Vanemad ei saanud kusagilt kaitset peksjast poja eest

Irina Kablukova
, Den za Dnjomi ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sugulased suhtlesid Sergeiga enamasti telefonitsi või sõprade kaudu.
Sugulased suhtlesid Sergeiga enamasti telefonitsi või sõprade kaudu. Foto: Erakogu

Öeldakse, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteisega sarnased, aga iga õnnetu pere on õnnetu omamoodi. Võib-olla tõesti. Ehkki perekond Lopatnikovi õnnetus pole just väga erakordne ja küllap elab tänagi mõni pere samasuguses olukorras või satub sellesse homme. Ja samamoodi ei tea, kuidas tulla toime agressiivsuse ja alatusega.

Ajaleht sai perekond Lopatnikovi loost teada jurist Vjatšeslav Vassiljevi (õigusbüroo Stildem) kaudu, kes aitab kannatanutel suhelda õiguskaitseorganitega.

Perekond Lopatnikov koosnes isast, emast ja kolmest täiskasvanud pojast. Isa oli 74-, ema 80-aastane. Noorem poeg elab Moldovas ja temaga saab suhelda ainult telefonitsi.

Keskmine on meremees ega viibi seetõttu sageli Eestis. Sagedamini suhtles vanade Lopatnikovidega keskmise poja abikaasa, kes püüdis pikka aega äia ja ämma päästa.

Mille või kelle eest? Vanema poja Sergei eest, kes elas koos vanematega Tallinnas Lasnamäel. Püsivalt vanemate juures ei ole ta kaua elanud, varem käis ta seal ainult aeg-ajalt, elades pärast naisest lahkuminekut (lahutatud pole nad ametlikult senini) korrapäratut elu.

Tänavu veebruaris tegid eakad vanemad otsuse, mis ülejäänud perekonnale tundus imelik: nad kinkisid oma ühetoalise korteri esiklapsele. Tõsi, kinkeaktis oli klausel, et nad ise saavad seal elada elu lõpuni. Leping kinnitati notari juures, kes veendus, et kinkijad on terved, adekvaatsed, saavad oma tegudest aru ja suudavad neid kontrollida.

Sugulased tegid avaldusi

Jurist ütles, et lepingule allakirjutamisega algas eakate inimeste õuduste jada. Sergei muutus järsult: hakkas vanemaid süstemaatiliselt kolkima ja mõnitas neid igat moodi. Sugulased pöördusid politsei, sotsiaaltöötajate ja arstide poole, kes fikseerisid peksmise jälgi ja tervise üldist halvenemist. Aga midagi ei muutunud.

22. septembril leidis aset järjekordne vahejuhtum, mille järel vanemad olid taas läbi pekstud. Politsei viis Sergei minema, aga juba järgmisel päeval oli ta kodus tagasi, misjärel viidi Zoja ja Nikolai Lopatnikov kiirabiga Mustamäe haiglasse. 6. oktoobril said sugulased aga teada, et Nikolai on hooldushaiglas surnud. Zoja saadeti samuti hooldushaiglasse, kus ta suri mõni aeg pärast oma mehe surma.

Jurist esitas kuivad, emotsioonideta andmed. Sugulased kirjutasid mitu korda avalduse politseile ja prokuratuurile, nõudes kriminaalasja algatamist ning Sergeilt ja tema sõpradelt, kes samuti käisid korteris pidutsemas, vanainimeste mõnitamise võimaluse võtmist. Vähemalt kolm korda anti neile ametlikult eitav vastus.

Viimase kirja said nad prokuratuurist päev pärast Nikolai Lopatnikovi surma. Selles andis prokuröri abi Paul Pikma teada, et uue avalduse põhjal kriminaalasja ei algatata, sest asi on juba algatatud ning uurimist on alustatud varasemate episoodide põhjal. Millise paragrahvi alusel uurimine on algatatud, seda sugulased tol hetkel ei teadnud.

Me võtsime ühendust keskmise venna abikaasa Gulnaraga. «See oli põrgu,» sõnas naine. «Me üritasime koos mehega alati Sergeid maha rahustada või saada politsei ja sotsiaaltöötajate abi, aga meie pöördumiste peale ei reageerinud keegi. Kõik pöörasid meile selja. Sergei sõimas meil telefonis näo täis ja viskas toru hargile, mõnikord aga tuli kõnelda hoopis tema sõpradega, kes meid ähvardasid.»

Ta on kindel, et just mehevenna sõbrad on toimunus süüdi, kuigi ka küdi ise polnud kunagi ilmutanud kannatlikku meelt. Aga kuni joomakaaslased otse talle koju ei tulnud, ei peksnud ta vähemalt vanemaid ega ajanud neid korterist välja.

«Konstaabel sinna ei läinud, kuigi me palusime teda isegi kirjalikult. Kohale sõitnud patrullid viisid Sergei minema ainult üheks päevaks, siis tuli ta tagasi ja korraldas veel rängema peksmise,» rääkis Gulnara.

«22. septembril peksis ta vanemaid kohe tugevasti. Ta viidi jälle minema, aga lasti ka jälle vabaks. Siis lubas ta ise ja lubasid tema sõbrad, et midagi sellist enam ei kordu ja vanemate eest hakatakse hoolitsema. Kuid mõne tunni pärast helistasid naabrid ja ütlesid, et onu Kolja ja tädi Zoja seisavad alasti ja läbipekstuna tänaval. Ta peksis neid ikkagi uuesti ja viskas tänavale.»

Tol päeval viidi vanainimesed Mustamäe haiglasse. «Arstid ütlesid, et emal on roided murdunud, isal rangluu ja käsi. Peaaegu kogu haigla tuli vaatama vanemaid, kelle poeg oli läbi peksnud. Hiljem viidi nad Maardus asuvasse hooldushaiglasse. Seal onu Kolja surigi, meile öeldi, et kopsupõletikku. Tädi Zojat külastasin iga päev, aga tal oli kogu aeg aina halvem olla.»

Gulnara ütles, et Sergei keeldus isa matmast. Teatas, et tal pole raha, vanemate pensioni oli juba laiaks löönud. Gulnara maksis ise kinni äia ja ämma hoidmise hooldushaiglas. Ta sai teada, et 22. septembri peksmise asjus on siiski uurimine algatatud: teda on juba kutsutud tunnistust andma. Uurimise tõttu ei antud välja Nikolai surnukeha, nii et dokumendid õnnestus saada alles 15. oktoobril ehk kaheksa päeva pärast surma.

«Sergei ei ole peaaegu kunagi kaine, temaga ei saa üldse rääkida. Sõbrad on tal kogu aeg kõrval, ei lase Sergeil sugulastega üksi jääda, ähvardavad veel takkapihta. Kui teda telefoniga kätte saab, siis ta ainult sõimab.»

Elukohast lahkumise keeld

Põhja ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Arno Põder ütles ajalehele, et 22. septembril teatati politseile, et Linnamäe tee korteris tungiti kallale 74-aastasele mehele ja 80-aastasele naisele. Juhtunu asjaolude selgitamiseks alustas politsei kriminaalmenetlust kehalise väärkohtlemise paragrahvi alusel. Kahtlusalusena on üle kuulatud 46-aastane meesterahvas.

Palusime prokuratuuril täpsustada, kas seoses kannatanute surmaga muudetakse ka paragrahvi ning miks ei ole Sergeid seniajani vahi alla võetud.

«Kuriteo liik võib uurimise käigus veel muutuda, aga selle otsuse saab teha ainult kogutud tõendite põhjal. Vahetult pärast juhtunut kogutud andmetel ei olnud kannatanute vigastused rasked, kuid lõpliku hinnangu annab vigastuste tõsidusele kohtuarstlik ekspertiis,» vastas Põder. «Kui ekspertiis näitab, et vigastused olid rasked, või kui selgub, et kannatanu vastu kasutatud vägivald tõi kaasa tema surma, siis muutub ka kuriteo kvalifikatsioon.»

Ta täpsustas, et raskeks loetakse vigastusi, mis on eluohtlikud ja mille ravimisele kulub üle nelja kuu või kui nende vigastuste tõttu kannatanu kaotab mõne elundi, tekib raske psüühikahäire, katkeb rasedus või väheneb oluliselt töövõime.

«Esialgu sai kinnipeetud mees kahtlustuse teise astme kuriteos ja [kuna] teda pole varem vägivallakuritegude eest karistatud, kehtestas politsei talle eeluurimise ajaks elukohast lahkumise keelu. Vahistamine on äärmiselt tõsine isiku õiguste piiramine, mistõttu saab kohus võtta kahtlustatava vahi alla ainult siis, kui on oht, et ta hakkab kas menetlusest kõrvale hoidma või paneb toime uusi kuritegusid,» selgitas prokuratuuri esindaja.

«Kui uurimise käigus kogutud info sellistele ohtudele viitab, siis muudetakse kindlasti ka tõkendit. Kuriteo raskus pole seaduse järgi otseselt vahistamise aluseks, aga mida raskem kuritegu, seda suurem on menetlusest kõrvalehoidmise oht.»

Ajaleht pöördus ka politsei poole, et teada saada, kui sageli tehti väljakutseid Lopatnikovide korterisse. Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Viktoria Korpan teatas: «Seoses selle korteriga on politsei viimasel paaril aastal saanud mitu teadet korrarikkumise või elanikevahelise konflikti kohta. Korrarikkumiste või konfliktide põhjuseks oli alkoholi tarvitamine. Sealjuures kutsusid politseid välja mitmed selles korteris elavad inimesed ja korrarikkujateks olid samuti mitmed selles korteris elavad inimesed.»

Vastus tundus ebaselge, mistõttu palusime selgitada, miks ei sekkunud politsei tõsisemalt. Sergei ähvardab ju praegugi ikka veel oma sugulasi, näiteks Gulnarat ja tema last. «Politsei on selle pere eri liikmetelt saanud mitu korda teateid ja avaldusi, mille aluseks on olnud probleemid seoses halbade perekonnasiseste suhetega, mis on seotud rahaga või alkoholi tarvitamisega,» täpsustas Korpan.

«Avalduste kontrollimisel võtsid politseinikud ühendust ka Sergei Lopatnikoviga. Tol hetkel ei tuvastatud reaalset vägivalda või reaalset vägivallaohtu.»

Me püüdsime ühendust saada ka Sergei endaga, kes sugulaste sõnul joob aina sõpradega edasi. Tema telefon oli kogu aeg välja lülitatud.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles