Selleks, et märgata pealtnäha korras oleva lapse tõsisemat muret, tuleb lapsevanemal monoloogi lugemise asemel pidada lapsega dialoogi ning teda aktsepteerida, soovitas pereterapeut Meelike Saarna.
Pereterapeut: kasvatuses on tarvis monoloogi asemel dialoogi
29. oktoober 2014, 12:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mures laps - nagu iga mures inimene - käitub erinevalt oma tavakäitumisest. Nutlikkus, pahurus, endassetõmbumine, initsiatiivitus, tujutus, ärritatus, vihatunded, ülereageerimine (uksed pauguvad, asjad lendavad) jms on tavalised, ent tuleks kindlasti märgata muutust võrreldes just selle konkreetse lapse tavalise olekuga,» soovitas Saarna.
«Alati, kui lapsevanemal tekib kahtlus, et lapsega on midagi lahti, peaks reageerima tähelepanelikkuse ja aktsepteerimisega, oluline on last kuulata. Seejuures peaks kuulamise eesmärk olema last mõista - mitte moraali lugeda, riielda, tema muret ja tundeid tühistada, nagu kahjuks sageli juhtub. See paneb lapsed lukku,» hoiatas pereterapeut. «Lapse muret ei tohi vähendada, ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus lapsel on tunne, et «mitte keegi ei saa minust aru»,» märkis ta.
«Vanematel on vaja vähendada monoloogi osa kasvatuses, luua dialoogi – selleks, et mõista.
Kõikides vanem-laps vastasseisudes on mõistlik loobuda võitlusest ja suurendada mõistmise ja aktsepteerimise osa,» on Saarna sõnul oluline.
Ta lisas, et vanemad ajavad tihti segamini aktsepteerimise ja heakskiidu, mis on erinevad tegevused. «Aktsepteerida on tingimata vaja: on vaja mõista, et teine inimene (isegi kui selleks on oma lihane laps) võib käituda, tunda, asjadest aru saada hoopis teisel moel kui vanem ise, lapse tähendused on teised. Lapsed loobuvad rääkimast oma tähtsatest asjadest, kui vanemad neid aina õpetavad, kritiseerivad ja nõustavad,» hoiatas ta.
«Loomulikult vajavad lapsed vanemlikke piire. Igal vanemal peaks olema piisavalt mõjukust, et selgelt väljendada omi seisukohti. Vanem on siiski vastutav lapse eest,» rõhutas ta.
Samas ei tähenda võitlusest loobumine piiride panemisest loobumist: «Lastele on piire vaja kindlasti sama palju kui armastust, ja nii laste piiritlemine kui ka nende armastamine peaks käima lapse eneseväärikust säilitaval ja nende arengut toetaval moel.»
«Last kaitseb kõige paremini see, kui tal on oma vanema(te)ga usaldussuhe: lapsel peab olema võimalus toetuda täiskasvanule, kindel teadmine, et keegi toetav, kindel ja arusaav on alati olemas tema jaoks, ja et ta saab pöörduda tema poole hirmuta, et teda välja naerdakse või tagasi lükatakse,» rõhutas pereterapeut. «Usaldussuhe ei teki mõistagi üleöö, kui seda pole olnudki või kui see on küll olnud, kuid katki läinud, siis selle (taas)loomine võtab aega.»
«Ohukoht on seegi, et kui vanem ise on n-ö oma jama sees, siis ei pruugi ta lapse probleemi üldse märgatagi. Vahel on vaja lihtsalt tempot aeglustada, et märgata seda, mis meie lähedastega tegelikult toimub,» soovitas ta.