Postimees teeb ülevaate Eesti ministrite viimase 15 aasta jooksul toimunud tagasiastumistest, mille enamasti on ajendanud eri põhjustel tekkinud skandaalid.
Meenutus: millised skandaalid on viinud ministreid ametist (2)
6. detsember 2016, 18:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laari teine valitsus 1999–2002 (Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad)
2001. aasta septembris teatas Narva elektrijaamade ja Eesti Raudtee erastamistehingu tõttu kriitika all olnud majandusminister Mihkel Pärnoja (Mõõdukad), et lahkub ametist. Oma otsust selgitas ta isikliku ebapopulaarsusega.
2001. aasta detsembris teatas Laar, et astub 2002. aasta algul ametist tagasi, põhjendades seda Reformierakonna otsusega tuua Keskerakond Tallinnas võimule. Temaga ühes lahkus ametist kogu valitsus.
Siim Kallase valitsus 2002–2003 (Reformierakond, Keskerakond)
2002. aasta augustis astus tagasi kultuuriminister Signe Kivi (Reformierakond), kui selgus, et Kultuurkapitali juht Avo Viiol oli kõrvaldanud miljoneid kroone kultuurkapitali raha.
2003. aasta veebruaris teatas tagasiastumisest siseminister Ain Seppik (Keskerakond), kes oli süüdistuste alla sattunud seoses osalemisega poliitilise värvinguga kohtuprotsessil aastal 1985. BNSi andmetel ütles ta tagasiastumisavalduses, et soovib säästa erakonda ja selle toetajaid tema vastu algatatud laimukampaania painest ega soovi riskeerida valitsuskriisiga, mis oleks Eesti riigile ebasoovitav.
Juhan Partsi valitsus 2003–2005 (Res Publica, Reformierakond, Rahvaliit)
2003. aasta oktoobris lahkus rahandusministri kohalt Tõnis Palts (Res Publica), kelle varasem äritegevus oli sattunud maksuameti huviorbiiti. Palts põhjendas tagasiastumist sooviga säästa oma lähedasi ja poliitilisi partnereid alusetu ning enamikul juhtudel anonüümse kriitika eest seoses tema varasema tegevusega ettevõtjana.
2004. aasta aprillis astus põllumajandusminister Tiit Tammsaar (Rahvaliit) tagasi seoses suure osa riigi teravilja julgeolekuvaru kadumisega Rakvere Viljasalvest. Tammsaar ütles toona, et peab vajalikuks vältida olukorda, kus ministeerium võib sattuda tarbetute rünnakute ohvriks ja ei saa seetõttu keskenduda niigi pingelisele igapäevatööle Euroopa Liitu astumise eel.
2004. aasta septembris lahkus parvlaevaliikluse ümberkorraldamist puudutanud erimeelsuste tõttu ametist majandusminister Meelis Atonen (Reformierakond). Ta ütles oma otsust põhjendades, et lahendused keerulistele olukordadele saavad sündida vaid koostöös kõigi valitsusasutustega. «Tunnetasin, et vabariigi valitsus ei ole selle küsimuse lahendamisel ühtne, mistõttu on mul raske ministrikohustusi edukalt täita,» lausus Atonen.
2004. aasta novembris astus tagasi kaitseminister Margus Hanson (Reformierakond), kelle kodust läks kaotsi portfell riigisaladust sisaldanud dokumentidega. Hanson ütles, et tema otsus lähtub Eesti riigi huvidest ja Reformierakonnas kujunenud poliitilisest kultuurist.
2005. aasta veebruaris tegi peaminister ettepaneku vabastada riigisaladust sisaldanud dokumentide kadumise tõttu ametist välisminister Kristiina Ojuland (Reformierakond).
2005. aasta märtsis avaldas riigikogu niinimetatud mõõdikuskandaali sattunud justiitsminister Ken-Marti Vaherile (Res Publica) umbusaldust. Samal päeval teatas Parts riigikogule enda ja seega terve valitsuse tagasiastumisest.
Andrus Ansipi esimene valitsus 2005–2007 (Reformierakond, Keskerakond, Rahvaliit)
2005. aasta septembris teatas tagasiastumisest kaitseminister Jaak Jõerüüt (Reformierakond). Oma ootamatut tagasiastumissoovi selgitas ta Eesti pangandus- ja ärimaailmas toimuvaga, nimetades üheks põhjuseks ka ajalehe KesKus skandaalset särki kirjaga «Kommarid ahju!», mida kandis tema alluvuses töötanud Indrek Tarand.
2006. aasta oktoobris astus maadevahetusskandaaliga seoses tagasi keskkonnaminister Villu Reiljan (Rahvaliit).
Andrus Ansipi teine valitsus 2007–2011 (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, kuni 2009. aasta maini ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
2008. aasta jaanuaris kutsus IRL ametist tagasi regionaalminister Vallo Reimaa, sest erakond polnud tema tegevusega rahul.
2009. aasta jaanuaris teatas ametist lahkumisest sotsiaalminister Maret Maripuu (Reformierakond), kes sattus kriitika alla seoses probleemidega pensionide kojukandes ja puuetega inimeste toetuste maksmisel.
Maripuu ütles toona, et astub tagasi selleks, et valitsus saaks oluliste sotsiaalreformidega edasi minna. «Minu jaoks on selge, et ilma nende ja teiste oluliste sotsiaalreformideta meie sotsiaalvaldkonnas arengut ei ole. Kuid minu jaoks on praeguseks hetkeks selge ka see, et minu isiku vastu üles võetud ristiretk muudab nende reformide sisulise ettevalmistamise ja läbiviimise nii sotsiaalministeeriumi kui valitsuse jaoks väga raskeks, kui mitte võimatuks,» lausus ta.
2009. aasta mais pidid ametist lahkuma SDE ministrid: siseminister Jüri Pihli, rahandusminister Ivari Padari ja rahvastikuminister Urve Palo, sest erakond heideti eelarvekõnelustel tekkinud erimeelsuste pärast koalitsioonist välja.
Andrus Ansipi kolmas valitsus 2011–2014 (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit)
2012. aasta mais astus tervislikel põhjustel kaitseministri ametist tagasi Mart Laar (IRL).
2012. aasta detsembris astus partei rahastamisskandaali järel tagasi justiitsminister Kristen Michal (Reformierakond), põhjendades seda vajadusega kaitsta erakonda ja valitsuse töövõimet. Michal ütles toonases avalduses, et peab raskendatuks töötamist olukorras, kus näeb oluliste muudatuste vajadust õiguskaitse valdkonnas, kuid nende tegemine on tema isiku vastaste rünnakute tõttu sihilikult takistatud.
2013. aasta novembris teatas ametist lahkumisest kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond), kes rõhutas, et ei astu tagasi mitte Sirbis toimunu pärast ega ka seetõttu, et oleks oma ametis põhimõttelistes küsimustes eksinud, vaid sellepärast, et tal on muutunud võimatuks osaleda ministrina Eesti ühiskonna kommunikatsiooniväljas.
2014. aasta veebruaris teatas üheksa aastat peaministrina töötanud Ansip (Reformierakond) ametist lahkumisest, öeldes, et on aeg teatepulk edasi anda järgmisele peaministrile. Märtsi lõpus sai uueks valitsusjuhiks Taavi Rõivas.
Taavi Rõivase esimene valitsus 2014–2015 (Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
2014. aasta oktoobri lõpus astus rahandusministri kohalt tagasi Facebooki kommentaari pärast skandaali keskmesse sattunud Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi. «Astun tagasi selleks, et valitsusel oleks rahulikum edasi töötada,» ütles ta.
2014. aasta novembri algul otsustas Urmas Paet (Reformierakond) pärast pikka kaalumist loobuda välisministri kohast ja asuda Euroopa Komisjoni asepresidendiks saanud Andrus Ansipi asemel tööle Euroopa Parlamendis.
Taavi Rõivase teine valitsus 2015–2016 (Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit)
2015. aasta 1. juulil esitas tagasiastumisavalduse ringkonnakohtus Autorollo pankrotiasjaga seoses vastutavaks tunnistatud välisminister Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond). Hiljem on kohus otsust muutnud ja jätnud ettevõtte pankrotiga kaasnenud tsiviilvaidluses pankrotihaldurite hagi muu hulgas ka Pentus-Rosimannuse vastu rahuldamata.
«Ma ei nõustu kohtu tõlgendustega, mille järgi isa äriline ebaõnnestumine tuleb nuhelda pereliikmete pihta, pean otsust enda suhtes äärmiselt ebaõiglaseks ja kavatsen selle riigikohtus vaidlustada,» ütles Pentus-Rosimannus tagasiastumisest teatades, kuid lisas, et lugupidamine Eesti riigi ja tema institutsioonide vastu ning arusaam euroopalikust poliitilisest kultuurist ei luba tal kujunenud olukorras käituda teisiti, kui esitada peaministrile palve vabastada ta välisministri ametist.
2015. aasta 30. augustil teatas tagasiastumisest ettevõtlusminister Urve Palo (SDE). Oma otsusest teatas ta SDE volikogu istungil pärast seda, kui volikogu oli otsustanud senises koalitsioonis jätkata. «Maailm meie ümber muutub üha kiiremini ja reformierakondlik stagnatsioonipoliitika on jätnud meid rahvusvahelises konkurentsis ühte jalga lonkama. Mina ei ole nõus seda poliitikat ellu viima,» põhjendas Palo.
2016. aasta 9. septembril teatas tagasiastumisest välisminister Marina Kaljurand, kes loobus tööst valitsuses, et kandideerida valimiskogus presidendiks. «Olen veendunud, et ei ole õige jätkata välisministrina Reformierakonna juhitavas valitsuses, samal ajal konkureerides Reformierakonna kandidaadiga,» põhjendas ta.
2016. aasta 9. novembril avaldas riigikogu umbusaldust peaminister Taavi Rõivasele (Reformierakond). Uueks valitsusjuhiks sai 23. novembril pärast kiireid koalitsioonikõnelusi Jüri Ratas (Keskerakond).
Jüri Ratase valitsus 2016– (Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit)
Ratase valitsus sai ametis olla vaid 14 päeva, kui skandaalidesse sattunud maaeluminister Martin Repinski (Keskerakond) teatas 6. detsembril ametist lahkumisest. Oma otsust põhjendas ta sooviga tuua erakond ja peaminister tule alt välja. «On selge, et minu ettevõtlustegevusest ja varasemast elust on jäänud lahtisi otsi, mis tuleb kokku sõlmida. Ministritöö seda kindlasti ei võimalda,» ütles ta.