Kes ei mäletaks soome filmi «Mehe töö»? Juha lastakse lasti, aga ta varjab seda pere eest – manab igal hommikul kodus ette näo, et läheb, nagu ikka, keevitama, tegelikult aga rahuldab kiimas või ka lihtsalt hinge- ja ihuhädas naisi, raha eest mõistagi. Miskit pole parata – pere on vaja toita ja soorollidega seotud ühiskondlike eelarvamuste surve rõhub õlgu. Mees olgu pere pea, mitte möku! Mehed ei nuta! Töö on püha!
Kõlab nagu komöödia, tegelikult on tragöödia, kokku seega tragikomöödia. Samas vaimus jätkab 37-aastane Aleksi Salmenperä – tema see «Mehe töö» autor ongi – oma uues filmis «Paha pere», mis avab täna Tartu armastusfilmide festivali Tartuff välikino ja hakkab homsest jooksma ka Tallinna kino Sõprus ekraanil.
Selle peategelane Mikael on ülihoolitsev, kõike suunav ja kontrolliv pereisa – mitte juhuslikult pole ta kohtunik –, kelle vanem poeg Daniel on jõudnud sellisesse ikka, kus otsitakse üha enam iseseisvust, vabadust asjade üle ise otsustada.
Kas peegel on kõver?
Lahvatab konflikt, mida õhutab «saadik välismaailmast» – Mikaeli tütar ja Danieli õde, kelle aastaid tagasi kodunt jalga lasknud ema kaasa võttis ja kes tuleb nüüd pärast tema surma tagasi. Mikaeli autoriteet ei toimi enam, ta kaotab poja üle lõplikult kontrolli ja tema enesesse suletud meeleheide võtab maniakaalse vormi.
Ka siin ei tea vaataja, kas peaks kahe käega peast kinni hoidma või hoopis muigama.
Üks on aga kindel – peeglisse võiksime vaadata me kõik! «Saunast» ja «Mustast jääst» tuttav Ville Virtanen ei mängi Mikaeli kaugeltki selliseks despootlikuks puritaaniks nagu «Fanny ja Alexanderi» kasuisast piiskop Edvard Vergérus. Morn, napisõnaline ja üdini ratsionaalne on ta küll, aga ka inimlik, soovib kogu südamest oma lastele parimat, kuid kardab ära anda vastutust – kandes sel viisil kaudselt sedasama põhjamaiselt talupoeglikku, patriarhaalset peremudelit, kus mehe roll on täpselt fikseeritud ja ühiskonna eelarvamuste poolt kontrollitud.
Salmenperä ise ütleb «Paha pere» saatesõnaks, et üritas mõista, mida tähendab see tegelikult, kui üteldakse: meie lapsed ei ole meie ise. Mida tuleb sel puhul läbi elada, milliseid vigu teha ja hirme ületada, kui käes on lihaste laste iseseisvumise hetk.
«Ma teen filme sellest, millega ma olen kokku puutunud. Iseenda erinevatest poolustest. Annan endale aru millestki häirivast oma käitumises. Või mõtetes. Püüan välja selgitada, miks ma käitun just nii, nagu ma käitun. Selgub, et sageli osutub põhjuseks mingi fundamentaalne primitiivne hirm.
Just sellised hirmud on minu filmide aluseks,» selgitab režissöör, kellel endal on kodus sirgumas kolm last.
Just viimasest tõukuvalt läbib kõiki kolme Salmenperä filmi (kolmandaks või õigemini esimeseks on «Lapsed ja täiskasvanud», mis valmis aastal 2004) punase niidina üks ja ainumas teema – vastutus. Kui «Lastes ja täiskasvanutes» põgeneb peategelane vastutuse eest sigitada last, siis «Mehe töös» ja «Pahas peres» võetakse vastutust juba nii tõsiselt, et see omandab õige äärmusliku kuju.
See ei tähenda mõistagi seda, nagu ammutaks Salmenperä oma filmideks ainest reaalselt sündinust. «Nii hull see asi nüüd ka ei ole,» kostab ta ja täpsustab: «Ma püüan neis lihtsalt avastada ja tundma õppida seda, mis võiks, aga ei pruugi valesti minna minu enda elus.»
Kas soome mehed tunnevad ennast «Pahas peres» ära? Läheb see neile korda? Kui arvestada seda, kui palju kogus film vaatajaid Soome kinolevis – tulemus jäi alla 15 000 –, oleks vastus pigem ei.
Samas on tänavuse Berliini filmifestivali Panoraami programmi valitud linateos – eestlastest on selleni küündinud üksnes Peeter Simmi «Head käed» aastal 2002 – ostetud juba Prantsuse kinolevisse. Nii et mine võta kinni, kes on «Paha pere» õige vaataja.
Igatahes olevat Salmenperäle Soomes üteldud, et tema tegelased on küll läbi ja lõhki soomelikud, aga lood, mis nendega juhtuvad, seevastu mitte. «Ise tunnen end küll «väga Soome» olevat – kuidas see teisiti olla saakski, kui ma olen oma filme tehes võimalikult aus.»
Ta oletab, et «Paha pere» kuvand osutus soome vaataja jaoks ehk liigagi tõsiseks – ikkagi peredraama, kus teineteist taasavastava õe ja venna suhe omandab Mikaeli silmis liiga intiimse kuju. «Ma ei soovi tegelikult põhjuste üle arutleda, sest siis ma hakkaksin kalkuleerima, kuidas järgmise filmiga publiku poolehoidu võita,» on Salmenperä resoluutne.
Ja muide, oma filme peab ta ise palju naljakamaks kui publik. Oma esimesest Eestis käigust – see oli 2007. aastal seoses «Mehe tööga» – mäletab ta naljaga pooleks just seda, et enne esilinastust serveeriti publikule viina, eks ikka sellepärast, et leevendada filmi depressiivsust.
Kes valis kelle?
Üks huvitav fakt veel. «Paha pere» on produtseerinud Aki Kaurismäki isiklikult. Soome filmi suurkuju ei tee seda just kuigi sageli. Kes valis kelle?
Kõik, nagu Salmenperä selgitab, sai alguse... vutiplatsilt. Mõlemad mängivad juba aastaid oma kodulinna Karkkila meeskonnas Dünamo. Karkkila on Helsingist 70 kilomeetri kaugusel asuv 9000 elanikuga idülliline väikelinn, kuhu on kolinud hulk filmirahvast ja kus Kaurismäki pidas aastaid populaarset hotelli Oiva (õhtu Oiva tantsuplatsil on nagu reis minevikku, kust nii mõnigi kõvera ninaga kohalik on avastanud end lõpuks Aki filmis, kirjutas aastate eest üks soome ajakirjanik).
«Ei midagi tõsist, lihtsalt seltskond «vanu peere» ja mõned nooremad ka, kaks korda nädalas oma lõbuks,» täpsustab Salmenperä. Selsamal palliplatsil tegi Kaurismäki ühel heal päeval ka ettepaneku, millest olnuks veider keelduda – «sinult hea lugu, minult kõik muu», kõlas see.
Kui palju on Kaurismäki kätt aga «Paha pere» sisus? Praktiliselt polegi, vastab Salmenperä. Üksnes paaris stseenis, sedagi montaažis, jätab ta täpsustamata. Ja lisab neile, kes otsivad «Paha pere» ja Aki filmide stiili vahel kangekaelselt ühisosa: «Meie ainus ühisosa on see, et me oleme soomlased ja kaamerat ei värista. Ongi kõik!»