Kas riigikogu võiks korraldada ministrikandidaatide kuulamisi?

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus
Valitsus Foto: Raigo Pajula

Kui riigikogu liikme Rait Maruste hinnangul võiks ministrikandidaatide kuulamine riigikogus enne valitsuse ametissenimetamist tihendada parlamendi ja valitsuse omavahelist suhtlust, siis esimees Eiki Nestor leiab, et vabad valimised on piisav filter heade ministrikandidaatide sõelumiseks.

Läti konservatiiv Krišjānis Kariņši käis Euroopa Parlamendis välja mõtte, et samasuguse kuulamiste süsteemi, nagu on europarlamendil volinikega, võiks kasutusele võtta ka Läti või Eesti parlamendis ministrite puhul. «See on väga hea süsteem ja suurepärane filter,» leidis ta.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Rait Maruste (Reformierakond) ütles, et põhimõtteliselt ei ole selline kuulamiste süsteem välistatud, kuid selle sisulist tähendust ta esialgu kohe ei näinud. «Enamuskoalitsioon saab oma tahtmise ära teha niikuinii, pigem oleks sel mõtet vähemusvalitsuse puhul.» Ta tõi paralleeli äsja vastu võetud korraga Eestist eurokomisjoni pakutava volinikukandidaadi kuulamiseks parlamendi ees: «See eelnõu läks ka nii-öelda nibin-nabin läbi.»

Ehkki Maruste pole seda ettepanekut arutlemas kuulnud, oleks ta oma sõnul pigem sellise traditsiooni poolt kui vastu. «Kindlasti suunaks see ministrikandidaate rohkem läbi mõtlema ja sõnastama, mida nad ära teha tahavad, nad peaksid oma sõnumid läbi mõtlema.»

«Ma ei ole kuulnud, et teistes riikides niisuguseid kuulamisi tehakse ning ilmselt on sel mingid ratsionaalsed põhjused. Samas ma ei näe põhjust, miks mitte.»

Maruste sõnul on riigikogul on üldse häirivalt vähe suhtlust valitsusega, mis toimib nii-öelda omaenda sees. «Parlamendis on ainult küsitlemised, mil opositsioon küsib, aga väga palju omavahelist rääkimist-vaidlemist pole. See on mingi riigikogu algusaastail kokku lepitud formaat. Aga võib-olla parlament vajaks just väikest restarti, et need protsessid veidi elavamaks muuta?» arutles ta.

«Rahvale näidatakse tühja saali, kus on esimene lugemine või ministrite küsitlemised, aga tegelikult enamik tööst toimub komisjonides, suures saalis on kõige ebaproduktiivsem aeg, mis üldse olla saab,» märkis ta.  Seetõttu oli ta seda meelt, et ministrikandidaatide kuulamise ideed võiks arutada, kuid see vajaks fraktsioonidevahelist kokkulepet.

Küsimusele, kas see vajaks ka seadusmuudatust, vastas Maruste, et meil tormatakse probleemide lahenduseks millegipärast kohe seadusi muutma. «Ma ei kipuks kohe seadust muutma, palju asju saaks kokku leppida ka läbi parlamentaarse diskussiooni,» sõnas ta.  

Ministrikandidaadid otse valijate ees

Riigikogu esimees Eiki Nestor (SDE) oli idee suhtes märksa skeptilisem, sest eurokomisjoni volinikud saavad ametisse hoopis teisel moel kui Eesti valitsuse ministrid.

«Juhiksin  austatud konservatiivse Läti europarlamendi saadiku tähelepanu sellele, mille poolest erineb Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament  liikmesriikides toimuvast. Liikmesriikide parlamendid valitakse vabadel valimistel ja nende riikide valitsused moodustatakse nende valimiste tulemuste alusel,» märkis Nestor.

«Europarlament valitakse samuti vabadel valimistel. Euroopa Komisjoni koosseis aga ei tulene nende valmiste tulemustest, vaid sinna esitatakse kandidaadid liikmesriikide poolt. Komisjoni liikmed, erinevalt rahvusriikide valitsusliikmetest, ei täida valmislubadusi, vaid viivad ellu liikmesriikide poolt kokkulepitud poliitikat. Need on paraku kaks erinevat suurust,» selgitas ta.

«Europarlamendi kuulamiste mõte ongi selles, et liikmesriikide poolt esitatud komisjonäriks kandideerijad läbiksid katsed  ka valitud rahvaesindajate ees.  See annab lisaks liikmesriigi  antud soovitusele  neile ka  aktsepti parlamendi poolt, mida neil siiani ju polnud. Väga praktiline on ju teada, kas kandideerija suudab ajada ühtset Euroopa asja, või mitte,» leidis Nestor.

«Liikmesriikide valitsused on aga oma parlamentidega nabanööri pidi seotud ja on olemas veelgi suurepärasem filter, nimega vabad valimised. Ministrikandidaate ei esitata mitte valitud parlamendile, vaid otse valijatele. Vältimaks viga, et sellise otsese mandaadi saanud oma ametis ei eksiks, antakse neile reeglina ka 100 päeva armuaega,» pidas ta kuulamiste asemel piisavaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles