Eestlased avavad end maailmale

Äriilma tõmbetuultes: Karin Nemec Shanghais, taustal Pudongi Lujiazui finantskeskus, kus asuvad linna kõige kõrgemad pilvelõhkujad. Foto: Erakogu

Üks Shanghais, teine Zürichis – seal panid kaks eestlannast endist pangatöötajat kokku harukordse raamatu meist kõigist.

Karin Nemec sattus mõned aastad tagasi New Yorgis Broadwayl üht muusikali vaadates istuma kõrvuti keskealise india päritolu naisega, kes oli tulnud just raamatuesitluselt. Nii veeres nende jutt mõistagi kirjandusele. Nemec, tollal veel neiupõlvenimega Lamp, mainis nagu muuseas, et kunagi paelus teda Tagore armastusluule. «Naaber jäi mulle ainiti otsa vaatama, pilgus nii hämmingut kui piinlikkust,» meenutab ta. «Kui mina olin lugenud india kirjaniku teoseid, siis tema ei teadnud sedagi, et Eesti kui riik üldse maailmas olemas on.»

Nüüd, elades juba kolmandat aastat koos slovaki-kanada päritolu abikaasa ja kahe lapsega Hiinas Shanghais, on Nemec astunud seninägematu sammu, et eestlasi välismaalastele paremini tutvustada. Koos Helen Reega, oma endise kolleegiga Swedbanki päevilt, kes nüüd tegutseb Šveitsis Zürichis, said nad äsja ligi kahe aasta pikkuse ühistööna valmis raamatu, millist pole ilmselt terves ilmas varem tehtud. Nende koostatud 168-leheküljeline, nii eesti kui ka inglise keeles ilmuv «Harilik eestlane» annab välismaalastele värvika pildi, mis kummaline tegelane, nagu pealkirigi ütleb, on tavaline eestlane.

Eriliseks ei tee raamatut mitte ainult linase riidega kaetud ümbris ja kvaliteetne fotopaber, vaid ennekõike see, et pildi eestlastest – nende tööst ja kodust, toidulauast ja vaba aja tegevustest, iseloomust ja rõõmudest – maalivad oma lühilugudega tavalised eestlased ise. Nemec ja Ree panid kahekesi idee idanema ja kogusid lood kaante vahele, ning Ree, kes on vahetanud varasema töö panganduses fotograafia vastu, tegi rahva kirjutatud lugude juurde lustakad pildid. (Tõsi, väikse fotopanuse andis ka tema vend, Eesti parimaid ekstreemspordipiltnikke Jaanus Ree.)

Omajagu kummaline, ent samas loogiline on see, kuidas Nemec ja Ree, keda lahutab seitsmetunnine ajavahe, jõudsid Eestist kaugel Eesti huve edendava ühise ettevõtmiseni.

Tutvus pangas

Nemec töötas pärast Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetamist tosin aastat Eesti finantssektoris, viimati Swedbankis ettevõtete toodete divisjoni direktorina. Kolm aastat tagasi sai ta Barcelonas õppides rahvusvahelise ärijuhi magistrikraadi. Sugugi vähem tähtis pole tõsiasi, et õpingute käigus kohtus ta tulevase abikaasa Mike’iga. Osa õpiajast tuli neil veeta Shanghais, ja kuna Hiina majanduse kiire areng avaldas mõlemale muljet, otsustasid nad kolida Hiina 25 miljoni elanikuga äripealinna, kus

Mike vastutab nüüd maailma ühe suurima autotarvikute valmistaja uute toodete turule toomise eest Aasias.

«Elades Shanghais, tajusin ehedalt, kui vähe meid, eestlasi, on ja et iga eesti inimene on nii väga oluline,» tunnistab Nemec (36). «Samuti sain aru, kui erilised me, eestlased, seetõttu oleme, et meid on vähe.» Kui kaks aastat tagasi sündis tema kosmopoliitsesse perekonda tütar Marie – esimene eestlane, kes tulnud ilmale Shanghais – ja aasta hiljem poeg Matthias, pani see Nemeci sõnul teda veelgi rohkem mõtlema eestlaseks olemise ja oma juurte peale.

Juba poole aasta möödudes Shanghais jõudis Nemec tõdemuseni, et Eestist, isegi selle asukohast, ei tea seal keegi mitte midagi. Nii saatiski ta tunamullu, vastu vana-aastaõhtut, e-kirja Helen Reele, uurides, kas too ei tahaks teha Eestit tutvustavat raamatut.

Ree (32) oli juba Tallinna Tehnikaülikooli kõrgemas majanduskoolis finantsarvestust õppides alustanud tööd panganduses. Eelmise kümnendi keskel vastutas ta Swed­banki lühiajalise likviidsuse juhtimise eest, kuni pakkis kuus aastat tagasi seljakoti ning läks pooleks aastaks Kagu-Aasiasse rändama. Seal kohtus ta oma nüüdse elukaaslasega, kes oli Tais parajasti täiendusõppel.

Mõni kuu pärast Eestisse naasmist, globaalse finantskriisi harjal, kolis Ree elukaaslase juurde Zürichisse, kus alustas fotograafiaõpinguid. Juba kooliaasta esimestel kuudel võitis ta rinnavähi-teemalisel fotovõistlusel peaauhinna, 4200 eurot, mille eest soetas korraliku fotovarustuse. Tänaseks on Ree saanud oma klientideks nii suuri rahandusasutusi kui ka väikefirmasid.

Omavahel tutvusid Ree ja Nemec Swedbankis, kus nad töötasid samal korrusel. «Tundsime üksteist nagu väga head kolleegid,» sõnab Nemec. Kui nende teed pangast lahku läksid, piirdus edasine suhtlus peamiselt vaid sünnipäevaõnnitlustega. Kuni Nemec hakkas Eesti-raamatu loomise plaanist tiivustatuna otsima inimest, kes selle idee ellu viiks. Siis meenuski talle Ree. «Algul ma ei mõelnud, et hakkan ise sellega tegelema, ja pöördusin Heleni poole, et tema teeks,» meenutab Nemec. «Tema pakkus aga välja, et tule, teeme koos.»

Ree on viimastel aastatel veetnud mitu kuud Eestis, sageli selleks, et pildistada. Kõige paremad fotod, tundub talle, on välja tulnud Kirde-Eestis Kiviõlis, kus elab tema vanaema. Sealt hakkas tasapisi hargnema mõte, et kunagi, paari aasta pärast, võiks teha fotoprojekti terve Eesti kohta. «Nojah, ma ei jõudnud [Kirde-Eesti pildistamisega] veel poole pealegi,» lausub Ree, «kui tuli Karini kiri koostöö-ettepanekuga luua raamat eestlastest. See langes viljakale pinnasele.»

Presidendi abi

Algul, meenutab Nemec, olid nad väga optimistlikud: tahtsid raamatu aastaga, mullusteks jõuludeks, valmis teha. Ent selleks, kui korralikult teha, oli palju rohkem aega vaja. Ainuüksi pildistamiseks kulus Reel kolme Eestis-käigu jooksul kokku ligi kolm kuud. Lugude kogumisel tuli appi president Toomas Hendrik Ilves, kes kutsus rahvast oma panust andma, et saada kokku võimalikult mitmekesine pilt eestlastest. Lõpuks kogunes lugusid üle kolmesaja, millest ilmekamad pääsesid raamatusse.

Peamiselt kirjutasid naised. Aga kui Hooandja ühisrahastusplatvormil algas raamatu väljaandmiseks raha kogumine, olid mehed need, kes esimesena õla alla panid. «Eks see ütleb ka päris palju eestlaste kohta,» nendib Ree. «Eesti mees suurt juttu ei tee, aga kui tegudeks läheb, siis on ta kohal.»

Seda, millisena meie, eestlased, end ise maailmale näitame, saab oma silmaga näha tuleva nädala reedest, kui «Harilik eestlane» raamatupoodidesse müüki tuleb. Presidendi kantselei on juba osa raamatuid endale tellinud – hea kõrgetele külalistele kinkida –, mitmed eksportöörid samuti.

Ent on asjatu arvata, et Nemec ja Ree saavad oma debüütteosega rikkaks. Nad loodavad, isiklikku tööaega seejuures arvestamata, et vähemalt kulutused õnnestub tasa teenida. Kuid ega raha neile siinkohal tähtis olegi. «See raamat on meile mõlemale südameprojekt,» kinnitab Nemec, praegu kahe väikelapsega kodune.

Kas nüüd, kui Eesti-raamat valmis, nad ise Eestisse naasta ei plaani? Nemec ei välista, et pärast abikaasa töölepingu lõppemist tuleval aastal on see üks võimalusi. Ree tunnistab, et vajab fotograafina arenemiseks rahvusvahelist keskkonda, mida Kesk-Euroopa pakub siiski paremini kui Eesti.

Aga ühest on Reel edaspidi küll kahju: «Hakkab imelik, kui ärkad hommikul üles ja mailbox’is ei olegi ühtegi kirja Karinilt. Kasvasime kokku selle raamatu loomise käigus.»

Kes teab: äkki osutub «Harilik eestlane» nii menukaks, et nõuab peagi lisatrükki. Siis saavad naised jälle koostööd teha ja pilti eestlastest koos rahvaga veelgi täiendada. Näiteks ei maininud lugude kogumise ajal keegi eestlaste hariduslembust. Sedasama, mis ilmselgelt Reed ja Nemecit on elus edasi viinud.