Postimees Rootsis: kohalikud ei tunne hirmu ega usu allveelaeva leidmisse

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Allveeotsingute tulipunktis asuva tillukese Dalarö küla elanikud tunnistasid täna Postimehele, et hirmu Rootsi julgeoleku pärast pole esiuudiseks kerkinud allveelaevajaht neis tekitanud. Küll aga ütleb nende kogemus, et mereväe lootus võõrriigi alus skääride vahel tabada on kaduvväike.

«Ma nägin oma aknast, kuidas mereväe laevade tuled vee peal vilkusid,» meenutas Dalarö elanik Robert eile hilisõhtul skääride vahel avanenud pilti. Ta polnud ainus tunnistaja, sest kailt, kus maabuvad lähedalasuvatele saartele viivad praamid, tegid eile ööpimeduses otseülekandeid Rootsi ja Norra televisioonikanalid. Kohalike jaoks, kelle elamud nagu tikumajakestena graniitkaljudelt otse merepiirini ulatuvad, oli aga esmaspäeva õhtupimeduses toimunu nagu vaatemäng esireast.

Robert meenutab, et kui pseudonüümi Erik taha peituva 27-aastase mehe tehtud foto skääride vahel veepinnale tõusnud allveelaevast eelmisel nädalal Aftonbladetis ilmus, mõistis ta kohe, et see on tõenäoliselt tehtud Dalaröst mõned kilomeetrid põhjapool.

Olukord allveelaevade jaoks on skääride vahel soodne, sest kuigi veesügavus on valdavalt 30-40 meetrit, on küllalt ka 100-meetri sügavusi süvikuid.

«Nad otsivad allveelaeva. Nüüdseks on merevägi liikunud Dalaröst mööda lõunapoole. Operatsioon on endiselt käimas Nåttarö kandis, aga ma arvan, et ka siin on veel üksusi,» ütleb Robert. Vaid loetud minutid varem sõitiski Dalarö sadamast mööda kaitsevärvides patrull-laev, aeg-ajalt võib aga näha vilkuritega väikepaate.

Robert võtab taskust nutitelefoni ja avab väikelaevnikele mõeldud navigatsioonirakenduse. Sealt avanev pilt ei jäta kahtlust, et skääride vaheline ala on kohalikele eluliselt oluline liikumistee.

Roberti sõnul ei pea paika eile meediasse jõudnud teade 10-kilomeetrisest liikumiskeelutsoonist, sest kohalike teada keelas merevägi eile mõneks tunniks liikluse vaid kahe saare, Ornö ja Utö vahelises väikeses väinas.

Pärast seda liikus merevägi edasi lõuna suunas ja teostab otsinguid väikese Nåttarö saare ja Nynäshamnist Poola Gdanskisse viiva laevatee vahel. Just asjaolu, et enne sellesse paika jõudmist pole merevägi teatanud ühestki märkimisväärsest leiust, muudab Roberti skeptiliseks.

«See on väga suur ja üsna suletud ala. Mineviku kogemused näitavad, et sellel alal on väga raske allveelaeva leida - eriti näiteks sellist, mis püsib  ja hääletult põhjas paigal,» ütleb Robert.

Rootslastele pole allveelaevajaht midagi uut. 1980ndate keskel ajas Rootsi merevägi korduvalt tulutult oma saarestikus NSVLi allveelaevade jälgi. Viimane allveelaevajaht jääb aga 2011. aastasse.

«Ma ei usu, et nad midagi ka seekord leiavad. Praeguseks oleme me seda neli päeva jälitanud ja midagi pole juhtunud. Kui merevägi lähiajal midagi uut märkab, siis nad ilmselt jätkavad. Kui aga mitte, siis annavad alla.»

Dalarö poodi külastanud kohalikud elanikud tunnistasid Postimehele, et neid paneb allveelaevajaht pigem imestama, kui hirmu tundma. Peamine põhjus on selles, et armee ja valitsus on operatsiooni asjaoludest avaldanud vaid nii väikese osa, et kohalikel on keerukas julgeolekuohtu hinnata.

«Sellest, mida me praegu Putini tegevuse kohta näeme, on selge, et peaksime hakkama rohkem investeerima riigikaitsesse või liituma NATOga,» ütleb Robert. On NATO kaart tõesti laual? «Rootsi on alati olnud neutraalne, aga ma arvan et see võiks olla võimalus,» kinnitab ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles