Kui süsimustade kiharatega koreograaf Maria Rääk laseb kuuldavale oma flamenkokingade rütmikad helid, vajuvad Vanemuise kontserdimaja suurel laval istuvate tüdrukute suud imestusest ammuli.
Tuline tants tõmbab lastel suu kõrvuni
21. oktoober 2014, 21:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii mõnigi üritab salamisi järele proovida, kas nende pehmetallalistest saabastest annab samasugust särtsu välja võluda. Esialgu mitte. Aga selleks nad seal laval istuvadki, et saada aimu, kuidas oma kehaga muusikat ja rütme luua.
Need 23 laval istuvat tüdrukut on tulnud osa saama Eesti Kontserdi korraldatavast üritustesarjast «Teeme ise muusikat», kus lastel on võimalik teha tutvust rütmide ja helide maailmaga erinevate kultuuride muusika abil.
Pill alati kaasas
Flamenkoõpetaja Maria Rääk, kaunis kui Esmeralda, küsib lastelt, kas nad ikka võtsid oma rütmipillid kaasa. Tüdrukud on hämmingus: neile pole keegi öelnud, et oleks pidanud midagi kaasa võtma.
«Aga ma näen, et need on teil kõigil ikka kaasas,» teatab sarmikas õpetaja. «Need on teie oma käed!»
Ja tõesti, peopesasid eri asendisse pannes kõlavad kas tuhmid või hoopis säravad heledad plaksud. Kui lapsed lõpuks toolidelt tõusevad ja ka jalgade müdinat ametlikult proovida võivad, teeb 23 jalapaari kamba peale pea sama kõva müdinat kui temperamentne õpetaja üksi oma eriliste kingadega, millel on päka ja kontsa all väikesed naelad.
Esmalt näib jalgade ja käte koostöös rütmiliste helide tekitamine lapsi segadusse ajavat. Pole ka ime, sest flamenkot loetakse üheks maailma raskeimaks tantsustiiliks, nii et neile, kel flamenko selge, tunduvad kõik teised tantsustiilid harjumatult lihtsad.
Ent kui Maria Rääk on viimaks kogu tantsunumbri kiirelt ette vuristanud, jäävad lapsed üllatunult vaatama, tagareast kostab siiras vaimustusohe «Lahe!» ja edasine harjutamine on juba eesmärgipärasem.
Kuid õppimine muutub veel raskemaks. Nüüd tuleb jalgadega teha korraga nii rõhklööke kui ka tantsusamme, käed käivad samal ajal nipsutades ühele ja teisele küljele, puusad nõksuvad ning pea peab suutma teha järske lennukaid pöördeid.
Nii mõnelgi tüdrukul on kulm kortsus: «No kuidas ta seda teeb?!» Aga kui suure lava suurtest kõlaritest hakkab kostma rütmikas Hispaania mustlasmuusika, loksub kõik justkui paika. Lõpuks tunnetavad lapsed, kuidas liigutused muusikasse sulanduvad, puusad hakkavad õiges rütmis nõksuma, seljad venivad elegantselt sirgeks ja naerul suud paljastavad valged hambaread.
Vaevalt kolmveerand tunniga on Maria Rääk suutnud harjutajais tekitada lõunamaise meeleolu ja panna nende kehad särtsakate rütmide saatel tantsima, nii et tüdrukud ise paluvad lõpuks veelgi kiiremaid tantsusamme.
Suurele lavale
Tants enam-vähem selge, valguvad kontserdisaali ka ülejäänud lapsed, kes on erinevates maailmamuusika õpitubades silmad särama saanud ja ootavad nüüd ühist esinemist.
Üheksa-aastane Katariina Rääbis ja tema kümnene klassiõde Minna Lepik Tartu Veeriku kooli 3.a klassist hoiavad oma flamenkoettekannet oodates hinge kinni.
«Päris õudne!» tunnistab Minna ootusärevalt, ent on siiski väga rahul, et valis just flamenkoõpitoa. «Meil oli väga äge õpetaja!» vadistab tüdruk. «Ja ta oli nii ilus!» õhkab kõrvalt Katariina, kes käib ise peotantsutrennis ja on seal ka flamenkoga veidi tutvust teinud.
Kuid nüüd algab laval alles tõeline elu! «Dum-dum-ti-taa!» mütsuvad savipottidest valmistatud India trummid teises õpitoas osalenud laste käe all. Saalis hakkavad kõlama kaasaelavad plaksud ja vaimustushüüded.
Neile, kel flamenko selge, tunduvad kõik teised tantsustiilid harjumatult lihtsad.
Kord jõuab flamenkotüdrukute kätte, kellele õpetaja on pannud nimeks La Chispa – tulesäde. «Kuna meil tuli proovi ajal natukene suitsu juba kontsadest, siis äkki hakkab ka sädemeid lendama,» põhjendab Maria Rääk nimevalikut ja annab publikule käsu istuda tooli äärele, nii et selg tooli ei puutu, panna käed plaksutamisvalmis ning kui süda ihkab, hõigata tantsijatele kaasa «Olé!».
Noor publik on juba nii üles köetud, et plaksutab ja hõiskab sama emotsionaalselt kaasa kui laval tantsivad tüdrukud. Räägi siis veel eestlastest ja nende jahedast temperamendist!
Kui Katariina Rääbis lavalt tagasi oma kohale jõuab, võdistab ta õlgu ja imestab, millest küll see esinemisnärv nii suur oli: «Nii hirmus oli! Ma olen ju ka varem esinenud, aga siis ei olnud üldse nii hirmus.»
Kontserdimaja õhk muutub aga üha kirevamaks – kõlavad Kreeka ja seejärel Ukraina meloodiad. Ning kui trummar Reigo Ahven oma Aafrika trummide orkestri Tartu Kesklinna Inimsööjate Inimsööjad lavale toob, mürtsuvad kuumad musta mandri rütmid värviliste prožektorite sähvides nii vägevalt, et liblikad tõusevad kõhus lendu.
Ka publik hakkab jalgadega kaasa trampima ja võiks kahtlustada, et suur Aafrika elevantide kari jookseb kontserdimaja saalist läbi.