/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Ruslan Trochynskyi, kes homme saab 38, kardab isale helistada.
Isa Mykola elab Bilõtskes, venepärase kirjapildi järgi Belitskojes. See jääb Donetskist poolesaja kilomeetri kaugusele loodesse. Peale isa elavad seal ka tema onu ja paljud kolmanda ringi sugulased.
Trochynskyi, eesti-ukraina bändi Svjata Vatra solist, elab oma naise Terje ja kolme lapsega Viljandis. (Just nimelt Trochynskyi, mitte Trotšinski, märgib ta.)
Üks tema õdedest, kes elab Donetskis, rääkis viimati, kuu aega tagasi, et olukord kodumaal on raske: eales ei või teada, kust tuleb pomm ja kes on sealses konfliktis kes. Inimesed on pidanud selgeks õppima, kuhu häire korral joosta ja varjuda.
Tõele au andes kartis Trochynskyi pärast olukorra pingestumist Ukrainas küsida isalt isegi seda, kelle poole ta hoiab. «Äkki kuulab keegi tema telefoni pealt?» räägib Trochynskyi eesti keeles oma kartustest. «Äkki ta ei julge öelda?»
Aga isa ütles: «Loomulikult olen ma ukrainlane!»
Seda vähem soovib Trochynskyi oma isa telefonikõnedega ohtu seada. Niigi on isal hakanud tervis logisema: põlved valutavad, nii et neid tuleb alatasa süstida. See on elupõlise kaevuritöö järelmõju.
Mykola tütar Anna (31) uuest suhtest, Trochynskyi poolõde, kes jagab Donetskis pensionäridele toiduabi, kõneles talle lõppeva nädala keskel, milline olukord seal valitseb. Mõned rajoonid on rahulikud, teistes toimub rahutusi pidevalt; osa koole hakkas tööle 1. oktoobrist, kuid osa on pommitatud ja seal tunde ei toimu; palka, kui seda üldse makstakse, kätte ei saa, sest pangad ei tööta; pensione välja ei maksta.
Loe edasi Postimees Plussist või paberlehest!