/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu viibis üheksa päeva Krimmis, tuues sealt oma tähelepanekud blogi vahendusel ka Postimehe lugejateni nii sõnas, pildis kui videos.
Postimees Krimmis: kohalikke ärritavad üleöö värvi vahetanud Ukraina ametnikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheksas päev:
Krimlasi ärritavad peale Lääne üleöö värvi vahetanud endised Ukraina ametnikud.
Täna sõitsin ma Krimmist tagasi, järelikult on hea teha väike kokkuvõte mu muljetest Krimmis.
Rõhuv enamus inimesi on endiselt muidugi rahul uue olukorraga alates kevadest ehk Vene kulli all elamisega. Kui midagi neid inimesi ärritab või õigem oleks öelda tekitab rahulolematust (peale selle muidugi, et Lääs ei taha neist aru saada ning Venemaad ei austa), siis need on kiiresti kasvavad hinnad ning asjaolu, et suur osa endistest Krimmi ametnikest ja saadikutest, kes kuulusid vihatud (ka siin Krimmis!) Janukovitši Regioonide parteisse, on suutnud edukalt värvi vahetada ning on pukis ka uue võimu all. Peaaegu kõik nad astusid üksmeelselt Ühtsesse Venemaase.
Septembris valitud parlamendis, kus Jedinorossid said üle 90 protsenti kohti, on kuskil kolmveerand nende saadikutest endised Regioonide partei ehk endise Ukraina võimupartei liikmeid. Ühest võimuparteist teise. Rahvas ei saa sellest aru, aga kannatab muidugi vaikides sellised poliitilised asjad ära nagu ka mujal Venemaal.
Simferopoli kesklinnas seisvad kõrvuti õigeusu kirik ja monument tankile, mis õnneks sihib napilt kirikust mööda.
Kiire hinnaralliga on nii, et kõige rohkem puudutab see Krimmis erasektoris töötavaid inimesi, sest nende palgad pole tõusnud vähemalt kaks korda, nagu kõiksugu ametnike palgad. Nendel on raskem hakkama saada ja kui hinnad veel tõusevad, siis on just erafirmade töötajad need, kes hakkavad kõigepealt nurisema. Üksiti teevad nad loogilise järelduse, et tuleb iga hinna eest ennast möllida riigiametisse.
Siit jõuame järgmise järelduse juurde, et igasugused ehitamised ja remontimised ning korruptsiooni vastane võitlus on tore ja õige asi, aga võtmeküsimus on, kuidas riigiametnike vohamise kõrvale luua sama hästi makstud töökohti erasektorisse. Investeeringuid uus võim lubab (700 miljardit rubla 5 aasta jooksul ehk tänase seisuga 11,5 miljardit eurot), aga seni pole reaalselt neid veel saabunud. Kogu lootus on praegu helgel tulevikul.
Peamine lootus on 1. jaanuarist Krimmis käivituval erimajandustsoonil, mis peab Krimmi justkui vabastama turismisõltuvusest.
Ehk siis ootab suurem osa rahvast Krimmis töökohti, hinnaralli peatamist ja platsi puhastamist endistest ametnikest-saadikutest.
Eraldi teema on muidugi krimmitatarlased, kelle peamised soovid on seotud 1944. aasta küüditamisega seotud ülekohtu heastamine. Siia alla kuulub krimmitatarlastest ametnike, ka Krimmi juhtkonna hulgas, osakaalu tõstmine vähemalt sellisele tasemele nagu nad on esindatud rahvastikus (umbes 15 protsenti) – ehk nagu see oli enne viimast suurt sõda, kui Krimm oli sisuliselt krimmitatarlaste rahvusvabariik NLi koosseisus – krimmitatari keele osakaalu suurendamine ühiskonnas, eriti koolides ning nende reaalne rehabiliteerimine selle läbi, et tunnustatakse nende erilist rolli Krimmis, kuna see on krimmitatarlaste jaoks ikkagi nende ainuke kodumaa.
Arvestades Venemaa poliitikat teiste sarnaste rahvuste suhtes, siis on selge, et praegune konflikt krimmitatarlaste ja Krimmi võimude vahel kindlasti ei vähene. Pigem lahendavad võimud selle kuidagi jõumeetodil (kõige leebem variant oleks ilmselt, et sunnivad kõik vähegi aktiivsemad krimmitatari opositsionäärid Venemaalt lahkuma).
Teine Simferopoli tähelepanuväärne monument on Leninile, sest harva näeb seda Nõukogude riigi rajajat istuvas asendis. Legendi järgi oli algselt istunud ta pingil koos Staliniga, kes aga 1950. aastate lõpus ära saeti. Uurisin, tegemist ongi vaid legendiga.
Krimmi annekteerimise teemal või teemal, et referendumit oleks võinud korraldada ikkagi tsiviliseeritult nagu näiteks Šotimaal või Kataloonias, polnud Krimmis üldse mõtet kellegagi arutada. Välja arvatud krimmitatarlased. Venelastega rääkides tähendas see paremal juhul, et sind vaadati haletsevalt, et saa ei saa ikka mitte midagi aru, halvemal juhul tõmbus vestluskaaslane pingule ja igasugune sõbralik jutt oli kohe otsas. Kuigi muidugi selle peale võib vist mürki võtta, et isegi kui referendum oleks korraldatud piisava ajavaru ja sõnavabaduse tingimustest, siis resultaat oleks ikka sama olnud. No võib olla mitte 95 protsenti poolt nagu praegu, aga mitte oluliselt väiksema toetusega. Ukraina võim lihtsalt, eriti Janukovitši oma ja ka ilmselt praegune, tegi ja teevad kõik endast oleneva, et venelastel polnud ja pole põhjust neid armastada. Ma usun küll, et Kreml ja Krimmi venelased olid juba ammu valmis selleks, et tuleks vaid ajend ja me ühineme Venemaaga. Tänases Krimmis ma küll ei näinud mingit põhjust või võimalust, kuidas sealsed venelased oleks nõus ümber mõtlema. Nagu ma pole ka mingit kõhklust ja kahetsust kunagi näinud Abhaasias ja Mägi-Karabahhis, kuigi sealsete elanike olukord on kordades hullem kui Krimmis. Krimmi seljataga on täna ikkagi kogu Venemaa juhtkond ja rahvas (seda näitavad kõik küsitlused). See on argument.
Kaheksas päev:
Krimmi-tatari keelest, Sevastopolist ja Meeri-tädist
Süda ei andnud kuidagi rahu, mis seis on ikkagi krimmi-tatari keele õpetamisega Krimmis. Teatavasti on krimmi-tatari keel üks kolmest riigikeelest Krimmis, vene ja ukraina keele kõrval.
Nagu ma olen vist juba kahes postituses kirjutanud, siis räägivad Krimmi ametnikud ja krimmi-tatarlastest poliitikud väga erinevat juttu sellest, kui palju krimmi-tatari keelt õpetatakse koolis. Ühed vannuvad käsi südamel, et kõik tunnid on neil emakeeles 1-11. klassini, teised väidavad, et nädalas on vaid paar keeletundi ja kõik.
Eile Bahtšisarais, krimmi-tatarlaste mitteametlikus pealinnas, ei saanud ma ka algul eriti targemaks. Sama seis: ühed räägivad ühte ja teised risti vastupidist juttu. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kuuldes, et Bahtšisarais on üks kool n-ö krimmi-tatari kallakuga, et ma otsisin selle kooli direktori üles. Mitteametlikult nimetatakse kooli krimmi-tatarlaste kooliks, sest see asub keset selle rahvuse kompakset asuala 6. mikrorajoonis, kus praktiliselt venelasi ei elagi.
Direktor Diljara Kurdametova oli lahke ja väga intelligentse olemisega staažikas pedagoog. Tema jutu järgi töötab kool järgmiselt:
- 1.-4. klassini on kõik õppeained krimmi-tatari keeles;
- 5.-9. klassini toimub tuntav üleminek vene keelele, sest krimmi-tatari keeles toimub nädalas kokku vaid 3 tundi: kaks krimmi-tatari keele tundi ja üks kirjanduse tund. Direktor nimetas seda nii: «laste õpetamine toimub nendes klassides krimmi-tatari keele komponentidega».
- 10.-11. klassis on õpe samuti täielikult vene keeles. Ainus vahe 5.-9.klassiga on selles, et kohustuslikku krimmi-tatari keelt on kaks tundi nädalas + üks fakultatiivne tund.
See on muidugi parem kui mitte midagi, aga selgelt mitte nii ilus olukord, kui ametnikud seda väitsid. «Meil nagunii pole kuskilt võtta inimest, kes suudaks krimmi-tatari keeles õpetada matemaatikat või füüsikat,» ütles proua direktor.
Veidi tahtsin kirjutada ka veel Sevastopolist, mis on venelaste jaoks eriline linn. Lühidalt sellepärast, et nad on seda suurte ohvrite arvuga kaitsnud vähemalt kolmes suures sõjas. Nagu kohalikud ütlevad, siis pole linnas ja selle ümbruses kohta, kus poleks voolanud venelase verd (täpsem oleks vist öelda Vene riigi alamate verd).
Sevastopoli tänast staatust näitab ka see, et on üks kolmest Venemaa linnast, millel on omaette föderaalne staatus ehk siis linn on omaette regiooni staatuses. Ülejäänud kaks on loomulikult Moskva ja Peterburi. Erilise staatuse andis linnale juba Stalin 1948. aastal.
Tähtsam kui kuberner või kohaliku parlamendi juht on Sevastopolis Venemaa Musta mere laevastiku ülem. Tema on selle 390 000 elanikuga linna tegelik peremees.
Nõukogude ajal oli Sevastopol just sellesama laevastiku tõttu kinnine linn. Nüüd peale Krimmi ühendamist oli ka vahepeal kuulda juttu, et paneme linna uuesti kinni.
Ma rääkisin paari kubernerivalitsuse ametnikuga (ega linnas suurt muid eksperte polegi võtta) ja nemad kinnitasid, et kohalik võim ei taha seda mingil juhul, sest sellisel juhul võib suurtest investeeringutest linn suu puhtaks pühkida ja linna hakkavad täielikult valitsema ainult sõjaväelased.
Kogu ülejäänud jutt ongi ametnike suust kuuldud. (ja nii tuleb sellesse ka suhtuda!)
Nagu öeldud, on Sevastopoli peamine ülesanne läbi aegade olnud Vene Musta mere laevastiku teenindamine ja varustamine. 390 000 elaniku hulgas on vähe neid perekondi, kes pole mingil moel laevastikuga seotud. Meremehed ja nende preliikmed + laevastikku teenindavad asutused, kõikvõimalikud teaduskeskused ja konstrueerimiskeskused.
Poole linna ettevõtetelt laekuvast maksutulust annab üksainus tehas, mis tegeleb sõjalaevastikuremondiga. 20 protsenti üksikisiku tulumaksust laekub laevastiku inimestelt ja nende pereliikmetelt.
Linnas on metsikult sõjaväepensionäre, peamiselt endisi laevastikuohvitsere. Nõukogude ja hiljem Venemaa Põhja ning Kaug-Ida laevastike erru läinud ohvitserid tulid peaaegu kõik elama sooja Sevastopolisse.
Ukraina võimu ajal siin ukraina keelt koolides peaaegu ei õpetatud ja ega keegi seda ka ei õppinud.
Vene laevastik on Sevastopolis seisnud 230 aastat ja ka kõik tulevikuperspektiivid on linnas ka muidugi seotud laevastikuga.
Näiteks tahetakse taastada Nõukogude-aegne võimas tööstus, mis oli seotud laevade ehitamise, teenindamise ja remondiga. (Selle eelduseks on muidugi, et siin tekib lisaks sõjalaevadele üldse mingisugune tsiviillaevandus, praegu seda pole.)
Nõukogude-ajal olnud linna uhkuseks meretehas, mis tootis muuhulgas maailma suurimaid ujuvkraanasid. tehases töötanud koguni 14 000 inimest, täna umbes 200 inimest, kes valvavad tehase roostetavat vara. Tehas muide pidi kuuluma tänasele Ukraina presidendile Porošenkole.
Küsisin, et mis tehasest nüüd siis saab. Kas nationaliseeritakse või ostetakse mingitl tingimustel välja. Ametlikult veel otsust polevat.
Keegi ei varja, et Musta mere laevastikku kavatsetakse kõvasti uuendada ja suurendada. Lisaks tuua siia rohkem lennuväge ja panna üles rohkem õhutõrjesüsteeme. Seda kõike seoses Ukrainaga, sest nagu mulle öeldi: «püssirohi tuleb hoida kuiv». No ei kõla hästi sellised jutud mu kõrvale!
Tänase postituse tahaksin ma aga lõpetada jällegi ühest kohalikust eestlasest - Meeri Nikolskajast. Auväärne daam juhtis pikalt Krimmi eestlaste ühendust ja tegi eestluse hoidmiseks väga palju. Õnneks on seda ka Eesti märgatud, mõned aastat tagasi sai ta presidendilt ordeni.
Leebe, aga südika iseloomuga seisab ta minu jaoks ühte ritta teiste mu lemmikvanaemadega Eesti küladest nagu Lilli-tädi ja Akke-tädi Sulevi külast Abhaasiast ning Rita-tädi siitsamast Krasnodarkast. Meeri ise elab juba ammu Simferopolis, aga pärit on ta Novoestonija külast (mäletate küll, see kus on Tallinna-nimeline pood). Nad kõik on vanaemad nagu kuskilt kadunud heast ajast.
Nagu Meeri mulle ise tunnistas, siis enne pensionile jäämist 1990ndate alguses ei tundud ta mingit erilist huvi eestluse uurimise ja hoidmise vastu Krimmis. Aga siis elu nagu ise tõi kätte talle selle teema, sest Kiievist tuli üks sealne aktiivne eestlane Krimmi-eestlasi sütitama. Meeri südames lõi säde nii kõvasti lõkkele, et see siiamaani ei lase noorematel siinsetel eestlastel huvi oma juurte vastu kustuda.
Seitsmes päev:
Bahtšisarai purskkaevude juures krimmi-tatari naiste arvamust uurimas
Täna hommikul oli selline tore lugu, et läksin hommikul linna (olin Simferopolis) kohtumistele ja tee peal viskasin ühe väikse poekese juures prügikasti portsu ajalehti ja muidu ebavajalikke pabereid. Poe kõrval seisis üks vanamehenäss käruga, mis oli prügi täis.
Viskasin paberid ära ja hakkasin juba edasi minema, kui näss pistis karjuma: «No mis sa loobid siia oma prügi, kas sa ei näe, et suur prügikast on seal eemal!» Vaatasin siira imestusega talle otsa, mis andis tema tänitamisele ainult hoogu: «Kas sa ei näe, et MINA pean kogu selle sinu prügi nüüd minema vedama! See prügikast on AINULT poest ostetud paberite jaoks!» Saatsin ta pikalt ja läksin edasi, näss jäi veel sajatama.
Ses suhtes on Krimm ikka Venemaa mis Venemaa küll. Tahtsin just täna kirjutada, et Krimm on ikkagi nagu vähe intelligentsem paik kui enamus Venemaa regioone. Jäängi selle arvamuse juurde. Väga rahulik on siin töötada. Venemaal on mul tihti juhtunud, et kui pildistada kuskil avalikus kohas, siis tulevad miilitsad, vabandust politseinikud, pärima ja dokumente nõudma. Selge, et tihti teevad nad seda lihtsalt igavusest, aga mõni kindlasti ka lootuses plusspunkte teenida, kui õnnestuks avastada, et va välismaalasel paberid korrast ära.
Homme ilmub mul Postimehe paberlehes pikem materjal Krimmist. Ma ei hakanud meelega keskenduma sellele, et mis oli, vaid kirjutasin, mida Krimmi ametnikud-avalikud tegelased-eksperdid arvavad oma tulevikust. Selge, et see nende maalitud pilt on päris roosamanna, aga seda huvitavam on näha, mis nende lootustest saab.
Ma lõpetan leheloo nii, et igal juhul tuleb huvitav duell, kumb areneb kiiremini ja paremini - kas Krimm või Krimmist ilma jäänud Ukraina. Kas õigustab Krimm Kremli lootusi, saades edukaks näidisprovintsiks Venemaal või on õigus kunagisel Moskva tuntud poliittehnoloogil, palju ka Kiievis töötanud Marat Gelmanil, kes hiljuti arvas, et viie aastaga saavutab hoopis Ukraina suurt edu oma majanduse ja kodanikuühiskonna ülesehitamisel ning kogu Venemaa kollapseerub Vladimir Putini juhtimisel ja seejärel läheb Krimm vabatahtlikult tagasi Ukraina rüppe. Praegu muidugi ei usu keegi Krimmis Gelmani stsenaariumi.
Ja ma meelega keskendusin nendes homsetes lugudes venelaste vaatele asjade seisule, sest kahjuks või õnneks on and Krimmis rõhuv enamus ja nemad määravad mängureeglid. Krimmi-tatarlaste olukorrast tänases Krimmis ja nende vaadetest asjade seisule kirjutan ma peagi eraldi pikema loo.
Umbusklikumale lehelugejale ma kinnitan ka üle, et loomulikult on Krimmis üksjagu ka selliseid inimesi, kes ei tunnista Venemaa võimu ja peavad seda okupatsiooniks. Näiteks need u 3500 inimest, kes ametlikult loobusid vastuvõtmast Venemaa kodakondsust ja jäid oma Ukraina passile truuks. (Tegelikkus on selline, et paljud võtsid endale Vene passi, aga jätsid alles ka Ukraina passi. Nagu on teinud ka paljud Eestis elavad venekeelsed, kellel on nii Eesti kui Vene pass.)
Vene-vastaste seas on enamus ukrainlased, ja eriti krimmi-tatarlased, aga ma olen selliste seisukohtadega kohanud ka ühte eluaeg Ukrainas elanud venelast. Ta ütles, et nüüd elavad venelased Krimmis nagu «kuldkalakesed akvaariumis», aga kuldkalade ülesanne ei ole mõelda.
Nad, need Moskva-vastased, kaebavad nagu ühest suust, et võitjatel puudub igasugune tolerants teistsuguse arvamuse suhtes. Ja see on muidugi väga kurb. Isegi kui ma võin veel aru saada venelaste tunnetest Krimmi kohta ja et miks nad Krimmi üle võtsid, siis äärmiselt vaenulik suhtumine teistimõtlejate vastu on füüsiliselt ebameeldiv.
Täna päeval käisin Bahtšisarais, mis on krimmi-tatarlaste mitteametlik pealinn Krimmis. seal moodustavad nad jämedalt võttes kolmandiku elanikkonnast.
Väga äge, kui rahvuslikult olid need krimmi-tatarlased, kellega ma tänaval ja kohalikus khaanipalees-muuseumis rääkisin, meelestatult. Õigemini krimmi-tatarlastest naised, sest ma nimme valisin vestluskaaslasteks naisi, sest nemad ju määravad selle keele, mida lapsed kodus räägivad. Kõik eranditult kinnitasid mulle, et laste ja/või lastelastega räägivad nad kodus enamast oma emakeeles. Kõik nad kinnitasid ka, et väga oluline on oma rahvuse identiteedi ja mälu säilitamine.
Sisuliselt kõik üle 25 aasta vanad krimmi-tatarlased on sündinud Kesk-Aasias, kuhu nende vanemad ja vanavanemad 1944. aasta küüditati. Nad pole kunagi saanud koolis oma emakeelt õppida ja seda enam nad seda tähtustavad.
Paljud naised olid minuga, nende jaoks ju võõras välismaa ajakirjanik, rääkides mo arust täitsa avameelselt ja ütlesid, et peavad Vene võimu «okupatsiooniks», et niimoodi need asjad (pidasid silmas kolekiiret referendumi korraldamist) käia ei tohiks. Kokkuvõtteks jäi mulje krimmi-tatarlaste nooremast ja keskmisest põlvkonnast kui haritud ja eneseteadlikest inimestest, kes hoolivad oma rahvuse tulevikust.
Väga tore oli õhtul kohtumine Krimmi-eestlaste ajaloo uurija Leongard Salmaniga. Nagu olete ilmselt aru saanud, siis ma ikka kõigest väest olen õhtuti proovinud kohtuda siinsete eestluse hoidjatega.
83-aastase Leongardi suur huvi on eestlaste külade ajaloo uurimine Krimmis. Tema eesmärk on kirjutada korralikud arhiivimaterjalidel põhinevad ülevaated kuuest suurimast eestlaste asulast Krimmis Tsaari-Venemaa ajal. Üks raamat on siin Simferopolis vene keeles juba ilmunud. Ülejäänud viiega on aga raskusi, sest kuidagi ei leia nende avaldamiseks raha. Loogiline oleks, et Eesti riik aitaks selliste raamatute ilmumist, sest kellel veel selliseid ajaloouurimusi vaja oleks kui mitte meil. Krimmi kohalikud võimud võivad ju mõne kopika anda, aga neile pole see ju kohustuslik.
Seega, kõik kes tunnevad, et tahaksid härra Leongardi tööde ilmumisele kaasa aidata, võiksid ühendust võtta tema tütre Olga Skriptšenkoga, kes on ühtlasi Krimmi eestlaste ühenduste juht.
Härra Leongardi käest sain näiteks teada, et Eduard Vilde kirjutas oma kuulsa «Prohvet Maltsveti» suuresti tänu sellele, et üks esimesi Eestist ümberasujaid 1861. aastal Gustav Malts andis talle kasutamiseks märkmed oma elust, mida oli mitusada lehekülge.
Kuues päev:
Kaduv tõug Krasnodarkas: eestikeelsed inimesed, koos inimestega kipub kaduma ka Eesti Tare
Nagu eilses postituses kirjutasin, siis elab Krasnodarkas, endises Eesti ümberasujate külas veel 14 puhastverd eestlast. Täna sain peale oma lahke võõrustaja tuttavaks veel kahega.
Eduard Klesman on 65-aastane. Kohalikele lihtsalt Edik. Tema on
tähtis mees, sest tal on punane Zhiguli ja sellega saab tädi Rita alati rajoonikeskusesse Krasno-gvardeiskisse ehk Kurmanisse nagu vanad eestlased seda linnakest kutsuvad. Kurmangeltše oli nimelt linnakese kunagine krimmitatarikeelne nimi. Saan minagi.
Ediku ja tema punase Zhiguli kirjutas kuulsaks juba eesti keele õpetaja Tiina oma raamatus «Krimmi päevik». Zhiguli on nimelt 30 aastat vana ja sõitnud läbi juba 360 000 km või siis «kiltsi» nagu ütleb tädi Rita. Ja Edik väidab, et ta pole kordagi mootorit vahetanud.
Edik on Eestis käinud vaid üks kord elus, 1988. aastal. Hiljem enam lihtsalt kuidagi ei saanud. Tema eesti keel on päris hea, kuigi Rita räägib muidugi soravamini, aga eks tal oli ka tema juures elanud Eesti õpetajate tõttu ka praktikat rohkem. Edik räägib sellist tüüpilist Venemaa eestlase keelt: «Kas sa tulid siia rongi või samoljotiga?» või siis «No me vanasti vedasime Ukrainasse viinamarju ja sealt siis mjaasot.»
Erinevalt Edikust pole aga Emma Pronina oma 59 eluaasta jooksul kordagi Eestis käinud. Aga eesti keelt räägib hästi, tal olid mõlemad vanemad veel eestlased. Siin fotol on ta koos oma abikaasa Juri ja Mihkliga, kellest tuleb juttu allpool.
Emma lapsed Polina ja Maksim on mõlemad Eestis lausa õppinud ja räägivad eesti keelt ema sõnul korralikult, eriti 27-aastane Polina. Kahjuks polnud mõlemat kodus. See-eest kästi ajakirjaniku ette ilmuda eesti keelt demonstreerima Emma lapselaps 15-aastane Kristina.
Kristina õppis Aleksandrovka koolis eesti keelt nelja Eestist saadetud õpetaja juures - Helle, Päivi, Tiina ja Christi. Ta vabandas, et eesti keel on kiiresti meelest ära läinud, sest viimased pool aastat pole enam õpetajat olnud. Ja üldse talle viimasel ajal ei meeldinud talle enam eesti keelt eriti õppida, kuna ta ei saanud õpetajaga hästi läbi. Juhtub ka nii.
Teejuhiks külapeal - kus elanikke on umbes pool tuhat ja neist suur osa krimmi-tatarlased, kellest paljud elavad muide vanades eesti taredes - oli mulle aga Rita-tädi pojapoeg Mihkel (tegelikult küll Mihhail).
25-aastane Mihkel õppis samuti Eestis, Jõhvis kaks aastat kokaks. Praegu, ütleb ta, pole kodukandis kokatööd kuidagi leida, hea kui üldse mingit tööd leiab. Põhiliselt käibki ta sellistel hooajatöödel, nagu ta ise väljendus.Mihkel saab eesti keelest hästi aru, aga rääkida häbeneb. Mõne sõna eesti keeles saan talt ikka kätte.
Rita-tädi viis mind ka kohalikku Eesti Taresse, mis peaks olema kohalik eestlaste kooskäimiskoht ja väike muuseum. Peaks, sest Eesti Tare laguneb: gaasitorud külmusid lõhki, elekter on läbi jooksnud katuse tõttu välja lülitet, ahjud on umbes, värv koorub seintelt maha jne. Sel suvel ei toimunud Eesti tares ühtegi üritust. Maja ise on aga ehtne kunagine eestlaste elamu, mis on ehitatud 1890. aastal.
Viies päev:
eestluse jälgi ajamas
Laupäeval sõitsin Simferopolist Krasnodarkasse, kunagisse Kontshi-Shavvasse, kuhu esimesed Eesti ümberasujad saabusid 1863. aastal, 151 aastat tagasi.
Kui de iure kõrvale jätta ja lähtuda de facto'st, siis sellest kevadest on Krasnodarka kõige vanem eestlaste küla Venemaal Musta mere regioonis (loen siia hulka Põhja-Kaukaasia ja Krimm). Ma pean silmas selliste külade hulgas, kus eestlased veel endiselt ka elavad. Seni oli kõige vanemaks Allmäe küla (vene keeles Podgornaja) Stavropoli krais, mille eestlastest ümberasutajad asutasid 1868. aastal ehk viis aastat hiljem, kui eestlased jõudsid Kontshi-Shavvasse. Seal veel on ka kuulda eesti keelt. (Allmäe külast ma kirjutasin pika reportaaži 2007. aasta sügisel veel EPLis töötades.) Kõige vanemaks eestlastega siiani asustatud külaks terve Venemaa peale on aga endiselt muidugi Ülem-Suetuk kaugel Lõuna-Sajaanides Krasnojarski krais. Sinna jõudsid eestlased juba 1850. aastal ja elavad tänini üsna rohkearvuliselt. Suetuki kool on tänase seisuga ainuke üldhariduskool Venemaal, kus eesti keelt õpetatakse.
Krasnodarka on Simferopolist umbes saja kilomeetri kaugusel. Sinna saab Simferopolist rongi või bussiga. Mõlemaga tuleb sõita Krasnogvardeiskisse (rongijaama nimi on millegipärast Urožainaja, kuigi see asub keset Krasnogvradeiskit). Rongiga on ehk mugavam, aga see sõidab kaks tundi ning käib harva - päevas läheb Simferopolist vaid neli rongi. Busse läheb iga paari tunni pärast, mis peatuvad Krasnogvardeiskis. Bussiga saab ka kiiremini, alla poolteise tunni.
Krasnogvardeiskist on Karsnodarkasse umbes 25 kilomeetrit. Sinna pääsemiseks on omal käel liikudes kaks varianti: buss või takso. Buss käib ainult neli korda päevas, siis kui tuleb Simferopolist buss. Muul ajal saabudes on parim variant takso. Taksosõit Krasnodarkasse maksab 350-400 rubla, sõltuvalt kauplemisoskusest.
Taksoga minnes on see eelis, et teele jääb küla nimega Novoestonija ning seal saab teha peatuse poes nimega Tallinn. Nagu ma olen aru saanud, siis see on küla, kuhu bolshevike kartuses kolisid ümber paljud eestlased, kes kartsid oma senistes külades kulakuteks kuulutamist. Müüsid või andsid oma vara ära ning kolisid lihtsalt minema. Uus küla saigi siis nimeks Novoestonija. Seni olid eestlased kõikjal elanud krimmi-tatari nimedega külades, aga see oli esimene nende oma nimega küla.
Krasnodarkas läksin õkva kohaliku eestluse peamise elushoidja Rita Kadilkina (sündinud Kuusk, kusjuures tema ema perekonnanimi oli Mänd) juurde. Tema on see tore inimene, kelle juures on elanud kõik Eestist tulnud õpetajad, kes kõrvalasuvas Aleksandrovka koolis eesti keelt õpetasid.
Peagi 75-aastaseks saav Rita on hea tervise juures ja tervitab kõiki omi tüdrukuid, nagu ta õpetajaid nimetab. Igatseb neid taga ja loodab väga, et Eesti riik leiab ikkagi võimaluse veel õpetajaid Eestist saata.
Rita andmetel elab Krasnodarkas veel 14 puhastverd eestlast. Novoestonijas pidi elama ka eestlast. Kõige noorem puhastverd eestlane on 54-aastane.
Sama igatsevalt kui Rita rääkis eesti keele õpetajatest Aleksandrovka kooli särtsakas ja jutukas direktriss Irina Suprun. Kahju ju kui nii suurepäraselt sisustatud eesti keele klass tuleks tühjaks teha! Nii palju on ära tehtud ja kui nüüd pooleli jätta poliitika tõttu, siis see poleks õige, oli tema sõnum. Sel kevadel õppis Irina sõnul veel 26 õpilast viimase eesti keele õpetaja juures. Üldse õpib koolis 220 õpilast.
Täitsa korralik kool, vähe olen ma Venemaal (Ukraina kohta ma ei oska midagi kosta) näinud nii hästi hoitud ja sümpaatseid koole. Neil oli isegi korralik ja 300-meetrise ringiga staadion, mis oli tartaankattega. Kate oli küll juba 25 aastat vana, aga veel täitsa kasutatav.
Aleksandrovka ise on muide endine tšehhide-saklaste küla. Ja asulas pidi elama veel vanureid, kes räägivad tšehhi keeles. Tšehhi keelt nad koolis siiski ei õpeta.
Neljas päev:
Kohtumine Krimmi omakaitsega ja eesti keele õpetamisest Aleksandrovkas
Kes jälgis Krimmi kevade sündmusi, mäletab kindlasti, millist olulist rolli «viisakate roheliste mehikeste» kõrval mängis nn kohalik omakaitse. Eksib see, kes arvab, et see seltskond läks peale Krimmi ühendamist Venemaaga laiali.
Täna kohtusin Simferopolis Krimmi omakaitse staabiülema kapten Balandiniga. Veidi üllatas see, et ta väga lahkelt oli nõus Eesti ajakirjanikuga kohtuma. Arvasin, et läheb rohkem veenmist vaja, aga ehk aitas see, et teadsin enne õigele inimesele helistada. (Selline foto rippus staabiülema laua juures Krimmi kaardil.)
Enne kui intervjuuni jõudsime oli vaja hulk asju ära õiendada.
Kõigepealt soovis härra staabiülem, et ma näitaks talle ette Postimehe kodulehekülje. Valisin talle rus.postimees.ee ja siis ta luges paar minutit süvenenult pealkirju. Ilmselt jäi rahule.
Seejärel ütles, et ta annab intervjuu vaid tingimusel, kui ma luban talle oma tulevase Krimmi omakaitsest rääkiva artikli enne avaldamist ette näidata. Ütlesin, et see pole nagu võimalik, sest ma kirjutan ju eesti keeles. Veidi vaidlesime, siis leppisime kompromissina, et tõlgin ise või lasen tõlkida talle selle osa artiklist, kus tema räägib. Ütlen ausalt, et see on esimest korda seitsme aasta jooksul Venemaal, kui keegi on mult sellist asja nii kategooriliselt nõudnud.
Küsisin, et milleks tal seda on vaja, sest eks Vene VM vastavad ametnikud (või kus iganes) ju nagunii loevad, mis Venemaale akrediteeritud ajakirjanikud kirjutavad. Vastus oli: et see on minu lehe huvides, et nad ei peaks hiljem Postimeest kohtusse kaebama, kui ma mingit valet kirjutan. See on tema õigus sellist asja karta, ma ei hakanud taga vaidlema.
Rääkis ta muide päris lahkelt. Kohe alguses toonitas ta, et ma mitte mingil juhul ei kasutaks neist kirjutades terminit «Samooborna», sest see pidi meenutama Kiievi Maidani omakaitse nimetust, aga et neil pole nende meestega midagi ühist. Peab kirjutama «narodnoe opoltšenie». Eesti keeles siis ilmselt on kõige õigem kasutada terminit «rahva omakaitse». Aga see vist tekitab Eestis jälle naljakaid assotsiatsioone. Ma siis kasutan lihtsalt «omakaitse». Võiks muidugi neid nimetada ka «kodukaitse». Tegelikult nad ongi üsna lähedane struktuur kunagisele Eesti kodukaitsele. Nad samuti ei tohi kanda relvi ning samuti tegelevad nad peamiselt objektide kaitsega. Nu patrullivad tänavatel ka.
Kui hakkasime pildistama, siis vedas ta mu kõrvalruumi, kus käis mingi nõupidamine ja tahtis, et ma pildistaksin tingimata ka nende omakaitse ülemat. Ma ei olnud kade - siin ta on, endine Afganistani sõja veteran, väga autoriteetne Sergei Turtšanenko.
Kui Balandin - ta tundus tegelikult olevat täitsa südamlik ja hea huumorimeelega mees - teatas ruumis viibijatele, et ma olen ajakirjanik Eestist, siis see tekitas päris suure elevuse. Kohe läks arutamiseks, et näe Parema Sektori spiooni tõi majja. Naerdi. Üks küsis mult, et no kas saadad need fotod nüüd kohe Jarošile.
Võtsin rahulikult, mind nende naljad ei puudutanud. Muidugi oleks võinud hakata neile rääkima, et näete Eesti isegi võttis enda juurde ravile Jaroši asetäitja jne. Huvitav, kuidas nad oleksid reageerinud.
Pean veel täpsustama ma üleeilset postitust. Nimelt kirjutasin erinevatest andmetest selle kohta, kui paljudes Krimmi koolides õpetatakse krimmi-tatari keeles. Täna kohtusin Krimmi valitsuse aseharidusministri Aider Abljatipoviga, kes vandus kätt südamel pannes, et kõigis 15 krimmi-tatari õppekeelega koolis õpetatakse laste emakeeles kõik 11 klassi. Lisaks on 39 kakskeelset kooli, kus on klassid nii krimmi-tatari kui vene keeles.
Tegelikult käisin ma aseministriga rääkimas üldse, et mis ta arvab sellest, kuidas saaks eesti keelt ikkagi edasi õpetada Aleksandrovka koolis. Teatavasti sõitis viimane õpetaja, proua Sepp sealt kevadel minema pärast kõigile teadaolevaid sündmusi ning sügisel enam eesti keele õpetajat ei tulnud. Põhjus on ka arusaadav, sest leping seal õpetamiseks oli ja on eesti riigil ukraina riigiga.
Abljatipov ütles, et Krimmi valitsus väga tahaks, et õpetamine jätkuks, aga selleks tuleb täita mõned tingimused. Küll ma peagi sest kirjutan, aga asi pole tegelikult ju Krimmi-poole tingimustest, sest ilmselt pole need erinevad nendest tingimustest, mille järgi õpetab Eestist saadetud õpetaja Ülem-Suetukis. Asi on ju Krimmi mittetunnustamises. Olukord on halb selles mõttes, et kannatavad ju kohalikud eestlased, õigemini nende lapsed, kellel jääb nüüd eesti keel koolis õppimata. Ma millegipärast ei usu, et Eesti HM selles küsimuses väga paindlik oleks. ega nad siis iseseisvat välispoliitikat saa ajada.
Kolmas päev:
Massandra veinid ja Adamson Sevastopoli vapil
Krimmi kõige kuulsam ettevõte Venemaa Musta mere laevastiku kõrval on ilmselt Massandra veinitehas. Käisin täna uurimas, kuidas ELi sanktsioonid on neid mõjutanud. Peagi kirjutan sellest Postimehest pikemalt, aga muidugi on nad siiralt solvunud. «Meie ei tooda ju relvi, meie toome vastupidi inimestele rõõmu,» ütles mulle Massandra peadirektor Nikolai Boiko.
Põhjus on muidugi selles, et tehas, mis enne oli Ukraina riigi oma, läks seoses Krimmi annekteerimisega üle Venemaa presidendi administratsiooni asjade valitsuse alluvusse. Massandra on täna ametlikult Venemaa riiklik veinitootja staatuses. N-ö ajaloolise järjepidevuse alusel, sest oli ju Massandra juba Venemaa viimase tsaari Nikolai II toidulaua ametlik varustaja.
Kõige huvitavam paik veinitehases oli muidugi nende kollektsioon, kus on kõige vanemad veinid 1775. aastast! Mulle varakambrisse ekskursiooni teinud Boiko abi Valentin Mitjajev (tal töötasid siin tehases juba vanaema, isa ja ema, ta sisuliselt kasvas üles veinitehases) selgitab allolevas videos, kuidas nii vanad veinid nende tehasesse sattusid, mis ise praeguses asukohas veine tootma hakkas alles 120 aastat tagasi. Neid ligi 240 aastat veine on järgi veel mõned pudelid ja kujutage ette Valentin on ise seda maitsnud kümme aastat tagasi. Ta ütles, et see maitse on tal siiani meeles.
Kõige vanemad Massandra enda veinid kollektsioonis on 1891. aastast ehk siis mõned aastad varasemast aastast, kui pragune tehas valmis.
Õhtuks jõudsin Sevastopolisse. Kas teadsite kuidas on Sevastopol seotud Eestiga? Linna üks sümboleid on monument hukkunud laevadele. Selle autor on Amandus Adamson. Kui Tallinna üks sümboleid - vägev, mees on loonud kahe merelinna sümbolid! - Russalka on pühendatud konkreetsele hukkunud laevale, siis Sevastopol tahtis, et Amandus läheneks asjale laiemalt.
See pole veel kõik. See Amanduse kujundatud monument on tänase päevani kujutatud Sevastopoli vapil ja lipul.
See pole ka veel kõik. 2005. aastal, kui möödus 100. aastat monumendi avamisest ja 150. aastat Adamsoni sünnist avas kohalik eesti selts sel puhul Sevastopoli rannapromenaadil monumendi ees (see asub ise meres ja avaneb mere, laevade poole) mälestustahvli, mis on linnas ilmselt ainus mälestustahvel, kus on võõrkeelsed sõnad ja kindlasti linnas ainus koht, kus võib kohata eesti keelt: «Eesti-Ukraina selts».
Siin fotol istuvad Adamsoni ja tema monumendi mälestustahvli kõrval selle avamise peamised süüdlased - paremal Sevastopoli Eesti seltsi juht Erich Kalling ja vasakul tema asetäitja Elviira Brusentsova. Erich rääkis, et kui tahvlit avati, siis tollane linnapea oli kõvasti vastu sellele, et mingid võõrkeelsed sõnad oleks sellel. Tast saadi, nagu ikka heades lugudes, jagu kavalusega, aga sellest ei taha Erich avalikult rääkida.
Ja see ei pruugi ka veel olla kõik. Nimelt on Erichil ja Elviiral uus eesmärk, mille nimel and teevad tööd - et Sevastopolis oleks Amandus Adamsoni nimeline tänav! Probleem on aga selles, et kuna Sevastopol on 230 aastat olnud Venemaa Musta mere laevastiku peakorter, siis kogu kesklinna tänavad kannavad juba kindralite ja admiralide nimesid. aga mingi nurgatagune koht pole Erichi meelest Adamsonile väärikas paik. Erich on siiski tulnud originaalsele mõttele, kuidas võiks Adamsoni-nimeliseks saada üks Sevastopoli rannapromenaade, aga ta palus sellest veel mitte kirjutada. Hoiame pöialt, sest kui palju maailma linnades ikka on tuntud eestimaalaste nimedega tänavaid.
Adamson pole ainus eestimaalane, kellel on Krimmis mälestustahvlid. Beregovojes (Samruk) on tahvlid seda kanti külastanud Eduard Vildele ja seal sündinud Eduard Laamanile ning Foroses seal puhanud ja sealseid vaateid maalinud Johan Kölerile.
Teine päev:
Krimmi-tatari keel kui riigikeel on Krimmis seni petukaup
Venemaa Krimmi põhiseadus mainib krimmi-tatarlasi, kes peavad Krimmi oma ainsaks koduks, vaid ühe korra - et krimmi-tatari keel on kõrvuti vene ja ukraina keelega üks riigikeeltest Krimmis. Peaks ju super olema, aga tegelikkus on need - vähemalt seni - vaid ilusad sõnad põhiseaduses. Puhtalt deklaratiivne värk.
Rääkisin sellest täna kahe, ütleme nii et krimmi-tatarlaste rahvuslasega ja ühe krimmi-tatarlasest kõrge riigiametnikuga. Rahvuslaste (ajaloolane, professor Refik Kurtseitov ja Medzhlise üks neljast asejuhatajast Nariman Dželjalov) jutu järgi on olukord lühidalt järgmine:
- riigiasutustes pole võimalik krimmi-tatari keeles asju ajada, kui juhuslikult ei satu mõne vähese rahvuskaaslasest ametniku peale. Venekeelsed ametnikud loomulikult krimmi-tatari keelt ei oska, sest nad pole seda ju kunagi õppinud.
- riigiasutustel enamasti pole krimmi-tatari keelseid silte. üks väheseid erandeid, mida ma olen näinud, on Krimmi ministrite nõukogu (valitsuse) hoone.
- Krimmi-tatari keelseid lasteaedu on terve Krimmi peale vaid mõni üksik;
- koolidega on olukord parem, aga vaid mõne protsendipunkti võrra. Pidi olema vaid 14 kooli, mis on krimmi-tatari õppekeelega. aga ka seda mitte täielikult. Nendes koolides on vaid esimeses neljas klassis kõik tunnid emakeeles, edasi on krimmi-tatari keeles vaid emakeele ja kirjanduse tunnid, lisaks mõned humanitaarained. Muudes koolides õpetatakse soovijatele krimmi-tatari keelt fakultatiivselt mõni tund nädalas, aga see pole kellelegi kohustuslik.
Video Refik Kurtseitoviga, kus ta annab ülevaate keele olukorrast. Video: Jaanus Piirsalu.
Riigiametniku, Krimmi valitsuse rahvussuhete komitee (sisuliselt minister) esimehe Zaur Smirnov tunnistab, et olukord pole hea ning lisab, et seni on suudetud saavutada vaid seda, et kõik riigiasutuste blanketid peavad olema kolmes riigikeeles. Ta lisab:
- peagi võetakse vastu keele- ja haridusseadused, mis annab aluse koolides krimmi-tatari keele laialdaseks õpetamiseks ning samuti krimmi-tatari keelsete õpetajate ettevalmistamiseks, mis muidugi on tähtis eeldus, et üldse saaks lapsi emakeeles õpetada. Ütleb, et saage aru, üleminekuaeg on meil praegu.
- tema väitel on Krimmis praegu siiski neli krimmi-tatari keelset kooli, aga see-eest pidi seal emakeeles saama õppida 1-11. klassini välja. Riikliku programmi järgi tuleb 2020. aastaks luua juurde veel 12 krimmi-tatari keelset kooli. Samuti hakatakse rajama krimmi-tatarikeelseid lasteaedu.
- riigiametnike krimmi-tatari keele oskamise kohustuslikust ta vajalikuks ei pidanud, nagu ma aru sain. Põhjusel, et kõik krimmi-tatarlased oskavad ju nagunii vene keelt. Küll, aga rääkis ta, et plaan on muuta kõik ametlikud konverentsid-üritused sünkroontõlkega varustatuks. Ma naiivselt arvasin, et hakatakse kõiki venekeelseid esinemisi krimmi-tatari keelde tõlkima, aga ei - vastupidi, krimmi-tatari keelseid esinemisi, kui keegi soovib selles keeles esineda, siis palun!, vene keelde. Jällegi põhjusel, et vene keelt oskavad ju kõik.
Selge, et keeleküsimus on krimmi-tatarlastele väga tundlik teema, sest peale 1944. aasta küüditamist jäid sisuliselt vähemalt kolm põlvkonda ilma võimalusest keelt õppida. Selle tulemus on, et alla 50 protsendi krimmi-tatarlastest oskab oma keelt heal tasemel. ÜRO on tunnistanud krimmi-tatari keele väljasuremisohus olevate keelte nimekirja.
Esimene päev:
Venemaa rahvusliku ühtsuse päev, arvamused tänavalt ja kurioossed lood autode registreerimisega
Esimesed muljed olid külmad. Lootsin meie mõistes lõunamaal oma nohu ravida, aga endine Ukraina-Krimmi, nüüdne Venemaa-Krimmi pealinn Simferopol võttis mind vastu ainult ühe soojakraadiga.
Märtsisündmuste ajal, kui Krimm liikus sujuvalt Ukraina koosseisust Venemaa rüppe, kuulsaks saanud rahvaomakaitset (opoltšenie või ka samoobarono) kohtab tänaval endiselt rohkem kui politseinikke. Ent tänavad on täiesti käest lastud. Tallinna võib Simferopol ainult kadestada.
Vastupidi hoiatustele, et võta kaasa ainult sularaha, sest Visa-kaardiga pole siin midagi teha, leian kesklinnas mitmeid pangaautomaate, mis ainult Visa ja Mastercardi söövadki. Kohvikutes ja baarides tuleb maksta siiski sulas.
Kirjade järgi Apple'i ametlik edasimüüja laiutab keset kesklinna, kuigi loetu järgi ei tohiks Lääne sanktsioonide tõttu sellist asja siin olla. Kas Apple Inc seda ise ka teab? Aga ka Suhhumi kesklinnas on IKEA pood - muidugi võltspood. Poed on Ukraina kaupa täis. Kirjutan seda teksti ja joon baaris õlut Lvovskoe 1775 hinnaga 60 rubla (veidi üle euro) pudel. Üleval on endiselt palju ukrainakeelseid silte ja liiklusmärke.
Linn peab Venemaa rahvusliku ühtsuse päeva. Rahvas tähistab seda eht vene kombe kohaselt - guljaajet. Aga ebatüüpiliselt Venemaa provintsi kohta on rahvas väga viisakas. Inimesed ei ole silmnähtavalt depressiivsed ega agressiivsed. Ei paista õnnetute inimeste moodi. Õnnetud inimesed ilmselt seda päeva ei tähista.
Venemaa rahvusliku ühtsuse päev. Foto: Jaanus Piirsalu
Hotellid on puupüsti rahvast täis. Selline tunne, et kõik Venemaa õnneotsijad on Krimmi kokku sõitnud. Iga riigiasutus Venemaal on aga kindlasti vähemalt ühe oma ametniku Simferopolisse saatnud.
Mul on raske võrrelda Simferopolit enne ja pärast 16. märtsi referendumit - ma olen esimest korda elus Krimmis. Ma ei saa ega anna sellepärast hinnanguid.
Lühike kokkuvõte esimestest intervjuudest (kohalikud eestlased, kohalik tuntud kirjanik, Moskvast siia elama sõitnud ärimees, muide Aleksei Navalnõi poolehoidja, inimesed tänavalt): elu on parem kui Ukraina ajal.
Selge, et palgad ja pensionid on vähemalt kaks korda suuremad (aga selle eest on ka hinnad enam-vähem poole võrra kõrgemad kui varem. Võib vaid ette kujutada, kui odav oli siin varem, isegi eestlasele). Põhiline inimeste sõnum on aga hoopis selline: meil on suurem kindlustunne tuleviku suhtes kui Ukraina ajal. Teoreetiliselt kaotatud õigustest või vabadustest ei rääkinud keegi. Kohalike krimmi-tatarlaste juhtidega pole ma veel kohtunud, nemad arvavad kindlasti teistmoodi.
Huvitav on see, et päris mitu inimest tõid kõige olulisema muutuse näitena seda, et meditsiiniabi on nüüd ka reaalselt tasuta ja kättesaadav. Ukraina ajal pidi kõige eest maksma, ka haiglas toidu eest. Moskva saab aru, mis inimestele korda läheb. Arstide palku pidid siin kõik kadestama. Mis on iseenesest huvitav, sest üle Venemaa arstid ainult nurisevad oma palkade üle.
Negatiivset on muidugi ka. Inimesed räägivad sellest avameelselt, aga tingimata kõik lisavad, et see on mõistetav - meil on ju üleminekuaeg. Umbes nagu meil 23 aastat tagasi. Ühest süsteemist, ühtedest seadustest teistele seadustele ülemineku tõttu on paksult segadust igal eluala. Alates ettevõtete ümberregistreerimisest ja sisuliselt kinnisturaamatu puudumisest (mille tõttu ei saa teha ametlikult mingeid kinnisvaratehinguid) kuni autode registreerimiseni.
See viimane on eriti kurioosne. Ma nägin tänaval vähemalt nelja erineva registreerimisnumbriga autosid - Venemaa numbrid, Ukraina numbrid, Nõukogude-aegsed «uued numbrid» (valgel põhjal) ja Nõukogude-aegsed «vanad numbrid» (mustal põhjal). Neid viimaseid olin ma viimasel ajal endisel Nõukogude-alal näinud ainult Abhaasias.
Nagu mulle räägiti, siis on autode registreerimine Venemaa registrisse toonud kaasa tõelise košmaari.
Seaduse järgi peavad Krimmi elanikud oma senised Ukraina autonumbrid vahetama Venemaa numbrite vastu. Aga seejuures jäävad autod arvele Ukraina autoregistrisse, kust Vene GAI ei saa neid kuidagi maha võtta. Nali, õigemini tragöödia, seisneb nüüd selles, et kui sellise Vene numbrimärgiga auto sõidab Ukrainasse, siis esimene Ukraina DAI (lühend Ukraina liiklusmiilitsast) inspektor peab sellise auto kinni, lööb arvutist läbi auto kerenumbri ning arestib auto, sest kerenumber ei lange ju kokku auto registreerimismärgiga. Autot võib sisuliselt lugeda varastatuks. Nii ongi tänaval kohe aru saada, kes sõidab endiselt Ukraina numbritega, siis järelikult on tal vaja aeg-ajalt käia Ukrainas.