine on keeruline ja nüansirohke
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
19. oktoober 2014, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Nikluse sõnul teeb põlvnemisvaidluste puhul õigusliku regulatsiooni nüansirohkes vajadus arvestada kõigi osapoolte õigusi ja huvisid.
«Isaduse vaidlustamisega tuleb tegeleda olukorras, kus rahvastikuregistrisse on kantud isana sisse mees, kes tegelikult ei ole lapse isa. Kui isaduse vaidlustamise tulemusena on selge, et rahvastikuregistrisse isana kantud mees pole tegelikult lapse isa ja tema kohta tehtud kanne on kustutatud, siis saab kohus asuda tuvastama, kes on lapse tegelik isa, et saaks rahvastikuregistrisse isana kanda õige mehe,» lausus Niklus.
Isaduse vaidlustamise õigus on rahvastikuregistrisse isana kantud mehel, emal ja lapsel. Vaidlustamise õigus on ka mehel, kes sooviks ise olla isana rahvastikuregistrisse kantud, kuid tema puhul on seadusandja teinud erandi ja ütleb, et tema võib isaduse vaidlustamise hagi kohtusse esitada üksnes aasta jooksul pärast lapse sündi.
Ka pärast aasta möödumist lapse sünnist saab mees, kes sooviks ise olla isana rahvastikuregistrisse kantud, vaidlustada teise mehe kohta tehtud isaduse kande, kuid sellisel juhul on vaja lapse ema ja isana rahvastikuregistrisse kantud mehe nõusolekut. Kui seda nõusolekut ei ole võimalik saada, siis tuleb kohtult taotleda, et kohus asendaks nõutavad nõusolekud.
«Nõue, et mehe poolt, kes soovib enda lapse isana rahvastikuregistrisse kanda, tuleb isadus vaidlustada ühe aasta jooksul alates lapse sünnist, on seatud eelkõige õigusrahu ja -kindluse huvidega. Ka pärast ühe aasta möödumist saab nõude esitada, kuid sellisel juhul peab olema selleks juba mõjuv põhjus. Isaduse vaidlustamise hagi tuleb esitada mehe vastu, kelle kohta on rahvastikuregistris tehtud isaduse kanne. Lisaks tuleb hagiavaldus esitada ka lapse suhtes,» selgitas Niklus.
Kui kohus on tuvastanud, et rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mees ei ole tegelikult lapse isa ja teinud selle kohta lahendi ning kanne rahvastikuregistrist kustutatakse, siis saab alustada isaduse tuvastamise vaidlusega. Ka selle nõude võivad kohtusse esitada nii ema kui ka laps või siis mees, kes soovib end lasta isana tuvastada. Kui hagi esitab kohtusse isa, siis on kostja laps. Kui esitab laps või ema, siis on kostja mees.
«Seega on praegu olemas õiguslik regulatsioon, mis võimaldab isaduse vaidlustamise ja tuvastamise vaidlused läbi viia, et tagada lapse ja tegeliku isa õiguste kaitse,» lausus Niklus.
Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna nõuniku Kristin Mikleri sõnul on pärast seaduses märgitud tähtaja möödumist võimalik isadust vaidlustada ka vastava valdkonna eest vastutaval ministril, järgides lapse kaalukaid huve.
«Samas kehtib ka ministrile perekonnaseadusest tulenev üheaastane tähtaeg, mis tähendab, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal ministrile on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Minister ei pea ootama aega, mil teised õigustatud isikud on vaidlustamise aja mööda lasknud,» lausus ta.
Ta märkis, et selliste pöördumistega ministri juurde üldiselt tihti ei tulda ja pigem on tegu erandi kui reegliga.
Mikler rõhutas, et lapse huvides on lapse bioloogilise isa kandmine rahvastikuregistrisse isana juba sünni registreerimisel, kuna nii on lapsele tagatud võimalikult stabiilne keskkond kasvamiseks. Samuti on võimalik selliselt vältida hilisemaid isaduse vaidlustamisega kaasnevaid võimalikke probleeme.
«Seega on oluline, et juba sünni registreerimisel perekonnaseisuasutusse kohale tulnud lapsevanematele selgitataks isaduse omaksvõtu õiguslikke tagajärgi ning seda, miks on oluline, et rahvastikuregistrisse oleks kantud lapse isana tema bioloogiline isa. Perekonnaseaduses sätestatud isaduse vaidlustamise lühikesed tähtajad on seatud eelkõige lapse huvide kaitseks,» sõnas Mikler.
Postimees kirjutas eelmisel nädalal, kuidas Narvas elava mehe bioloogiline laps on Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonna eestkostel, kuna selgus, et lapse ema on juba abielus ja ühtlasi tunnistatud teovõimetuks. Naine oli lapse sünni ajal abielus ja rahvastikuregistrisse kanti lapse isana lapse ema seaduslik abikaasa, kellega naisel juba pikka aega mingit kontakti ei ole olnud. Hoolimata pikast võitlusest ja kohtusse pöördumisest ei ole mees seni saanud end rahvastikuregistris oma bioloogilise lapse isana registreerida. Seda konkreetset juhtumit ei soovinud justiitsministeeriumi ja siseministeeriumi esindajad kommenteerida.