Politoloog Tõnis Saarts leiab, et luua europarlamendiga sarnaselt riigikokku ministrikandidaatide kuulamine enne uue valitsuse heakskiitmist poleks mõtet.
Politoloog: ministrikandidaatide kuulamisel poleks mõtet
2. november 2014, 16:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läti konservatiiv Krišjānis Kariņši käis Euroopa Parlamendis välja mõtte, et samasuguse kuulamiste süsteemi, nagu on europarlamendil volinikega, võiks kasutusele võtta ka Läti või Eesti parlamendis ministrite puhul. «See on väga hea süsteem ja suurepärane filter,» leidis ta.
Saarts ütles, et Eesti parlament ja valitsus ning Euroopa Parlament ja Nõukogu on oma olemuselt erinevad institutsioonid. «Kui Euroopas mängib volinikukoha saamisel rolli voliniku asukohariik ning Euroopa Komisjon pole rangelt võttes parteiline valitsuskabinet, siis Eestis lähevad erakonnad valitsust moodustades välja ühtsete meeskondadena ja meie valitsused on selgelt parteide-põhised valitsused,» selgitas ta. «Ministrikohtade jaotus on Eesti puhul suuresti parteisisene asi ning teatud mõju on siin ka koalitsiooniläbirääkimistel.»
«Parlamendis lisakuulamise korraldamisel pole väga suurt mõtet, sest vaevalt, et parteid oma valikutest loobuks, kui uus minister just täiesti ebakompetentset muljet ei jäta. Seega, praktilist efekti sellel süsteemil poleks: valitsusliit jääks suuresti enda ministrikandidaatide juurde ja opositsioon saaks vaid veidi enam meediatähelepanu uutele ministritele teravaid küsimusi esitades,» põhjendas Saarts.
Seetõttu tema hinnangul europarlamendi süsteem riigikokku pigem ei sobi, sest ei anna parteiliste koalitsioonivalitsuste puhul erilist efekti.
«Võibolla töötaks see siis, kui Eestis oleks tavalised vähemusvalitsused, mis sõltuvadki rohkem parlamendi toetusest. Meil on aga valdavad enamusvalitsused, millel on parlamendi enamuse poolehoid. Reeglina valitsuserakondade parlamendisaadikud oma valitsusele ei vastandu ja sealseid ministreid teravate küsimustega ei ründa.»
Saarts lisas, et Euroopa Parlamendi puhul viidi see süsteem sisse ka seetõttu, et veidigi suurendada parlamendi mõjukust. «Eestis tõstaks see süsteem veidi opositsiooni nähtavust ja kergitaks vähesel määral ka parlamendi kui institutsiooni mõjukust, kuid reaalset efekti tal valitsuse kooseisu määramisele vaevalt oleks. Vaid ülimalt nõrgad ministrikandidaadid saaks välja sõelutud, kuid neid ei riski ka erakonnad praegugi välja käia, kui tahavad oma head mainet säilitada,» arvas politoloog.