Loe, kuidas selgitab Kross parteivahetust endistele erakonnakaaslastele

Karin Kangro
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eerik-Niiles Kross
Eerik-Niiles Kross Foto: Andres Haabu / Postimees

Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL) ootamatult lahkunud ja Reformierakonda astumisest teatanud Eerik-Niiles Kross märkis täna IRLi liikmetele saadetud kirjas, et ei taha hakata erakonna sisetunde ja hoiakute muutmise nimel valimiste eel mässama ning peab seetõttu ausaks loobuda IRLi nimekirjas kandideerimast. Postimees avaldab Krossi kirja täismahus.

Kunagi küsisin ühelt oma pikka aega välisministeeriumis töötanud sõbralt, miks ta ei võta sõna, kui välispoliitilised tegematajätmised ajavad Eestit kohati talle vastuvõtmatus suunas. Mees mõtles ja ütles, et tead, ma olen liiga vana selleks, et mässata.

Olen viimastel kuudel ja eriti lähenevate valimiste eel mõelnud, kas ma olen liiga vana selleks, et mässata. Ja otsustanud, et ma ei tahagi nii vanaks saada.

Minu jaoks on Isamaa asutamisest meie erakond olnud põhiküsimustes õigel teel. Tõusude ja langustega, ent eriti iseseisvuse esimesel aastakümnel paistsime me silma sellega, et sõnastasime Eesti rahvuslikud huvid, Eesti suuna Läände, Eesti suuna NATOsse, eestluse tuleviku. Valdav osa meie tollastest eesmärkidest on teoks saanud.

Täna vaatan meie tuleva kevade tõenäost fraktsiooni koosseisu ja näen, et ma satun olukorda, kus selliseid hääletusi hakkab ette tulema enam, kui on vaja.

Viimased kolm aastat olen aktiivselt erakonna poliitikas kaasa löönud ja koos oleme saavutanud mõned toredad võidud.

Me räägime viimasel ajal palju avatud rahvuslusest ja avatusest üldse. Me oleme aga hakanud muutusi pelgama. Rahvus on tugev, kui ta on ekspansiivne, kui ta viib oma sõnumit välja, mitte ainult ei kaitse seda välisjõudude vastu. Kaitselahingud lõppevad kaotusega, kui ei juleta rünnata, ütleksid sõjamehed. Reservaat ei vii kultuuri õitsengule ja ei loo vaba riiklust, ütleksid siuu indiaanlased.

Me oleme täna näidanud valmidust pigem liikuda vasakule riiklikes küsimustes ja pigem asunud võtma tardunud hoiakuid vabaduste küsimuses. Me oleme hakanud kartma muutusi. Ma ei räägi üksikutest algatustest, maksudest või kodakondsusseaduse mõnest paragrahvist. Ma räägin üldhoiakutest ja riskivalmidusest. IRL esindab praegusel moel paljusid Eesti inimesi. Valdav osa meie poliitikuid ei ole konjunkturistid. Ma ei saa, ega kavatse hakata nõudma, et inimesed oma seisukohti muudaks.

Ma lubasin hiljuti, et selgitan oma seisukohti erakonna sees edaspidi paremini. Erakonna suunda saab alati muuta. Ent sellised suunamuutused ei saa sündida valimiskampaania ajal ja valimiste eel, kui erakond peab või vähemasti peaks proovima esindada võimalikult selget, ühtset liini ja astuma ühte sammu.

Viimane asi, mida erakonnal on täna tarvis, on minna valimistele vastu harali seisukohtadega ja poliitikutega, kes räägivad asju, millesse nad ei usu.

Kunagi küsiti mult valedetektori testis, kas ma olen valmis hääletama eelnõude poolt, millesse ma ei usu. Vastasin, et ei ole ja ei ole üldse kunagi vastu oma veendumusi hääletanud.

Täna vaatan meie tuleva kevade tõenäost fraktsiooni koosseisu ja näen, et ma satun olukorda, kus selliseid hääletusi hakkab ette tulema enam, kui on vaja.

See ei ole etteheide meie poliitikutele. See on aus olukorrahinnang.

Ma ei kavatse hakata erakonna sisetunde ja hoiakute muutmise nimel valimiste eel mässama. See oleks erakonnale halb. Aga mässamisest ma loobuda ei kavatse. Hea sisekliima on igas valimisvõitluses esimene põhielement, mis peab paigas olema. Ja vastavalt leian, et ma olen oma seisukohtadega täna erakonnale pigem kahjuks kui kasuks.

Seetõttu leian, et on aus loobuda neil valimistel IRLi nimekirjas kandideerimast. Samuti lahkun erakonna ridadest. Õiged otsused ei pea olema kerged, aga nad muudavad maailma paremaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles